Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Maikuu alguses kirjutas Kihnu elu edendaja Mare Mätas oma sotsiaalmeedia lehel, et edaspidi ei allu ta enam külastajate diktaadile ja pakub küllatulnutele seda, mis parasjagu hooajaliselt Kihnust saada on ja mida Kihnus ka süüakse. Et ei hakka enam muretsema ettesaadetavate kirjade pärast, mida konkreetne inimene süüa soovib ja saab. Kihnus süüakse kihnu toitu, olgu selleks siis värske räim, maamullast tulnud kartulid või õuemööda siblivate kanade munad.

Mäletan seda aega, kus hakati koostama eraldi menüüsid linnasttulnutele, et turismitalus saaksid kõhu täis nii veeganid kui ka allergikud. Tulemuseks oli see, et enamus maainimesi ei osanud lihtsalt selliseid eineid valmistada ja kliendid nurisesid. Kuid see toob mulle meelde lapsepõlvesuved maal vanaema juures, kus lastel polnud kunagi võimalus valida, mida süüa. Samas olime sügiseks kasvanud poole pea võrra pikemaks, terved kui purikad ja punapõsksed. Sõime lihtsalt seda, mida aed ja ait andsid. Ja mis kõige imelikum, neidsamu toite pakuti ka küllatulnutele ja külalisi käis sageli. Nii et vahel tunduski, et maal oligi pidevalt suur toidulaud kaetud.


Kui saabus naaberküla pere endale vasikat kauplema või ilmajutte ajama, siis tõttas vanaema kõigepealt aita. Lihaaidast lõikas suure pika noaga lakke riputatud suitsusea küljest jämedad rasvased ja lõhnavad peekoniviilud. Lastele anti selle juures alati kõige taisemast kohast õhuke viil kosutuseks. Sahvris oli vanaemal alati suur korvitäis mune. Põllult kraabiti konksuga ruttu värsket kartulit, toodi rohelist sibulat ja tilli. Suitsuliha pandi pannike särisema, kartulid potti keema. Härjasilmasid praeti kõrvale mitu pannitäit, munarebu korralikult kõvaks. Ülejäänud searasvast tehti kartulite kõrvale paks jahukaste. Kõige selle juurde käis ohtralt värsket maitserohelist.


Kui oli hooaeg, siis jõudis vanaema veel kiiresti keeta ja vahule kloppida rabarberi-mannavahu, see kallati üle vastlüpstud piimaga. Sügise poole tegi vanaema selle asemel 20 munast munakoogi, mis klopiti vahtu ja pidi hoolega jälgima, et keegi seda ahjust liiga vara välja võtma ei läinud, sest siis läks kook “seepi”. Joogiks oli lastel marjamahl või piim, täiskasvanud jõid kõrvale ka koduveini, mida jätkus ikka järgmise aasta heinateoni. Kõik sõid ja see oli äärmiselt maitsev ja toitev. Ma ei mäleta, et keegi oleks midagi toidu seest välja nokkinud või kõrvale lükanud. Tõsi, viiskümmend aastat tagasi puudus eesti keeles isegi selline sõna nagu allergia. Taimetoitlasi tõenäoliselt oli, aga sellest ei räägitud, see polnud seltskonna arutlusteema ega vestlusvajadus.


Aegaajalt ilmus linnapoodi mingeid uusi toiduaineid, aga maarahva sekka need ei jõudnud. Kusjuures ka kunstväetisi ega mürke põllul eriti ei kasutatud. Toit kasvas ikka korraliku sõnniku peal. Ja päev, kui mesipuust mett võeti, oli meie õnnepäev, lebasime siis nelja-viiekesi, kõik lapselapsed, ümber hiigelsuure veel eestiaegse taldriku, millele vanaema oli lõiganud värskest kärjest suured kuubikud. Sõime murul lebades kärjemett, silmad mõnust kissis, kõrval oli suur portselankann kaevukülma lehmapiimaga. Siiski veel õnnelikumad olid hetked, kui tulime topsitäie korjatud metsmaasikatega, need siis suhkruga puruks hõõrusime ja vanaema kallas sellele peale värskelt kurnatud lehmapiima.


Vahel kui tööjärg oli ees pikk, kas siis oli parajasti heinategu või põllukõplamine, siis jooksime põllule, tirisime välja mõne porgandi, lõime selle vastu püksipõlve puhtaks ja närisime raginal ära. Või siis näppasime köögist pliidi peal keevast pajast pisikesi seakartuleid, nende eriline lõhn on mul veel praegugi ninas. Aga kõlbas ka tavaline poe rukkileib või see, mida vanaema vahel ise küpsetas, sellest sai lõigatud suur jäme käärd ja peale määritud soolavee alt õngitsetud omatehtud võid. Siiski, jah, hapupiim oli see, mis meile vennaga ei meeldinud, aga värsket piima ja ka lõssi oli vanaema juures alati olemas, nii et keegi ei vaevunud meid hapupiima jooma sundima.


Sedasi on söödud ja süüakse ka praegu maal, paikades, kus pood on kaugel ja toitu omal küllaga. Süüakse seda, mis loodus parasjagu pakub või nagu rahvalaul ütleb “süüakse kala, mis ise lauldes mäele tuleb”. Mõnusat toitu. Ja kummaline tõesti, et minnes paikadesse, kus traditsioonid veel au sees ja inimesed ise söövadki pärimustoitu, paika, kuhu läheme tutvuma traditsioonilise elulaadi ja kultuuriga, saadetakse perenaisele ette pikk rida toidusoove ja toidukeelde. Eks lõpuks vannuvad ka nemad alla. Mäletan, kui solvunud me olime ühel ajakirjanike koolitusel Vormsil, kui kenasti taluõuele kaetud laudadelt pakuti meile grillitud kanakoibasid ja friikartuleid.


Ilmselt pole siin tegemist ka pelgalt toitlustajate loobumisvõiduga vaid euronõuetega. Värsket kraami kaua hoida ei saa ja võib juhtuda, et see on kontrollide tuleku ajaks ületanud “parim-enne” daatumid. Samas ei premeerita neid kunagi selle eest, et muu toit on värskemast värskem – kala otse merest tulnud ja muna otse kana alt võetud.


Mare Mätas lubab uksele panna sildi “Veeganitele keelatud”. Meie pere leidis koolitustel lahenduseks selle, et kutses ütlesime, et igaüks võtku oma leivakott kaasa, aga nad võivad ka istuda pere söögilauda ja saada osa sellest, mida ise sööme. Nii ei teki asjatuid vaidlusi toiduteemadel. Sest inimestel võivad olla tõesti oma maitseeelistused, taluvus jm. Aga inimesed saavad rahulikult pühenduda õppimisele, tundmata tühja kõhtu.


Mu kaasa Mikk Sarv elustas ka vanade tavade järgi ühe põneva kombe – koolitusele tulnud peavad alati kaasa võtma iseennast tutvustava toiduaine, me katame iga kord otsekui ühise toidulaua, millest osake läheb ka kahjakorvi, mille viime hiljem vaimurahvale pühasse hiide. On põnev jälgida kaasavõetud toite, nende hulgas on ema keedetud moose, iseküpsetatud kooke, kõvasti suletud lihakonserve kui ka maitsvaid salateid. Kuid aina enam on toitude hulgas lihavabasid, glüfosaadirikka jahu vabasid tooteid ja suhkruta kooke.

 

Inimesed on mures sellepärast, mida nad söövad. Otsitakse internetist eridieete, mida järgida. Tõenäoliselt on tervisliku toidu võti aga hoopis omamaises ja hooajalises toidus. Nii nagu seda veel vaid Kihnu-sugustes paradiisides nautida saab. Just selle toidu pärast tasub sinna suvel sõita.

 

Kristel Vilbaste
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo