Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sel suvel ja sügisel tasub meenutada nii Teise maailmasõja lõppu kui ka algust. 1944 (75 aastat sellest tänavu!) oli aasta, mis tõi äärmiselt vägivaldse sõjategevuse tagasi pisikese Eesti pinnale, jõudes haripunkti Sinimägede lahingutega. Sõjategevus suurel skaalal lõppes eestlaste jaoks tolle aasta jõulude eel kahurite vaikimisega. Muidugi oli 1944 ka aasta, mil võõrvägede sissetung idast sõi või lõi kümned tuhanded eestlased oma kodudest välja, sundides meid otsima varjupaika lääneriikides.

Käegakatsutavas tulevikus on meil aga põhjust mõelda end aastasse 1939, pidades silmas tolle aasta augustikuu 23. päeva, kuna 80 aasta eest sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt (MRP) ehk Hitler-Stalini leping või siis õigemini MRP salastatud lisaprotokollid kujunesid siis – ja jäävad kahjuks ka praeguseni – meie lähiajaloo “kurja juureks”. Seda siis kümnete miljonite inimeste jaoks, kes jäid geograafilisse vööndisse, mis ulatub Soomest kuni Moldovani.


MRP sõlmimine NSV Liidu ja Saksamaa vahel lõi paljude inimeste elud uperkuuti. Ilma selle tehinguta poleks tekkinud ka II MS tagajärjel kümneid eesti pagulaste keskusi, pillutatuna laiali mööda Ameerikat, Kanadat, Euroopat ja Austraaliat. Pole siis ka midagi imestada, et minusugusel ajaloohuvilisel paikneb raamaturiiulil pool meetrit kirjandust MRP teemal.


Paljude Balti riikidest pärit olevate inimeste saatusi võiks näha, kui selle salatehingu otseseid tagajärgi. Alles nüüd on võrsumas “heaoluühiskonna” tingimustes nooremate inimeste põlvkond, kes selliste mõtetega oma päid vaevama ei pea. Ent tegelikult kestab Ida-Euroopas ikka veel toibumine Hitleri ja Stalini koledast pärandist meile.


Reedel, 23. augustil meenutatakse Balti riikides seda aastapäeva suuresti Balti keti prisma kaudu, millisel taval on head ja halvad küljed. Mõte Balti ketist kipub siis domineerima peaaegu kõike muud, mis on seotud selle kuupäevaga, alates isegi Molotov-Ribbentrop paktist enesest. Juba oleme ühiskonnana unustanud (õigemini pole mitte kunagi piisavalt ära märkinud) Balti apelli tähtsuse, millise märgukirja sõnastus sündis Mart Nikluse kodus Tartus augustis 1979 (vt ka 3. lk).


Balti keti varju (mitte, et ma sooviksin Balti keti tähtsust vähendada) kipub jääma ka Musta Lindi päeva institutsioon, mille egiidi all kümned tuhanded meeleavaldajad kogunesid 21  linna lääneriikides näiteks 1986. aastal, et juhtida tähelepanu Balti riikide jätkuva okupeerimise ebaõiglusele. Unustuse hõlma vajuvad ka 1985. a. Baltic Freedom Cruise ja mitmed teised balti poliitiliste pagulaste jõupingutused aastate eest, kui nooremate inimeste tähelepanu nendele üritustele ja sündmustele uuesti ei juhita.   

   
Soovitan raamatusõpradele Anneli Rõigase raamatut “Sulepeaga idarindel - Eesti jõulud Kremlis”, milline teos sündis vajadusest “seletada lahti laulva revolutsiooni üks tähtsündmus – väikse rühma eestlaste eestvedamisel N. Liidu lagunemisele hoo andnud 1989. aasta võitlus Moskvas MRP komisjoni töö raames”, millest Rõigasel oli võimalus ajakirjanikuna ja aktivistina vahetult osa võtta. Jutt käib NSV Liidu rahvasaadikute II kongressist, kus Aleksandr Jakovlev mängis olulist rolli MRP avalikustamisel.


“Meie toonane pea lootusetu ettevõtmine, mida juhtis akadeemik Endel Lippmaa, lõppes teatavasti Kremli pool sajandit salatud Hitleri-Stalini salatehingu ülestunnistamisega,” meenutab Anneli Rõigas. “Selle võidu mõju oli erakordne ka miljonitele venelastele, kes said üldse esimest korda teada, et Stalin oli Hitleriga sõja eel koostööd teinud, ja baltlaste valelikeks peetud väited osutusid üleöö õigeks. Eesti lähiajaloo käsitlustes, aga ka praeguste riigijuhtide suhtumises on see osa meie vabadusvõitlusest justkui unustusehõlmas, aga teenimatult.”


Kahjuks on Vene Föderatsioon tegelenud Vladimir Putini ajastul tagurpidi sõudmisega (“backsliding” inglise keeles). See on olnud tagasiminek kurjuse impeeriumisse. Hr Putin peab Nõukogude impeeriumi osalist koomaletõmbumist aastal 1991 ju meie ajastu suurimaks katastroofiks, milline suhtumine paratamatult teatud ängi Baltikumis tekitab.

 
Tänapäeva Kreml õigustab jälle MRPd. Vt näiteks Internetist Radio Free Europe’i vastavat kommentaari aastast 2015: “Turning Back Time: Putting Putin's Molotov-Ribbentrop Defense Into Context”.


Vene poliitika jälgijad mõtlevad juba praegu huviga küsimusele, kes vahetab välja Vladimir Putini aastal 2024. Et kas tõesti võiks Venemaa saada endale president Navalnõi? Mitte et Aleksei Navalnõi oleks ilmtingimata ideaalne järgmine juht Venemaale, ja mitte et teda 2024. aastani üldse ellu jäetakse, ja mitte et Putin vabatahtlikult eest ära tulla tahaks.


Euroopal ja muul maailmal on aga seni kaua põhjust närveerimiseks uue võidurelvastumise pärast. Eesti kaitseministril Jüri Luigel võib õigus olla, kui ütleb, et venelaste uus helikopteribaas Suursaarel täpselt keset Soome lahte ei kujuta endast veel suurt lisaohtu Eesti julgeolekule. Ometi kuluks vene ründekoptereil vaid kümmekond minutit, et lennata sellelt “statsionaarselt lennukikandjalt” (mis asub tublisti vähem kui saja kilomeetri kaugusel näiteks Rakverest) Eesti või siis Soome pealinnani. NATOl ja isegi Eestil enesel leidub muidugi “vastumürki” õhutõrjerelvade näol selliste kutsumata külaliste vastu, ent tunne jääb, et Balti riikide ümber on osaliselt koomale tõmbumas uus latentne piiramisrõngas, millist oleks lihtne päriselt blokaadiks  muuta.


Võidurelvastumise ohust annab märku ka INF (keskmaa-tuumarakettide keelustamise) lepingu kehtetuks kuulutamine, kuna venelased oma SSC-8 (Novator 9M729) tüüpi tiibraketi väljaarendamisega pikemat aega seda väidetavasti rikkunud on. Sakslased igatahes muretsevad, nagu näha ajakirja Der Spiegel ühest pealkirjast kuupäevaga 27. juuli - “Väheste minutitega Berliinini”, mille all toda sama SSC-8 raketti silmas peetakse.


Tunne on aga veel kõhedamaks läinud pärast 8. augustit, mil Valge mere kohal plahvatas venelaste imerelv – tuumakütust kasutav eksperimentaalne tiibrakett SSC-X-9 (Skyfall) – mille olemasoluga Putin juba mõnda aega uhkustanud on. Ilmselt jagavad eurooplastega seda kõhedustunnet ka ameeriklased, ja seda paaril põhjusel. Esiteks, kuna selline relv – kui sellest päriselt ka tolku oleks – võib soovi korral taevaruumis kasvõi kuude kaupa “tolkneda”, rääkimata radioaktiivsest saastast, mis pärast terve suure piirkonna ära solgiks.


Venemaa kõrval elades ei hakka ealeski igav – umbes samamoodi, nagu tuldpurskavate mägede Vesuuvi ja Mauna Loa läheduses viibivad inimesed on sunnitud pidevalt valvsad olema.

 

Jüri Estam

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo