Üks väike kapsarauakene lisaks ja ongi Torontos olemas tuttav Eesti jõgi samanimelises orus ja rahvuspargis. Ürgoru kaldal elab ebatavaliselt tihedalt eestlasi, silt matkarajal hoiatas puukide eest ja võsa vahel välksatas päkapikke (pildil) – kattuvusi kui palju.     Foto: Riina Kindlam

Details

Published: November 22 2019

Laupäeval, 9. novembril toimus Washingtonis, DC, JBANCi konverents “Vaadates minevikku, kujundades tulevikku” (Looking at the Past, Shaping the Future), mille vestlusringides tõstatati diplomaatia valusaid küsimusi:

Details

Published: November 22 2019

Kas tegemist on lehekäppade või -lestadega? Või hoopis tiibadega aiatöö eest põgenemiseks? Igal juhul nägin neid aiakoristaja käepikendusi esmakordselt alles nüüd ühe Eesti reklaami kaudu, kuigi neid on muidugi mõista olemas igas siinses suuremas aiatarvikuid müüvas kaupluses. Ometi soovitatakse üha enam võimaluse korral langenud lehed purustada, maale tagasi andmiseks, või üleüldse riisumata jätta. Oh, seda korralagedust, mis tulevasi põlvkondi toidab! Foto: Juhani Puukool

Details

Published: November 15 2019

Kalju Mätik wasn’t a “Soviet dissident”. Kalju must have had a patriotic streak early on, because the teachers were mortified when instead of singing the Soviet national anthem at school, this young man stood up and launched into the forbidden national anthem of pre-war independent Estonia, which has nowadays been restored to its rightful place in this country’s public life.

Details

Published: November 15 2019

Urve Karuksi luule ja isik on jäänud seni paraku Kodu-Eesti lugejale üsna tundmatuks. Urve avaldas pool sajandit tagasi kaks õhukest, tillukese trükiarvuga luulekogu Kanadas. Ainus Eestis ilmunud raamat on kehval üleminekuaja paberil valikkogu „Laotusse lendama laukast“, mis ilmus vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist 1992, kuid see jäi kaasaegse kriitika poolt sisuliselt hindamata ning kirjanduslukku lugemata.

 Urve Karuks on saanud mitu väliseestlaste poolt välja antud kirjandusauhinda, aga Kodu-Eestis mitte, sest ta terviklooming polegi varem olnud kättesaadav.

 Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kirjandusringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970ndatel aastatel, lõi tihedad sidemed mitmete kirjanikega, pidas oma luules viljakat dialoogi Kodu-Eesti luuletajatega ja mõjutas neid. Salamahti imbusid üksikud Kanadas ilmunud luulekogud ka Eestisse ja tekitasid seal imetlust. Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) „Manast“ ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: „Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba.“ (Tiit Pruuli Facebooki sissekanne 19.07.2015). Ka Karl-Martin Sinijärv tunnistas, et hakkas noore poisina imeilusat blondi kaunitari Urve Karuksit imetledes luuletama. Mina imestasin Karuksi luulega 1980ndate aastate keskel esmatutvudes selle üle, kuidas Kanadas üles kasvanud ja ingliskeelses koolis käinud luuletaja on suutnud niivõrd hästi säilitada rikka emakeele.

Keeleteadlane Ilse Lehiste kirjutas „Kodakonduri“ arvustuses, et „Uues kogus leiame luulet, mis kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.“ (Ilse Lehiste. Omapärane luuletuskogu. Mana nr 46, 1979, lk 65).

Urve Karuksi luule originaalsus on seda hämmastavam, et autor oli sunnitud lapsena Eestist põgenema, pidi alustama kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites ning sai kõrghariduse Kanadas inglise keeles. Ometi suutis ta tänu rikkale lugemusele niivõrd sisse elada eesti rahvaluulesse ja rahvalikku keelde, et tema luule on tulvil üllatavaid keeleleide ja kujundimänge.

Lisaks omapärasele keelele on Urve luulel ka oma selge sõnum. Meie ülesanne on võtta tema sõnum lõpuks vastu, hinnata seda tänumeeles ja tunnustada teda vähemalt tagantjärele, postuumselt.

Luuletuses „Pagulane“ tunneb Urve Karuks end orvuna, kes, välja tõugatud emakojast, jäänud maakera orbiiti kodukäijana kerjama. Eesti tähendus kasvas vaid kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.“

Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada luuletusi. Luuledebüüt oli ajakirjas „Mana“ 1964. Esimese luulekogu „Savi“ (1968) kirjastas autor ise, teine, „Kodakondur“ (1976) ilmus Torontos ajakirja „Mana“ kirjastatuna, kannustatuna „Mana“ toimetaja Hellar Grabbi toetusest. Ka Harri Asi oli innustanud Urvet luuletama.
 Saatesõnas „Enda luulest“ pihib autor oma luule- ja jumalaelamusi ning tunnistab suurte eeskujude Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo mõju, samuti dialoogi Jaan Kaplinski luulega.

Urvet sidus lähedane sõprus ja kirjavahetus Ivar Ivaskiga, kellesse ta oli 1960ndate aastate lõpul armunud, aga samuti oli talle oluline Juhan Viidingu sõprus ning luule. Urve on kirjutanud pühendusluuletused nii Ivarile kui Juhanile, samuti jäädvustas ta ühes luuletuses sõna-sõnalt oma viimse surivoodikõneluse Betti Alveriga.

Intensiivses, sõnatundlikus minaluules vibreerib ta „iga olemasoleva rakuga“, väärtustades „osasaamist igast kogemusest – nii heast kui ka halvast ...“. Noore Karuksi luules on eufoorilist julgust ja bravuuri, tal on teravmeelseid assotsiatsioone („Loode ka loodab“), huumorit ja traagikat. Tema keeleline loovus, lingvistilised fantaasiad ja rahvaluulest inspireeritud stiilivõtted on üllatuslikud, vorm aga omapärase, nüüdisaegse rütmiga. Sõnatäpsust võimendavad idamaised napid haikud ja tankad

Details

Published: November 15 2019

Nancy Bush, foto: ajakirja EESTI NAINE fotograaf Daisy Lappard.

Details

Published: November 15 2019

Põhjamaade eeskuju: Kirjanduslik videvikutund ka eestlastele? Nordeni (Põhjala) nimelise ühingu eestvedamisel on paljude aastate jooksul Põhjamaades igal sügisel korraldatud Kura skymning’uks nimetatud kirjanduse ettelugemise õhtu. Kura skymning on eesti sõnaraamatu järgi videvikutunni pidamine.

Details

Published: November 15 2019

Mary Kross sai korduvalt võimaluse tõtt rääkida. Käis suisa politseile Stroomi rannas isiklikult näitamas, kuidas teda rünnati. Joonistas paberile EKRE logo. Kuid Krossi autot polnud seal, kus väitis, et see tol saatuslikul päeval pidi olema. Tegelikult viibis Kross väidetava kivipildumise ajal sündmuskohast kilomeetreid eemal.

Details

Published: November 15 2019