Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

“Curiouser and curiouser! hüüatas Alice (kes oli sündmustest tema ümber sedavõrd üllatunud, et ta unustas hetkeks kuidas õiget inglise keelt rääkida.”) (Alice Imedemaal, 2. peatükk). Ka meil siin Eestis on raske hinnata, kas see, mis me ümber toimub, on eksituste komöödia, poliitiline absurditeater või lihtsalt tragöödia. Kogu häda algas sellest, et Eestis pole siiani ükski partei saavutanud Riigikogu valimistel absoluutset enamust. Nii see läks ka seekord, 4. märtsil.


Nagu paljudes teistes riikides, on ka Eestil hea tava, et pärast üldvalimisi ootab president ära valimistulemuste ametliku teatavakstegemise ja pöördub siis selle erakonna poole, kes saavutas kõige suurema häältesaagi valimiste käigus ning palub selle juhil valitsus moodustada. Või siis teha selleks vähemalt endast parima. Möödunud reedel president Kersti Kaljulaid pöörduski Reformierakonna esimehe Kaja Kallase poole ettepanekuga, et Kallas asuks valitsust moodustama.
Ainuke mure kõige sellega on, et kolm tursket isast tegelast olid Reformierakonna juhist Kallasest juba ammu – ligi kuu aega varem – mööda trüginud. Või nagu härra Oskar Luts oleks sel puhul vist kirjutanud, “Kui Kaja Kallas presidendi jutule pääses, olid võimuläbirääkimised Toompeal Keskerakonna, EKRE ja Isamaa (“EKREIKE”) vahel praktiliselt juba lõppenud”.


See Kaja Kallasest küünarnukkidega mööda tormamine ja tema nurka surumine on inetu, solgib demokraatia head tava ja vihastab paljusid valijaid, kuid “juriidiliselt on kõik korrektne”. Säärane normide rikkumine pole otseselt seadusevastane. Raadioprogrammi “Keskpäevatund” kommentaatorid nimetasid eriti just peaminister Ratase sellist käitumist aga makiavellilikuks. Makiavellilik riigivalitsemine aktsepteerib teatavasti reeglite rikkumist. Makiavellilik isik tüssab teisi ja manipuleerib inimestega isikliku heaolu eesmärgil.


Äkki pole siinkirjutaja küllalt pragmaatiline, kui kirjutab, et presidendile ja Reformierakonnale kambakesi kallaleminek pole ilus. Tegelikus elus loeb muidugi vaid koalitsiooni kombineeritud häältesaak, ja praegu on EKREIKEL ette näidata 56 kohta meie 101-kohalises parlamendis. Ometi seisab EKREIKE pisut savijalgadel, sest mitmed parlamendi liikmed (näiteks erakonda Isamaa kuuluv Mihhail Lotman teiste hulgas) pole vaimustatud nüüd juba peaaegu kindlalt sündinud EKREIKE koalitsioonist. Miks peaksid korralikud Eesti elanikud olema heal arvamusel kolmest EKRE liikmest Ruuben Kaalepist, Henn Põlluaasast ja Martin Helmest, kes kõik on viimastel päevadel “White power” sõrmedega tehtavat märki demonstreerinud? Eestit valitseksid kuidagi nagu puberteediealised. Haakristide pargipinkidele kritseldamine on ju itsitavate seitsmeaastaste poiste, mitte täiskasvanud inimeste komme.


Mina pole kunagi oma häält Reformierakonnale andnud, kuna selle partei liigne Euroopa Liidu vaimustus pole mulle sobinud, ja kuna Reform on mõjunud mulle pigem rahaahnena kui organisatsioonina, millel on lihtsalt vabaturu orientatsioon. Ometi kogen ma Reformierakonda praegu kui Eesti kõige täiskasvanumat ja läänelikumat parteid.


Teisiti väljendades: mulle ei meeldinud situatsioon Saksamaa idapoolses osas möödunud aastal, kui mingisugused kommunismi tingimustes võrsunud tegelased kogunesid Karl Marxi hiigelbüsti juurde Chemnitzis ja tõstsid seal kätt pruunsärkide eeskujul. Kui on üldse midagi hullemat kui pruun või punane värv ehk toetumine totalitaristlikele eeskujudele, siis see on pruuni ja punase kombinatsioon ehk nende segunemine.


Paljud arvasid, kaasaarvatud osa eestlastest Läänes, et olukord Keskerakonnas läheb paremaks pärast Edgar Savisaare lahkumist sealt. Et Jüri Ratas on noorevõitu muhe mees, kes oskab meeldivalt suhelda. Tegelikkuses saadab Keskerakond aga Euroopa parlamenti oma esinumbrina juba mitmendat korda Yana Toomi, kes jääb oma Putini-lembelisuses alla ainult fanaatilisele endisele Europarlamendi liikmele Tatjana Ždanokale. Jüri Ratas rääkis Tallinna Salme keskuses mõne päeva eest EKREIKE uut koalitsioonilepingut tutvustades, et nüüd heastab ta kindlasti selle ülekohtu, mis tehti nn sundüürnikele. Keskerakonna vaenulik suhtumine õigusjärgsetesse omanikesse, kes jäid oma kodudest ilma Teise maailmasõja ajal ja hiljem, jääb seega endiseks. Loomulikult oleks tulnud omandireformi Eestis targemini läbi viia. See aga ei muuda Keskerakonna maailmavaate põhiolemust.


Veel kaks uudist tekitavad arvestatavaid ebamugavustundeid. Üks on see, et keskerakondlasest Mihhail Kõlvartist, kes kasvas venekeelses kodus (isa on tal küll eesti päritolu) ja käis venekeelses koolis, saab Tallinna uus linnapea. Keskerakonna võim konsolideerub. Ükskõik, kuidas see välja ka ei kuku, kuid löömamees ehk aasia võitluskunstide kibe käsi Kõlvart ei kiirga eestilikkust. Ja kui seda uudist kombineerida teadmisega, et Keskerakond hakkab nüüd relvastama oma armast munitsipaalpolitseid, siis tuleb tõesti peale kerge kõhedustunne.


Just umbes selleks ajaks, kui see lehenumber ilmub, muutub nähtavasti ilmseks, kas Kaja Kallas suutis kogenud juristi mingi võttega situatsiooni Reformierakonna kasuks pöörata või jääbki Reform opositsioonis koos sotsiaaldemokraatidega neljaks aastaks peamiselt pinke soojendama. Ajalehtede suuromanik Hans H. Luik ennustas küll juba, et EKREIKE koalitsioon hakkab mõne aja pärast kärisema ega pea vastu järgmiste parlamendivalimisteni.


Kõhedaks teeb ka teadmine, et president Kaljulaid kipub vägisi 18. aprillil Moskvas kohtuma Venemaa kvaasidiktaator Vladimir Putiniga. Kogu see kavatsus sündis – vähemalt selle teatavakstegemise hetkel – teatud keerutamise loori all. President Kaljulaid ise serveerib seda stiilis “oleme ju naabrid ja dialoog naabrite vahel on parem kui dialoogi puudumine”. Eestis on paljud eksperdid avaldanud kahtlust, kas Putini juurde kippumine on ikka nii väga tark tegu. Kui minult küsida, siis mina karu koopasse ronimist presidendile ei soovitaks. Karl Selter reisis ju Moskvasse aastal 1939 arvates, et läheb kaubandusläbirääkimistele, kogu lugu päädis aga Eesti Vabariigi huku ja iseseisvuse kaotamisega juba järgmisel aastal. Kas Kaljulaid just Selteri vigu kordab, kuid me võime Petserimaast küll lõplikult ilma jääda, kui president ettevaatlikult ei käitu. Mulle on täielik mõistatus, kuidas Petserimaa ja Narva-taguste valdade Venemaale kinkimine hea olla saab, samal ajal kui Krimmi annekteerimine midagi taunimisväärset on, millele Lääs ka sanktsioonide rakendamisega reageerinud on.

 

Jüri Estam

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo