Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kurvakstegevatest uudistest pole kahjuks alati pääsu. Oktoobrikuu viimastel päevadel laekus nimelt ohkamapanev teade vene autori ja poliitiku Vladimir Bukovski surmast Inglismaal. Nii hõrenesid meie read jälle ühe tubli inimese võrra. Antud juhul on tegemist lausa erakordselt tubli inimese lahkumisega. Seda pealegi veel vaid lühikest aega pärast seda, kui vabadusvõitleja Kalju Mätiku sõbrad Eestis ja võõrsil olid tasapisi harjumas mõttega, et me ei näe tulevikus Kaljut enam tegutsemas või siis igatahes mitte siinses maailmas.

Ilmselt on paljudel meist oma isiklikud lemmiktegelased. Mis minu hinnangusse puutub, siis Bukovski on teistest reeglina peakõrguselt üle olnud. Nii nagu võimas maaalune rõhk vormib söetükkidest teemanteid, nõnda kujundas NSV Liidu äärmustesse politiseeritud karistussüsteem Bukovskist (sest VB oli pikalt poliitvang 60ndatel ja 70ndatel aastatel) eeskuju inimestele kõikjal maailmas. Vladimir Bukovski ütles ise selle kohta, et kui oled kord juba vastu seina surutud, siis mis sul ikka üle jääb?   


Bukovski võis mõeldavasti vene “dissidentkonna” kõige põhimõttekindlam esindaja olla. Kui Andrei Sahharov koos Jelena Bonneriga olid meistrid inimõiguste eest seismise alal ja Aleksander Solženitsõnist kujunes samuti hiiglane vene dissidentide hulgas, koos oma puudustega, siis mina pean Bukovskit tipuks. Kõikidest nendest, kes üritasid rääkida tõtt erinevatele Vene kõrgetele tuusadele ja tsaaridele läbi mitmete võimuvahetuste, asus Vladimir Bukovski erilises liigas omaette. Managem silme ette siis kas buldogi, kes järjekindlalt järas või erudeeritud Cambridge’i haridusega “bulldooseri”, kuid Vladimir Konstantinovitš Bukovski matus toimub paraku ikka 19. novembril Highgate’i kalmistul Londonis.

 
Bukovski üks peamisi teemasid oli Lääne sageli lootusetuna tunduv ebaadekvaatsus, mis puutub Venemaa tundmisesse. Tsiteerin siinkohal küll hoopis tema kaasvõitlejat, pooleestlast-poolsoomlast Sofi Oksast (ehk Oksaneni), kes võttis 2. oktoobril Brüsselis vastu Euroopa Liidu kirjandusauhinna, ja kes lausus seal: “Venemaa tegevuse tuum – ekspansiivsus – jäi ära tundmata, sest läänes ei oldud harjutud nägema Venemaad imperialistlikku riigina. Postkoloniaalne kriitika ja sellega kooskõlas olev sõnavara pole Venemaast ja selle tegudest rääkimisel kinnistunud.”


Hiljuti läks Oksasest sammuvõrra kaugemale Rootsi ajakirjaniku Wolfgang Hanssoniga vestelnud sõltumatu vene militaarasjade analüütik Vadim Lukasevitš, kes ütles: “Venemaa on tegelikult sõjas Euroopaga, ainult et see on madala intensiivsusega sõda. Putin ei taha suurt sõda. Venemaa on seda sõda võitmas, kuna Euroopa pole võimeline ära tundma, et teda rünnatakse.” Kui Vene agendid asusid näiteks Sergei Skripali ja tema tütre elu kallale Inglismaal, siis “seda kogetakse üksikjuhtumina, ning polda suutelised selliseid eraldi asuvaid täppe omavahel ühendama.” St: eurooplased ei koge reeglina suurt pilti.


USA National Public Radio intervjueeris hiljuti Eesti endist presidenti Toomas Hendrik Ilvest. Vestluse käigus ütles Ilves, et küsimus sellest, kas Ameerika tarnib relvi Ukrainale, on ukrainlaste jaoks elu ja surma küsimus. Selle peale avaldas ameeriklasest raadioajakirjanik imestust: “Kas tõesti lausa elu ja surma küsimus”? Paistab, et Bukovski ei eksinud ja Oksanen ei eksi, kirjeldades Lääne nägemishäireid. Vadim Lukasevitš ütleb omakorda, et Euroopa kannatab skisofreenia all.


Kui Ukraina suhteliselt kogenematu president Volodõmõr Zelenski on olnud sunnitud viimasel ajal laveerima ida ja lääne vahel, ja teda survestavad Vladimir Putin, Emmanuel Macron, Frank-Meier Steinmeier ning Donald Trump samaaegselt tegema asju, mis pole tegelikult ukrainlaste huvides, siis ega pilt pole meil siin Eestis just kuigi palju roosilisem. Ka meist on saanud –- suuresti tänu president Kersti Kaljulaidile ja tema toetajaskonnale nö süvariigis – nüüd hiir, kellega kass (ehk Kreml) mängib.


Mis toimub meie presidendi peas? Kaljulaid ei kipu selgitusi andma, nii nagu Marko Mihkelson ja Andres Tarand ja teised viimase 25. aasta pingelõdvenduse eestlastest arhitektid pole kunagi soovinud õigustada seda, miks täpselt Eesti peaks lõplikult Venemaale loovutama need suured maatükid Eesti Vabariigi kirdes ja loodes, mis annekteeriti okupeeritud EV küljest Stalini poolt II MS lõppedes.


Teame lihtsalt seda, et president käis mõne aja eest omal initsiatiivil Moskvas suhteliselt kummalistes tingimustes Vladimir Putiniga kohtumas, kus ta Putinit tuleval aastal Eestisse vastuvisiidile kutsus. Viimastel päevadel on pinge aga lahvatanud eesti meedias välisminister Urmas Reinsalu ja presidendi vahel.


“Jaga ja valitse” on üks venelaste lemmikvõtetest, ja nüüd ei käi meie president ja meie välisminister sama jalga, mis puutub küsimusse sellest, kuidas Venemaaga suhelda. Selles on midagi valusat.


Kas presidendi käitumine on ideoloogiliselt põhjendatud? On tal mingi strateegia olemas? Meie president on piisavalt noor, et ta võiks tahta “punkte koguda”, nii nagu Emmanuel Macron tahaks kangesti ajalukku minna kui mainekas diplomaat. Või nagu Bill Clinton, kes üritas omal ajal rahu sobitada araablaste (palestiinlaste) ning Iisraeli vahel.


Kaljulaidi kuulsusejanu hind võib tema rahva jaoks õige kõrgeks osutuda. Tartu rahu ja Eesti küljest annekteeritud alade õiguslik staatus on viimastel päevadel uuesti kaalule seatud. Üks mu tuttav, kes jälgib vene meediat, kirjutas äsja: ”Mureks ja tõsiseks probleemiks on Kaljulaidi saadetud kutse Putinile ­– Venemaa uudisteportaalid praalivad must-valgel Eesti nurkasurumise teemadel”.


Ukraina asub lausa eluohtlikult, Eesti aga poliitiliselt riskantses tähenduses haamri ja alasi vahel. Antud juhul on see, kes häda Eestile kaela toonud on, meie endi president. Tähtsamatest poliitikutest seisab välisminister Urmas Reinsalu kas üksinda või vähestena vastu tuisupäisusele kõige kõrgemal tasandil, soovitades president Kaljulaiule Moskvasse tuleva aasta 9. mail mitte minna, mil Kreml tähistab jälle oma ajaloolist võitu natsliku Saksamaa üle.


Kui peaks juhtuma, et Kersti Kaljulaid pole võimeline kogema irooniat selles, kuidas autoritaarne Venemaa tähistab kunagist võitu praeguseks ammu juba totalitarismist loobunud Saksamaa üle, puudub tal nähtavasti muusikaline kuulmine. Sel juhul on ta küllaltki tüüpiline lääneurooplane, kes pole suuteline hoomama, et ta pole 9. mail diplomaatilist visiiti ette võtmas, vaid hoopis külaskäiku karukoopasse. Õigemini sellise karu koopasse, kes peab Eesti ja kogu Euroopa vastu pidevat madala intensiivsusega sõda.

 

Jüri Estam

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo