Viido maalitud papagoi.

Tulin pärast pikka jalutuskäiku väljast tuppa ja tahtsin televiisori käima panna CNNi või BBC peale, kui mu tähelepanu köitsid kaks muusikut, üks mängis harfi ja teine viiulit. Nad mängisid Bachi „Ave Mariat“. Unustasin CNNi ja BBC ning vaatasin kontserdi lõpuni. Silme ette tulid 1970ndad aastad ja ma unustasin end viiulimuusikasse.

See oli siis, kui ma kolisin maale oma uude korterisse. Majaomanik Long Branch, New Jersey’s tutvustas mind oma poja Herb Axelrodiga, kellele kuulus kirjastusfirma TFH Pet Publications. Herb küsis, kas ma oskan maalida papagoid. Vastasin, et ma võin proovida ja tegin talle ühe valmis. Näitasin talle ka paljusid teisi oma maale ja Herb ütles, et tal on veel üks firma, Paganiniana Publications ja et ta parajasti töötab koos Leslie Shepardiga ühe raamatu kallal. Ta palus mul teha viiskümmend pliiatsi- ja tindijoonistust “Paganini” raamatu jaoks (vt. amazonis http://amzn.to/2peQrjl). Sain selle tööga õnnelikult hakkama.

Herb Axelrod mängis ka ise viiulit ja ta oli New Jersey sümfooniaorkestri suur toetaja. Ta kutsus mind kuulama ühte imelast, noormeest, kelle nimi oli Elmar Oliviera, kes oli just saabunud Moskvast. Elmar mängis Mendelssohni viiulikontserti e-minoor. Olin lummatud, sest ma polnud kunagi enne midagi nii ilusat kuulnud. Ta on siiani ainuke Ameerika viiulimängija, kes on võitnud Moskva Tshaikovski-nimelisel rahvusvahelisel muusikakonkursil kuldmedali ja seda 1978. aastal. Ta võitis hiljem veel mitmeid auhindu rahvusvahelistel võistlustel. Sain temaga sõbraks ja ta isegi palus, et ma teeksin oma maalidest näituse ühe tema kontserdi ajal. Pärast seda läksime õhtusöögile, mil ta näitas mulle ka oma „Strettonit“, mis oli valmistatud umbes 1729–1730. aastail Giuseppe Guarneri del Gesu poolt! Mulle meeldis tema puhul kõige enam tema pretensioonitus. Ta oli loomuliku huumorimeelega. Igatahes sain ma suurepäraselt tuttavaks klassikalise muusikaga.

Minu ema õppis Tallinna konservatooriumis, aga tema lauluõpingud jäid sõja tõttu lühikeseks. 1944. aasta septembris põgenes ta Eestist. Ka minu naine Heli õppis konservatooriumis, ta lõpetas selle sopranina. 

Noorukieas ei vaimustunud ma klassikalisest muusikast. Alles 1970ndatel aastatel hakkasin ma seda tõsiselt kuulama. Algul oli see nagu tavaline taustamuusika ja ma ei teinud vahet Vivaldil ja Purcellil. Samal ajal tegin ma Muusikapärandi Seltsi väljaannetele kaanepilte. Õppisin tundma paljusid nimesid, hakkasin kuulama nende muusikat ja hindama nende erinevusi. Nagu paljudele, meeldib ka mulle Pavarotti. Ta laulis jõuliselt, sujuvalt ja kaunilt kõiki tenoripartiisid. Ma ei talunud sopraneid, nad tundusid kõik ühesugused, kuid siis ma sattusin kuulama laulmas Beverly Sillsi. See muutis minu jaoks kõik. Peagi kuulasin ma Anna Moffot, Joan Sutherlandi, Kiri Te Kanawat jpt. Pavarotti muutus minu jaoks liiga suhkruseks. Pigem nautisin ma „Jussi“ Björlingit, tema metalset häält, vaatamata sellele, et ta tassiti lavale, sest ta oli purupurjus, ja pärast veeti sealt ära. Temast sai minu kangelane.

Ma naudin praegust noorte klassikalise muusika tähtede saadet ETVs “Klassikatähed”. Ma näen, et muusikamaailm on kindlates kätes ja minu usk noortesse on kindel. Kes iganes tuli mõttele see saade teha, on geenius. Eesti suhtub endasse tõsisemalt kui kunagi varem, kui ta oskab hinnata klassikalist muusikat.

Viido Polikarpus

Details

Published: March 25 2018

Viido maal. Autori foto

Ma olen harva haige ja pean ka tunnistama, et tihti teesklen ma seda iseendalegi. Kuigi mul on eluaastaid üle 70 ja ma elan enamasti ük-sinda, leian ma aeg-ajalt, et ma teesklen haigust selleks, et ei peaks mõnda asja tegema. Näiteks ei peaks puid tuppa tooma, kuigi olen selle seadnud endale prioriteediks ja nõuan seda iseendalt. Mul on tavaliselt piisavalt küttepuid ja neid jätkub toas mitmeks päevaks – igaks juhuks, kui ma peaksin „haigeks jääma“ ja ei saa välja külma kätte minna.

Ma ei karda külma. Ma kõnnin iga ilmaga palja peaga, välja arvatud siis, kui sajab vihma, sest mulle on jumalast antud paks parukas ja kõva pealuu, mis taluvad igasuguseid kuritarvitusi. Oma talveõhtute jalutuskäikudel olen tihti libastunud jääle ja kukkunud oma pehmele tagumikule, kuid ainult üks kord lõi mul silmist välku välja, sest ma lõin pea vastu jäist maad nii kõvasti ära. Ootasin, millal valu mu üle võimust võtab. Mõtlesin ka selle üle, kui kaua aega läheb, kui keegi mu külmunud keha siit leiab. Aga ometi ei juhtunud midagi hullu. Ei valu, ei teadvuse kadu – mitte midagi sellist. Tõusin üles, raputasin pead ja sain kinnitust sellele, et olin tõesti ärkvel ja jalutasin siis aeglaselt koju tagasi. 

Mulle meeldib õhtul hilja väljas jalutada. Iga õhtu on isesugune. Kord võib sadada lund, kord paistab täiskuu ja tähed siravad vastu tumedast taevast. Teinekord on ilm udune ja müstiline ja kuulda on, kuidas hundid uluvad ja koerad hauguvad kauguses. Ühel õhtul hoidsid koerad minu lähedale ja ei tahtnud minu juurest lahkuda, olles kogu aeg ärevil millegi suhtes. Mu hea sõber ütles, et kindlasti oli see hundi pärast. Hunt ründab koera, aga mitte siis, kui kõrval on inimene. Ma küsisin temalt, kas see ei võinud olla ilves, aga ta vastas, et ilves ei saanud see olla, kuna ilves on kaslane ja ta kardab koeri, koerad võivad kassile kallale minna.

Ühel hilisõhtul sattusin teerajalt kõrvale minema ja peaaegu eksisin ära, aga kuna mul on alati kaasas mobiil, siis ma ei ole eriti mures eksimiste pärast. 

Kõndimine on nagu mediteerimise üks vorme. Ma käin iga päev kümme kilomeetrit. Iga eelmine jalutuskäik oleks olnud nagu hetk tagasi. Ja õige hingamine on pikkadel jalutuskäikudel väga oluline. Ma hingan tavaliselt nelja sammu vältel sisse ja kuue sammu vältel välja. Nende kõndimiste ajal unustad kõik mured ja ei mõtlegi millegi peale. Ei ole midagi, mille üle juurelda, lihtsalt loed oma samme. Kui kahtlevad mõtted su vallutavad, siis hakkad uuesti samme lugema. Algul oli see ebamugav, aga nüüd olen sellega harjunud ja suudan oma mõtteid kontrolli all hoida. Aeglane hingamine varustab keha hapnikuga, mis rahustab ajutegevust ja alandab vererõhku.

Minu eas on hea olla liikumises. Olen seda juba mitu aastat teinud ja tunnen nüüd, kui palju head on see mu tervisele teinud. Hea tervis ei tule kiiresti, vaid see nõuab aega. 

Igapäevane paar tundi kõndimist on midagi kasulikku, mida ma iga päev teen. Pärast jalutuskäiku koju jõudnuna on mul tunne, nagu ma oleksin midagi suurt korda saatnud.

Kui ma olin laps, siis mu isa arvas, et haige olemine on kriminaalne. Kui sa olid haige, siis sa ise tahtsid haige olla. Isa ei lubanud emal mind hellitada, kui ma juhtusin haigeks jääma. Olin nii hirmul, et ei julgenud haigest peast naeratadagi, sest see oleks nagu näidanud, et ma polegi haige. Lapsena juhtus ikka vahel, et tahtsin koolist puududa mingil põhjusel. Avastasin, et siis tuleb käega vastu nina lüüa, nii et veri välja tuleks. Kui kooliõde näeb juba kolmandat korda, et mul nina jookseb verd, saadab ta mu koju ja ma võin välja mängima minna. Mu isa ei saanud sellisele pettusele kunagi jälile, aga nüüd on mul lame nina, millega ma pean kogu oma elu elama.

Viido Polikarpus

Details

Published: March 24 2018

Ma toetan igati naisliikumist, naiste õiguste suurendamist ja annan endale aru sellest, et kui poleks naisi, poleks meist kedagi olemas. Ajalooliselt on mehed naisi alla surunud, nagu oleks sellest sõltunud nende elu. Sest see oli Aadam, kes loodi enne, alles siis Eva.

Details

Published: February 26 2018

Autor: Viido Polikarpus

Lootus on suur elujõud, mis võimaldab meil seista silmitsi suurte katsumustega ja ületada neid. „Lootuse allikad on igavesed inimese rinnas,“ on öelnud Alexander Pope. Tema mõte on tänini nii ettenägelik kui ka poeetiline. Lootuses on usk, et rasketest olukordadest saadakse üle ja kõik liigub paremuse poole.

Details

Published: February 23 2018

Inimese keskmine eluiga on 80 aastat, pluss-miinus paar aastat. 80 aastat tundub väga pikk aeg, aga mitte enam siis, kui oled üle 70. Kes tahaks elada 100-aastaseks? Inimene, kes on 99 aastat vana.

Details

Published: February 16 2018

“Ma ei ole rassist.”

Nii ütles president Trump, rõhutades, et ta ei teinud mingit halvustavat kommentaari, mis pandi talle süüks immigratsioonikoosolekul eelmisel nädalal.

Details

Published: February 13 2018

Autor aastavahetusel Tais.

Maailma asjadega on juba kord nii, et vahel me vajame paremaks arusaamiseks vähemalt väikest distantsi, et näha pilti veidigi laiemas kontekstis. Olen kindel, et see distantsi küsimus on omaette asi, sest võta sa kinni, kus see meie silmale see õige distants peaks olema.

Details

Published: February 13 2018

Mis saab eesti rahvusest, keelest ja maast – see küsimus kerkib juubeliaastal üha selgemalt, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho Postimehe arvamusrubriigis 3. jaanuaril.

Details

Published: January 30 2018