Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

AD 2019 paistab Eesti elu kodaniku seisukohalt kuidagi väga närviline. Eesti valis endale uue parlamendi ja selle valimise tulemusel asus ametisse uus valitsus ning mai lõpus said valitud need vähesed meie saadikud ka Euroopa parlamenti.

Kui kodanikud tahaksid  elada oma elu ja teha tööd normaalsel viisil edasi, siis on ühiskonnas kaks gruppi – esiteks opositsiooni jäänud kaks erakonda ning nende liidrid ja teiseks neid  toetav ajakirjandus, mis ei suuda kuidagi rahuneda ja tekkinud olukorraga leppida ja jätkavad omamoodi partisanisõda.


Ega muidu poleks midagi, kui selleks ei kasutataks avalikku meediat, mis sunnib seda võitlust pidevalt kuulama-vaatama ka meediatarbijat, kellelt muidugi ei küsita, mida ühiskond tegelikult tahaks. Samas manipuleerivad ajakirjanikud selles meediasõjas pidevalt mingite sotsioloogiliste küsitluste tulemustega, küsimata kordagi avalikkuselt, kas too ikkagi sooviks pidevalt saada informatsiooni teemadel, mis neid aastaringselt valimistevahelisel perioodil kindlasti sellisel kujul ei huvita. Seda enam kuritahtlik on taolise ehk vaid professionaalsetele poliitikastrateegidele mõeldud infoga täita kogu avalik meediaruum.


Kõik, kes on reisinud Islandil, on näinud seda  islandlaste parlamendivälja, kuhu kohalikud mehed kogunesid kord aastas ilusal suvel ja otsustasid aastaks vajalikud otsused. Seejärel mindi oma asju ajama, elama igapäevast elu ja töötama. Jättes võimu volituse nende poolt valitutele, kellelt küsiti vastust aasta pärast, kui just midagi väga erakordselt vahepeal ei juhtunud.


Hiljem said islandlased aru, et ratsionaalsem on koosolekutele saata siiski vaid esindajaid ja nemad arvutasid välja, et kümme peremeest saatsid enda eest ühe saadiku, varustades tolle  vajaliku varustusega ja toiduga sellel islandlaste ajaloolisel parlamendil osalemiseks.


Täna peavad islandlased oma parlamendi istungeid küll suhteliselt tagasihoidlikus pealinna majas, aga see muistse parlamendi väli on neil tänaseni töökorras, et kui oleks kunagi veel vaja midagi nii olulist otsustada, et oleks vaja koguneda suuremas koosseisus kui täna valitav parlament. Ka käivad islandlased seal pühal väljal kogumas seda arukuse energiat, mis on neile seni üldiselt edu toonud.


Kuid kes ei saa või ei soovi sõita Islandile, võiks sõita suvel Setomaale ja osaleda setode Kuningriigi päeval, kus setod valivad igal aastal endale ülemsootska, kes on siis nende legendaarse kuninga Peko asemik aasta jooksul. Setod oskavad oma asju ajada vahel nagu huumoriga, aga see ei takista seda tegemast väga ratsionaalselt.


Setode ülemsootska valimised saab läbi viidud mõne tunniga, sest sarnaselt islandlastega toimub see rahvakogunemise ajal. Igal sootska kandidaadil on võimalus seista puupaku otsas ja kutsuda enda kandidatuuri toetama ning siis toimubki hääletamine sedasi, et valijad rivistuvad selle kandidaadi paku taha, keda nemad toetavad. Kelle valijate rivi on kõige pikem, see ongi valitud järgmiseks aastaks setode ülemsootskaks ja enam pole vajadust arutada, kas keegi, kes ei osutunud valituks, on ehk mingil põhjusel parem, kui see, kes ikkagi rahva poolt valiti. Nii nagu sellistel puhkudel kombeks on öelda – „valija on rääkinud“ või siis „rahvas on rääkinud“.


Kindlasti leidub nüüd lugejaid, kes ütlevad – et meie parlamendi valimised on tegelikult ju samasugused. Jah, seda ma tahtsingi nende näidetega öelda. Seetõttu just 2019 aastal parlamendivalimiste tulemustega mitte rahule jäänud erakonnad on loomas valet praktikat, mis kahjustab juba praegu meie elu, aga veelgi hullem on see eeskuju tulevikku vaadates. Rumalad kombed võetakse kiirelt üle ja see võib saada „uueks normaalsuseks.“


Meie oleme olnud uhked, et oleme tahtnud liikuda poliitiliselt ja näiteks töövaidluste mõttes „igavate“ Põhjamaade” sekka, kus erinevate hoiakute üle vaieldakse mitte tänaval, vaid läbirääkimiste laua taga, vahel hädavajadusel kaasates juriste, kes aitavad siduvalt lepinguid sõlmida.


Euroopas on ka teistsuguse (poliitilise) kultuuriga maid ja rahvaid, kus igasugune vaidlus algab streikide, tänavakakluste, autode põletamisega ja kaupluste vitriinide lõhkumisega.


Alles peale sellist „sissejuhatust“ asutakse läbirääkimiste laua taha kabinettides. Meie pole sellist kultuuri soovinud ja 2007. aastal tekkinud tänavarahutused Tallinnas olid shokiks kogu riigi elanikkonnale ja eriti on siin tundlikud mitte-eestlased. Saatuse irooniana on just selle perioodi peaminister tagasi tulnud korraks kodutanumale, et nüüd uuesti lahkuda Euroopa parlamenti. Endine peaminister, kes kunagise tulihingelise vasakpoolsena on välja kiskunud ka oma mõttekaaslaste vanad loosungid, milles tema elu mõtteks pidi saama praeguse legitiimse Eesti Vabariigi valitsuse võimult kõrvaldamine.


Opositsioonil on õigus olla kriitiline võimul oleva koalitsiooni tegemiste suhtes, aga seda opositsiooni ülesannet ei tuleks tõlgendada kommunistide või bolshevike moodi. Meie riigikogusse valitud saadikud on allkirjastanud (kahjuks kõik saadikud parlamendis ei pea seda vannet ise ette lugema) ametivande, millega on nad võtnud endale ülesande, Eesti elu edasi viia. Kui need saadikud igal õhtul enne magama minemist võtaksid oma tegemised sel päeval kokku ja ütleksid endale – aga mida ma tegin täna Eesti heaks? Ja enne uinumist mõtleksid veelkord läbi, mida nad homme tahavad teha Eesti heaks – siis kindlasti oleks sellest suur kasu  nii meie poliitilisele kultuurile kui meie riigi elule üldse.


Opositsiooni jäänud erakondade meedias aga käib tellitud avalikkuse ajupesu, mis hommikust-õhtuni püüab avalikkusele selgitada, nagu oleks valijad valimispäeval oma hääle andnud vaid opositsiooni kandidaatidele. Kuid Eesti on demokraatlik parlamentaarne riik, kus kehtib Põhiseadus ja poliitilist elu reguleerivad seadused, mille kvaliteedi üle pole me seni just eriti kurtnud. Muuseas ka tänane opositsioon on just samade reeglite järgi saanud korduvalt võimule ja seda võimu teostanud, kurtmata kordagi et need reeglid neile siis  sobinud.


Tänase olukorra totrusest saab paremini aru, kui me kasutame sama näidet näiteks meie suusakoondise kohta. Kui poliitikutel on valimised, siis tippsportlastel on nende taseme tõestuseks saadud kohad olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel, maailmakarika etappidel ja ka riigi meistrivõistlustel. Seega, arutelu selle üle, kas nende võistluste vahelisel ajal mõni meie suusataja on parem ka maailma parematest suusatajatest tunduks kõigile päris jabura ettevõtmisena. Suusatamises on seda lihtne jälgida – suusahooaaeg on vaid ajal, kui on lund ja just siis toimuvad iga-aastased tähtsad jõuproovid ja peale võistlust kaotajad aktsepteerivad võistluse võitjaid.


Teine hea näide on meie epeevehklejate koondise komplekteerimine, kus neljast vehklejast kolm saavad koondisse edetabeli punktide alusel ja neljanda koondislase otsustab peatreener, kusjuures peatreener selle neljanda sportlase koondisse kutsumisel ei pea üldse vaatama sportlase poolt edetabelis kogutud punkte.


Veelgi suuremad õigused on peatreeneril jalgpallis, kus talle on antud õigus sportlasi koondisse kutsuda või jätta kutsumata. Kuid sportlased aktsepteerivad neid reegleid, mis nende spordialal eksisteerivad.


Sama peaks olema siiski ka Eesti poliitikas, sest meil on 101 Riigikogu liiget ja meil on erakonnad, kes saavad olla parlamendis esindatud, kui nende vaadete eest on hääletanud (aga vaid valimistel, mitte arvamusküsitlustes!) vähemalt viis protsenti valijaid. Nii lihtne see ongi. Nüüd kogutud häälte alusel ja selle alusel parlamendikohtade järgi, saavad poliitikud moodustada meie valitsuse. Seadus pole ette kirjutanud vaid ühte reeglit ja see kuulubki poliitilise kultuuri alustesse, et meie poliitikud peavad olema avatud koostööks konkurentidega, sest meie valija pole seni andnud ühelegi erakonnale sellist eelist, et ta saaks üksi ilma partneriteta moodustada valitsust.


Seda pidid teadma ka tänased opositsioonierakonnad, seda enam, et just nemad on kasutanud varem võtet, kus valimistel kõige enam hääli ja kohti parlamendis saanud erakonna liidril võeti võimalus proovida esimesena moodustada valitsust.


Seetõttu pole mõtet praegu mängida solvunut, vaid mõelda enda tegevuste peale ja parem teha järeldused, et parlamenti saanud erakondade omavaheline koostöö ja dialoog oleks palju sõbralikum. Siis ei teki ka võitjatel kiusatust kaotajatele tasuda valimiste ajal tehtud ebaõigluste eest või veelgi hullem, et püütakse kätte maksta mingite ajalooliste ebakõlade eest.


Poliitika on dialoog ühiskonnas, ühiskonnaga ja erakondade vahel. Seetõttu kui dialoog on halvatud, siis ei tasu otsida süüdlasi vaid ühelt poolt. Täna viib aga üks osa meediast koos opositsioonipoliitikute juhtidega Eestit suunda, mida me võime kaugemas tulevikus kahetseda. Igasugused üleskutsed – barrikadeerida, korraldada tänavaproteste, igas küsimuses streikidele õhutada – on kõik mingi piirini legaalsed, aga ei tasuks unustada – et mingi konsensuseni saab jõuda ka palju rahulikumal viisil, mis meie elanikkonnale on palju südamelähedasem.  


Kui mõned opositsiooni poliiitikud täna paiskavad pidevalt meediasse manasid, mille alusel nad oleksid „õnnelikud“, kui Eestit tabaksid tõelised õnnetused ja majanduskollaps, siis tuleb arvestada – et need töötud, kes eelmiste kriiside ajal lahkusid Soome tööd ja elamist otsima (kui riiki juhtis just täna opositsioonis olnud erakond) ja hambad ristis kannatanud pensionärid, väikest palka saavad töötajad ja selle osaga ühiskonnast solidaarsed inimesed  peavad siis üle võtma need samad poliitilise võitluse meetodid, mida täna kasutavad riigi poolt väga hästi finantseeritavad erakonnad, makstes ohtralt meediale ning sotsioloogiliste küsitluste läbiviijatele, millised kulutused huvitaval kombel lähevad raamatupidamislikult siiski erakondade reklaamirahade alla?


Poliitika radikaliseerumine on sarnane kuival ajal kulu põletamisega keset küla, kus vaid oma „lõkkekese“ jaoks tuld süüdates võidakse saada tulemuseks olukorra, kus küla põleb maha….


See tekst pole kirjutatud lootuss, et tänane opositsioon kuidagi veidi enam mõtleks, sest nemad rõhuvad oma õigustele, aga iga täiskasvanud inimene ja isegi laps teab, et elus pole olemas sellist võimalust, kus meil oleksid vaid õigused (nagu osa poliitikuid arvab just neil olevat), vaid on ka kohustused ühiskonna ees ja seda mitte vaid nelja-viie aasta jooksul, vaid tegelikult vastutus ka igaviku ees.

 

Peeter Järvelaid

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo