Täna me mälestame Eesti vabadusvõitlejat, Tartu Ülikooli kunagist keemiaõppejõudu Jüri Kukke. On kurb, et see kahekümneaastase väärika ajalooga suurüritus ei toimu ülikooli aulas. Nii peame olema valmis ka tulevikus uuteks ebameeldivateks väljakutseteks. Igal juhul suur tänu Mart  Niklusele ja tema sõpruskonnale, kes suudavad vastu voolu ujuda.

Details

Published: April 30 2018

Eesti poliitikute seas on 2018. aasta kevadel liikumas mitmeid uusi mõtteid, mis panid mind mõtlema täiskasvanuks olemise üle. 

Details

Published: April 30 2018

Mul on komme asju edasi lükata. Annan endale lubadusi õhtul, et lõpetan mõne ettevõtmise värske peaga ja puhanult hommikul. Aga ma pole hommikuti kunagi värske ega välja puhanud! Ma pean ennast sundima voodist üles tõusma, tegema pliidi alla tule ja panema vee keema ning lõpuks minema duši alla. Alles siis tunnen ma end ärkvel olevat. Ometi ei jäta ma endale tõotusi andmata, et kohe hommikul voodist üles tõustes ei lükka ma enam asju edasi.

Details

Published: April 29 2018

Petseri eesti kool. Viido Polikarpouse fotod

Minu Pihkvas käigu üks meeldivamaid hetki oli see, kui ma külastasin Petseris vana eesti kooli, mis asub puumajas. Kas te teate, et Johannes Kert sündis 3. detsembril 1959. aastal Petseris?

Details

Published: April 22 2018

Ma olen agnostik, kelle ratsionaalne mina ütleb, et ma olen ateist. Mõned arvavad, et ateism ei ole muud kui veel üks uskumuste süsteem, aga neil ei ole õigus. Läbi ajaloo on olnud olemas arvutu hulk jumalaid, kellesse enam keegi ei usu. Seega mitteuskumine on midagi, mis on meile kõikidele ühine. 

Details

Published: April 02 2018

Mulle ei meeldi mõtelda endast kui vanamoelisest inimesest. Kui ma peeglisse ei vaata, siis olen ikka samasugune, nagu olen alati olnud. Ma ei armasta eriti moodsat muusikat ja mul on tegemist, et oma mobiiliga sina peale saada. On asju, mida ma senini ei oska sellega teha. Olen ka tähele pannud, et mul on tekkinud samad omadused, mille üle ma viskasin oma vanemate puhul nalja. Ma mäletan, kuidas mu isa ei saanud tööle televiisoripulti või kuidas ta ei suutnud panna tööle videomakki.

Details

Published: March 29 2018

“Vähem kui nädalapäevad tagasi tabas mind ehmatus, mis lõikas mitte ainult ühe päeva emotsioonidesse, vaid sügavamasse sidemesse looduse ja esivanemate pärandiga. Meie kunagine ilus talumets, Matsalu Linnuriigi ääres, mis oli liikunud eelmiste omanike kaudu talust välja, otsustati saata lageraiesse. Ehk uuendusraiesse, nagu tänapäeval kombeks on sõnade kaudu reaalsust varjutada,” kirjutab Telegramile haridusteadlane ja jätkusuutliku arengu asjatundja Rea Raus.

Details

Published: March 27 2018

Viido maalitud papagoi.

Tulin pärast pikka jalutuskäiku väljast tuppa ja tahtsin televiisori käima panna CNNi või BBC peale, kui mu tähelepanu köitsid kaks muusikut, üks mängis harfi ja teine viiulit. Nad mängisid Bachi „Ave Mariat“. Unustasin CNNi ja BBC ning vaatasin kontserdi lõpuni. Silme ette tulid 1970ndad aastad ja ma unustasin end viiulimuusikasse.

See oli siis, kui ma kolisin maale oma uude korterisse. Majaomanik Long Branch, New Jersey’s tutvustas mind oma poja Herb Axelrodiga, kellele kuulus kirjastusfirma TFH Pet Publications. Herb küsis, kas ma oskan maalida papagoid. Vastasin, et ma võin proovida ja tegin talle ühe valmis. Näitasin talle ka paljusid teisi oma maale ja Herb ütles, et tal on veel üks firma, Paganiniana Publications ja et ta parajasti töötab koos Leslie Shepardiga ühe raamatu kallal. Ta palus mul teha viiskümmend pliiatsi- ja tindijoonistust “Paganini” raamatu jaoks (vt. amazonis http://amzn.to/2peQrjl). Sain selle tööga õnnelikult hakkama.

Herb Axelrod mängis ka ise viiulit ja ta oli New Jersey sümfooniaorkestri suur toetaja. Ta kutsus mind kuulama ühte imelast, noormeest, kelle nimi oli Elmar Oliviera, kes oli just saabunud Moskvast. Elmar mängis Mendelssohni viiulikontserti e-minoor. Olin lummatud, sest ma polnud kunagi enne midagi nii ilusat kuulnud. Ta on siiani ainuke Ameerika viiulimängija, kes on võitnud Moskva Tshaikovski-nimelisel rahvusvahelisel muusikakonkursil kuldmedali ja seda 1978. aastal. Ta võitis hiljem veel mitmeid auhindu rahvusvahelistel võistlustel. Sain temaga sõbraks ja ta isegi palus, et ma teeksin oma maalidest näituse ühe tema kontserdi ajal. Pärast seda läksime õhtusöögile, mil ta näitas mulle ka oma „Strettonit“, mis oli valmistatud umbes 1729–1730. aastail Giuseppe Guarneri del Gesu poolt! Mulle meeldis tema puhul kõige enam tema pretensioonitus. Ta oli loomuliku huumorimeelega. Igatahes sain ma suurepäraselt tuttavaks klassikalise muusikaga.

Minu ema õppis Tallinna konservatooriumis, aga tema lauluõpingud jäid sõja tõttu lühikeseks. 1944. aasta septembris põgenes ta Eestist. Ka minu naine Heli õppis konservatooriumis, ta lõpetas selle sopranina. 

Noorukieas ei vaimustunud ma klassikalisest muusikast. Alles 1970ndatel aastatel hakkasin ma seda tõsiselt kuulama. Algul oli see nagu tavaline taustamuusika ja ma ei teinud vahet Vivaldil ja Purcellil. Samal ajal tegin ma Muusikapärandi Seltsi väljaannetele kaanepilte. Õppisin tundma paljusid nimesid, hakkasin kuulama nende muusikat ja hindama nende erinevusi. Nagu paljudele, meeldib ka mulle Pavarotti. Ta laulis jõuliselt, sujuvalt ja kaunilt kõiki tenoripartiisid. Ma ei talunud sopraneid, nad tundusid kõik ühesugused, kuid siis ma sattusin kuulama laulmas Beverly Sillsi. See muutis minu jaoks kõik. Peagi kuulasin ma Anna Moffot, Joan Sutherlandi, Kiri Te Kanawat jpt. Pavarotti muutus minu jaoks liiga suhkruseks. Pigem nautisin ma „Jussi“ Björlingit, tema metalset häält, vaatamata sellele, et ta tassiti lavale, sest ta oli purupurjus, ja pärast veeti sealt ära. Temast sai minu kangelane.

Ma naudin praegust noorte klassikalise muusika tähtede saadet ETVs “Klassikatähed”. Ma näen, et muusikamaailm on kindlates kätes ja minu usk noortesse on kindel. Kes iganes tuli mõttele see saade teha, on geenius. Eesti suhtub endasse tõsisemalt kui kunagi varem, kui ta oskab hinnata klassikalist muusikat.

Viido Polikarpus

Details

Published: March 25 2018