Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kohtumaja

Kohtumaja ehk Õpetaja sild Põltsamaa jõel.    Autori fotod

Järgmise päeva hommikul rongiga Tartu poole sõites oli vagun täis laulupeolisi. Tartlased rääkisid meile, kuidas nädalalõpul oli neil vihma kallanud ja nad olid palunud ilmataati, et las sajab siin, aga ära mitte mine Tallinna laulupeole.


Koos sugulase, ülikooli õppejõu Avega jalutasime ringi Tartus ja külastasime vana tuntud Werneri kohvikut. Tartu Ülikoolis õppimise aastatel käisid seal tihti ka minu ja Tõnise isad. Werner oli ja on siiani peamiseks kokkusaamise kohaks kirjanikele, Tartu üliõpilastele ja õppejõududele. Olid ajad, kui igapäevased külastajad olid Friedebert Tuglas, Betti Alver, Jaan Tõnisson… Pärast sõda avati kohe ülikooli kõrval asuvas majas Ülikooli Kohvik, mis kunagi kuulus Alatskivi mõisnikule. Kohvik koos oma lahtise katuseterrasiga sai päevapealt väga populaarseks söögikohaks.


Emajõe kaldal jalutades märkasin noormeest istumas väikese koeraga. Sain jutule ja sain teada, et noormees on Brasiiliast ülikooli õppima tulnud ja koera oli ta seltsiks kaasa võtnud oma kodumaalt.

 

ulioopilane

üliõpilane ja koerake Brasiiliast Emajõe kaldal.


Järgmisel päeval sain kokku ka Leeniga, ei kusagil mujal kui ikka Werneri kohvikus. Leeni onu rotaallus Boris Pastak arreteeriti 1941 aasta 24. juuni öösel koos minu isa ja kolmanda rotaalluse Enn Reimaga. Neljas rotaallus Ilmar Tammelo pääses, kuna oli kõrvaltoas magamas. Boris ja Enn surid Siberis Kirovi vangilaagris. Alles peale isa surma leidsin juhuslikult Geni kaudu Borisi sugulased. Boris oli jäänud neile teadmata kadunuks. Alati on meil Leeniga palju juttu.

 

Meid on jäänud kummitama mõtted, kuidas pääses arreteerimisest Tammelo. Miks ta kunagi ei teatanud ei Ennu ega Borisi sugulastele nende arreteerimisest. Leeniga koos sai käidud Tartu uues rahvusarhiivis Noora ja saime teada, et Tammelo oli NLKP liige alates 1941. a. aprillist. Ta lahkus Eestist Saksamaale 1943. aastal ja suri 1982. aastal Austraalias tunnustatud juurafilosoofina. Elu on vahel imelikum kui väljamõeldised…


Leeniga jalutasime koos linna peal ja ta saatis mu ka õhtul Põltsamaa bussi peale. Põltsamaal, tegelikult linna ligidal Puhu Ristil peatusin ja olin öömajal Ave isa, onupoja Aini juures. Enne kui Aini naine Milvi tervitada sai, oli juba tervitamas nende suur must karvane koer Fredi, minu vana tuttav. Aini ja Milvi juures oli tore ja kodune. Sain süüa heeringat, kartulit ja Milvi küpsetatud juuretisest (mitte pärmist) leiba! Oi, kui hea oli!


Hommikul läksime Ainiga linna peale. Põltsamaa on mu sünnilinn, kus möödusid mu esimesd 11 eluaastat. Sain kokku oma parima lapsepõlvesõbra Kaiega. Kaie oli alati nii hea joonistaja. Ta joonistas mulle paberist nukke ja siis me tegime nukkudele paberist kleidid. Ta töötas aastaid kunsti- aladel ja kunstiõpetajana. Teeb siiani õlimaale ja esineb kunstinäitustel. Kolmekesi jalutasime vana koolimaja, kunagise Uue Põltsamaa mõisa ja mõisapargi juurde, mille ligidal asus ka meie lapsepõlve maja. Tundub, et vana lagunenud mõisahoone, mis oli 60 aastat ka koolimajana kasutuses, hakkab uue omaniku käes ka uut elu saama. Ootame, mis tulevik toob…


Kohe teiselpool Põltsamaa jõge asub varemetes ordulinnus koos lossi ja taastatud Niguliste kirikuga. Lossil oli õnnetu saatus sõja ajal jääda punaarmee ja saksa armee võitluse keskele. Ema jutust mäletan, kuidas ta enne sõda oli lossis näinud uhkeid ruume koos peegelsaaliga.


Liikudes kiriku ja lossi poole, nägime juba eemalt, et seal olid politseiautod. Kas jõgi on saanud järjekordse ohvri? Mäletan lapsepõlves, kui mitmeid kordi oli seal inimesi uppunud. Vaatasin ärevalt Kaie poole, kuidas tema reageerib. Paarkümmend aastat tagasi andis jõele oma elu ka Kaie poeg, ainuke laps … Ain astus kiiremini kiriku poole ja talle tuldi vastu kurva teatega, et kiriku organist, 51 aastane naine oli oma elu lõpetanud, hüpates kirikutornist alla …Millegipärast on Põhjamaades maailma kõrgeim enestapu sooritajate arv. Räägitakse vähesest valgusest, pikkadest, pimedatest öödest, mis soodustab depressiooni…


Liikusime kurvalt edasi mööda jõeäärt. Võisin ainult ette kujutada, mida minu kaaslased tunnevad, olid nad ju mõlemad kiriku juures tegevad ning tundsid organisti palju aastaid. Jalutasime kerge vihma käes üle sildade, mis olid nii maalilises ümbruses. Jõel, mis poolitab linna, on seitse saart ja 18 silda. Järgmine kord käin kindlasti kõik sillad läbi – see oleks ainult natuke üle kahe miili jalutuskäik.


Kui ma onupoja koju jõudsin, andis Ain mulle eelmisel aastal ilmunud raamatu "Aimla metsavennad". Ma kuulsin esimest korda, et meie mõlema vanatädil Lidia Nerol oli poeg Kaljo, kes sai surma 1955. aastal, kui ta metsapunker ümber piirati. Mäletasin tasast tädi Liidet hästi lapsepõlvest ja tema suurt õunapuuaeda. Headel õunaaastatel ei jõudnud ta neid ära korjata. Tarbijate Kooperatiivi (ETKVL-i) kokkuostuhind oli väga madal. Ta kutsus neid, et tulge ja võtke õunad tasuta ja tehke kooperatiivis mahla ja veini. Aga keegi polnud huvitatud. Tuleb välja, et ega praegu paremgi pole. Kasulikum on tuua suured õunalaadungid Leedust ja teha siin.

 

Ain Frediga

Ain Frediga


Ain sai Kaljo kohta teada peale Eesti vabanemist… Meie vanemad hoidsid meid, et lapsed ei teaks ega räägiks. Mina sain teada samuti 90datel aastatel, et Aini isa, minu ema vend, Vladimir Orgussaar lasti maha 1945. aasta suvel (enne kui Ain sündis) kui teda tuldi arreteerima. Süüdistuseks oli, et ta varjas oma õe meest, kes oli olnud saksa sõjaväes. Samal suvel arreteeriti ja saadeti Tomskisse ema esimene mees Hillar Ardla. Ema sai ta surmateate aasta hiljem.


Puutudes kokku niisuguse üsna palju kannatanud sugulaste ja sõprade ringiga, oli nii toetav tunne jalutada Tallinnas Maarjamäel Kommunismiohvrite Memoriaali juures, mis avati aasta tagasi. Jalutades mere poolt kahe kõrge tumeda seinamüüri vahele, oled nagu nendega koos, kellelt võeti elu liiga vara. Me jääme teid alati mäletama. Külastajad vaatavad mõlemil pool mälestusseinte külgedel olevaid nimesid. Kui palju! Kui palju nimesid! Ja neid tuleb ikka veel juurde. Enne väljapääsu on paremale jäetud koht, kuhu saab lisada väljajäänud nimesid.

 

Lisaks juba eespool nimetatud nimedele on siin ka minu vanaisa Mait Johannes Sõerde, suri Kirovi laagris. Isa täditütar Hilja Lippmaa, ta mees Teodor koos kaheksa-aastase tütre Siiriga said kõik surma Tartu pommitamisel. Tädimehe isa poola päritolu Nestor Leznevsky mõisteti surma juba 1940 aastal, kuna teenides I maailmasõja ajal tsaariarmees kõrgema ohvitserina, oli ta autasustatud Georgi risti ja mõõgaga. Olime vennaga kuulnud, et Georgi rist annab aadlitiitli ja siis vahel naljaga pooleks kutsusime tädipoeg Erikut von Erikuks.

 

Erik sündis Siberis, kuna ta vanemad olid sinna küüditatud. Erikule, kelle vanaisa oli Nestor, ei meeldinud see nali. Sai üsna pahasekski... Kui paljudel perekondadel on oma ligidaste kaotused. Jalutades lõpuni ülesmäge nende rohkem kui 22 000 nimega kaetud mälestusseinte vahel, avaneb väljas vaade noorele õunapuu aiale. Õunapuude juurest vaatad Tallinna lahele ja saad rahustava tunde. Kõik on nii ilus ja rahulik.


Laine Mets

 

Järgneb

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo