Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Hapukurgihooaeg on teatavasti sündmustevaene suvepuhkuste aeg, milline termin ise on pärit ajakirjanike ametialasest leksikonist. Eesti inimesed on tegelikus elus aga sedavõrd aktiivsed, et “sündmustevaesusest” ei saa juttu ollagi. Igatahes mitte sel suvel!

Esiteks pole suurem maailm me ümber 2019. a. suvel üldse sündmustest vaene. Portaal “Foreign Policy” küsib näiteks: “Kaua veel suudab Hong Kong (Hiina emamaale) vastupanu osutada”? Globaalne meedia kubiseb huviäratavatest pealkirjadest, olgu tegemist Demokraatliku erakonna presidendikandidaadi eliminatsioonivoorude käimatõukamisega Ameerikas, erakordse kuumalainega Euroopas või siis küsimusega: “Millised tähtsad tegelased pääsevad lõpuks ometi Euroopa Liidu nö laevatüüri juurde” kas lähipäevil või lähinädalail?


Mina olen ajaleheveergude kirjutamisest mõni nädal eemal olnud. Selle juurde tagasi tulles avastab inimene, kui väga palju vett võib mõne nädala kestel merre voolata, seda siis uudiste ja sündmuste suurte voogude tähenduses. Võta näiteks riikliku lennufirma Nordica minnalaskmise lugu. See on eestlastele juba harjumuspärane ooper, sest mõne aasta eest vajus lainete alla ja hukkus enam-vähem tervenisti Nordica eelkäija Estonian Air.


Kuidas võib olla, et lõunanaabrid lätlased oskasid oma Air Balticu üles ehitada nii et mühiseb, eesti ärimeestel tundub lennuäri juhtimise instinkt aga täiesti puuduvat? See teema pole lihtsalt mugavuse küsimus, kuna otselennud Euroopa pealinnadesse ja suurtesse ümberistumispaikadesse (näiteks Londoni Heathrow ja Frankfurt) kujutavad endast elutähtsaid tuiksooni ettevõtjatele, turistidele, poliitikutele, diplomaatidele jne. Ainsad nimetamisväärsed sõlmpunktid, mis Nordical üldse enam alles on, juhtuvad olema Brüssel ja Stockholm. Brüssel on oluline aga ainult karjääripoliitikute ja bürokraatide armeele, mis Euroopa Liidu hiiglasliku aparaadiga seotud on. Kõik teised sihtpunktid Nordica repertuaaris on teisejärgulised, kui mitte ütelda, et peaaegu naeruväärsed. Ukraina teenindamine võimaldab odavtööjõu Eestisse importimist Odessast ja mujalt. Siis veel mitu linna Ida-Euroopas ja Norras, milliste vastu Air Baltic vist huvi ei tunne. Viimane tungib ise aga aina sügavamale Tallinna lennundusturule, võimaldades otse- ja ühenduslendusid Tallinnast paikadesse, millistel on reisijatele tegelik väärtus.


Peaminister Jüri Ratas ütleb, et ei kavatse lasta Nordical põhja minna. Samas ei ütle ta, kuidas teha sellest lennufirmast ettevõte, mis poleks hale. Veel mõne aasta eest oleks Estonian Air ja isegi Nordica kujutanud endast sellist väärtust, mille najal oleksime saanud teha ühisfirma Air Baltic’uga, nüüd aga enam mitte. Air Balticu juhid kinnitasid äsja, et Nordica ei kujuta endast midagi huvitavat. Seega hoitakse Nordicat elus nö taksoteenusena, mis veab maksumaksja palgal olevaid poliitikuid Belgiasse, kuid vääriks muidu lihtsalt halastuslasku. Kui öeldakse väikeriikide kohta, et härg ei tohi enesele lubada seda, mida Jupiter endale lubab, siis võib-olla leidub ka tegevusalasid, mis käivad pisimaadele üle jõu, nagu oma riigi lennundusettevõtte edukas käigushoidmine. Kuid antud juhul on vist jälle lihtsalt tegemist juhtimisoskamatusega. Nordica sai endale parajasti uue juhi Gunnar Kobina näol. Edu talle siis selle pähkli katkihammustamisel, mida teised pole suutnud siiani katki hammustada!


Teine suur ja isegi hämmastav uudis, vähemalt nende riikide perspektiivist, kes on olnud kommunismi ja ka Vene imperialismi ohvrid, oli Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) äsjane otsus Vene Föderatsioon oma ridadesse hääleõigusliku liikmena tagasi võtta.


Mäletatavasti jäeti aprillis 2014 Vene delegatsioon ENPA-s Krimmi annekteerimise pärast ilma nii hääleõigusest kui õigusest saada valitud ENPA juhtorganite etteotsa ja osalusest järelvalvemissioonides.


Otsus Venemaa ENPA rüppe tagasivõtmise kohta teeb häirivaks ENPA (õigemini küll Euroopa Nõukogu (EN), mille üks osa ENPA on) eriline roll inimõiguste kaitsmise eest seisva nö valvekoerana.


Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kontinentaaleuroopa riigid, kes Venemaa ennistamise poolt hääletasid ja Venemaa oma kampa tagasi võtsid, püüavad oma loogikat niiviisi õigustada, et sel moel saab Venemaa kodanike huvide ja õiguste eest vähemalt varasemast efektiivsemalt seista. Teisiti oleks Vene elanikel keerulisem EN poole pöörduda.


Eesti, Läti, Leedu, Gruusia ja Ukraina delegatsioonid ENPA juures, kes peavad Venemaad aga autoritaarseks inimõiguste rikkujaks, hääletasid ühehäälselt Vene delegatsiooni õiguste taastamise vastu. Need viis lahkusid ka saalist protestiks kui Venemaa ennistati. Eesti president Kersti Kaljulaid kirjutas otsuse kohta “Venemaa laua taha tagasi manööverdada”, et see “häbiväärne” on.


Kõik see näitab jälle kuivõrd suur lõhe esineb väärtussüsteemides. Lääne-Euroopa väärtustes siis, võrreldes neid kommunismi all kannatanud maade väärtussüsteemidega. Mõeldes Lääne-Euroopa mõttemaailmale ja lääneeurooplaste soovimatusele tegelikult näha Venemaalt lähtuvaid ohtusid, tuleb peaaegu peale tahtmine kasutada vana tuntud väljendust, et “kui sul sellised “sõbrad” on, siis pole vaenlasi vajagi”. Elu on juba selline.


Eesti ise ja eriti meie pealinn on aga sel suvel sündmustest, külas olevatest väliseestlastest, siit läbitriivivatest turistidest ja siia kogunevatest Tantsu- ja Laulupeo esinejatest ja peopublikust juba juulikuu esimesel-teisel päeval täiesti tulvil, rääkimata nendest, kes ESTO üritustest osa võtavad. Lausa nii, et lööb silme ees kirjuks.


Minu jaoks isiklikult algas see jada kauni Võnnu linnakese külastamisega (Läti linn lätikeelse nimega Cēsis), kus eestlaste ja lätlaste ühist jõupingutust Saksa Rauddiviisi ja Landeswehri lõplikuks löömiseks 100 aasta eest suurejooneliselt ja toredasti tähistati.


Tartu Juubelilaulupidu – vaatamata sündmuse tõsidusele ja väärikusele – (150  aastat ikkagi) möödus minu jaoks tõdemusega, et kogu see traditsioon on muundumas tänapäeval kergeks meelelahutuseks, umbes nagu see, mida Lawrence Welk omal ajal Ameerika TVs kehastas või siis näiteks nii, et Milaano La Scalas eelistatakse tänapäeval tihti kerget ooperit.

 
Helsingi-Tartu-Tallinna ESTO 2019 on käesoleva loo kirjutamise hetkel suhteliselt töisel lõpusirgel, võimaldades ka kohtumisi paljude vanade tuttavatega. Samas on ESTO teisenenud ja asub teel uuele ringile, nooremate ja sageli viimasel ajal Eestist välja rännanud inimeste taktikepi all, milline nähtus on arusaadav ja loomulik, kuid mis võiks tegelikult väärida eraldi analüüsimist.

 

Jüri Estam

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo