Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Suvi on täiesti teistsugune aeg Eestis. Elu küll just ei seisku, küll aga sajab suvel sisse mingisugune “mañana” mentaliteet. Inimesed veedavad – lisaks puhkustele kui sellistele – nii palju aega kui võimalik oma suvekodudes maasikaid söömas. Meil oleks nagu tegemist kahe erineva kontingendi – suve-eesti ja täiesti lahus sellest talve-eesti rahvaga.

Talveeestlane on tõsine ja töökas, suve-eestlane aga lahkem ja avatum. Kahjuks on suvi möödas ja varsti saabub periood, mille kohta öeldakse: “üheksa kuud (kehva) suusailma”.


Sama kehtib ka Riigikogu ja poliitikute suhtes. Suvel ei käi Riigikogu koos ning nii on elu vaiksem ja rahulikum.


Nüüd on Tallinna kitsavõitu peateed aga sõidukitest jälle ummistunud. Vaatan koolilapsi teel “tööle” ega suuda ära imestada, miks tundub, nagu kooliranitsad oleksid suuremad kui väikesed tüdrukud ja poisid, kes on sunnitud neid seljas kandma. Tavaline sügistempo on käivitunud ja pole tegelikult enam kaua oodata, kuni kalender näitab uut aastakümmet.


Riigikogulased said kohe kokku istudes mitme uue tembuga hakkama, milliste eest konservatiivsemad eestlased on ammu hoiatanud. Sellest, et praegusel Riigikogul ja koalitsioonil puudub julgus venekeelsete koolide eesti keelele üleviimiseks, sellest oli juttu siin juba eelmine kord. Nii Mailis Reps (keskerakondlik haridusminister) kui ka kultuuriminister Tõnis Lukas (Isamaa) rahustavad rahvast jutuga, et “venekeelsed koolid lõpetavad oma tegevuse lähiaastatel niikuinii”.


Isegi veel hullemad on lood kodakondsuse nullvariandiga ehk koalitsiooni Keskerakond-EKRE-Isamaa kavatsusega anda Eesti kodakondsus lihtsustatud korras kõikidele Eestis sündinud alaealistele, kelle vanemad elasid siin Nõukogude okupatsiooni ajal. (Valitsuse pakutav muudatus puudutab 1500 last. Kodakondsuse saaksid lihtsustatud korras lapsed, kelle ühel vanemal on hall pass ning üks vanematest on elanud siin enne taasiseseisvumist. Kui laps on teise riigi kodanik, siis tuleb tal teise riigi kodakondsusest loobuda – toim).


Reformierakonna fraktsiooni ja siseminister Mart Helme debatt keele ja kodakondsuse teemal muutus Riigikogu saalis emotsionaalseks. "See on seesama asi, millest Edgar Savisaar umbes 30 aastat tagasi rääkis, ainult selles osas, et nüüd see puudutab alaealisi ja neile antakse kodakondsus sisuliselt automaatselt," kritiseeris Reformierakonna liige Taavi Rõivas. Reformierakond sooviks selle asemel seadustada topeltkodakondsuse, mõeldes Eestist kaugemal sündinud lastele. Kõikide riikide kodanikele see ei laieneks.


Nii saadeti valitsuse nullvariandi eelnõu Riigikogus nüüd teisele lugemisele. See näitab rahvusliku meelsuse nõrgenemist Eestis, sest Eesti Kongressi ajal ligikaudu 30 aasta eest suudeti vastu seista kergekäelisele kodakondsuse andmisele, eriti nendele inimestele, kes saabusid siia okupatsiooni ajal ega kahetse okupatsiooni ka mitte.


End “rahvuslikena” reklaaminud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja eriti selle juhid perekond Helmede näol on näidanud end viimasel ajal tõelise Trooja hobusena, toetades nii venekeelsete koolide jätkamist ja agaralt eelpoolmainitud kodakondsuse sisulise nullvariandi rakendamist. EKRE toetab seega eesmärke, mis rõõmustavad meie naabermaad Venemaad, selle juhi Putini eestvedamisel.


Kui aga vaadata elu positiivsemale küljele, siis võime tervitada fakti, et Eesti pole kunagi varem võtnud 1944. aasta suurt (pealesunnitud) põgenemist sedavõrd tõsiselt kui tänavu. Kindlasti on selles oluline roll mängida olnud ÜEKNil ehk Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindajatel, mille liikmed aitasid korraldada mitmeid mälestusüritusi erinevates Eesti nurkades läinud nädala-paari jooksul. “Põgeneti mõõkade eest”, nagu ütles peapiiskop emeeritus Andres Põder, tsiteerides pühakirja. Eriti muljetavaldav oli vastav tseremoonia Vabaduse väljakul 19. septembril ja oikumeeniline leinateenistus Jaani kirikus pärast seda, mille käigus võttis sõna ka peaminister Jüri Ratas.


Mis jäi minu meelest nõrgaks – selline mulje jäi mulle (ja ma liikusin ringi suhteliselt palju Eestis päevil, mil “suurt põgenemist” meenutati) – oli ebaküllaldase tähelepanu pööramine neile, kes hukkusid merel 1944. a. ja jäidki sellega merre.


Liigutav on vastupanuvõitluse päeva traditsiooni edukas juurutamine Eestis (22. septembril), milline tiheda kavaga päev toob teiste asjade hulgas üliõpilased ja vilistlased Tallinna Vabaduse väljakule kokku, andmaks au meie vabadusvõitlejatele läbi aastate.


Oluline on see, et Tallinnas käis neil päevil koos ülemaailmse eestluse koostöökomisjon, “millesse valitsus on püüdnud kaasata võimalikult laial pinnal riigiasutusi ning Eestis ja väljaspool Eestit tegutsevaid ühendusi, kelle missioon ja ülesanne  on hoida ning edendada eestlust üle terve maailma,” nagu ütles rahvastikuminister Riina Solman. Koostöökomisjoni koosseisu kuuluvad nii ÜEKN kui ERKÜ esindajad.


See, mis on järel kunagisest pagulusest – eriti pean silmas neid, kellel on või oli mingi mälestus eestiaegsest Eestist – on aga aina dramaatilisemalt kokku kuivamas. Rootsist tuli teade soomepoisi ja kirjaniku Ilmar Jaksi lahkumisest igavikuteele.


Viibisin ise Metsakalmistul 21. septembri keskpäeval, kui kirjanik Kalju Lepiku kõrvale sängitati urn tema abikaasa Asta Lepiku tuhaga.


Dramaatilise elulooga Jaksi näol oli tegemist unikaalse kirjanikuga, keda on ilmselt alahinnatud, eriti teiste rahvaste poolt. Kalle Käsper on kirjutanud: “Kui tema teosed oleksid vabalt loetavad suuremates kultuurkeeltes, võiksime ehk juba olla rahuldatud oma edevuses näha kord ka eesti autorit Parnassi kõrgeimale pjedestaalile asetatuna”.


Hea südamega Asta Lepikut mälestades ütles lavastaja ja teatritegelane Arne Mikk, et kui Asta Lepik oleks saanud jätkata oma õpinguid Tuudur Vetiku käe all, oleks Astast võinud vabalt saada koorijuht, keda kõik laulupidude külastajad oleksid hästi tundnud – kui asjad oleksid vaid lihtsalt teisiti läinud!


Lõpetuseks kaalun, kas soovitada või mitte soovitada Vaba Eesti Sõna lugejatele Tõnu Õnnepalu uue raamatu “Aaker” soetamist “kanalite kaudu”.  Tegelikult ei taha soovitada, sest tema teos kubiseb Ameerika vihkamisest ja “väliseestlaste” (tegelikult eesti pagulaste) üle irvitamistest. Psühhoterroristi Õnnepalu müügitrikk seisnebki selles, et teatud sihtgruppide üle irvitada, lootuses et selliste sihtgruppide (märklaudade) irriteeritud liikmed tema raamatuid ostaks, tutvumaks siis kõige sellega, mis kära tekitanud on.


Seega soovitan hoida Õnnepalu Aakri nimelisest paskvillist eemale. Ise olen ajakirjanikuna ilmselt sunnitud selle lõpuni läbi lugema. Siis tuleb minult nähtavasti ka vastav sisukirjeldus koos retsensiooniga. Ma ei tea, millega me sellise põlguse päriselt ära teeninud oleme, kuid teooriad jagub, ja nendest kirjutan juba tulevikus.

 

Jüri Estam

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo