Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kasvasin Göteborgi äärelinnas, sadamast kaugel. Aga mäletan hästi, kuidas mind väikese poisina 1950. aasta ümber võeti korduvalt käe kõrvale ja viidi Ameerika-kai äärde. Seal lehvitasime valge taskurätikuga kõrgel ookeanilaeva dekil vastulehvitavatele sugulastele ja perekonna sõpradele. Kõik nad lahkusid Rootsist – Ameerikasse ja Kanadasse, Göteborgi regulaarsetel laevaliinidel.

Neil päevil oli meie sadam täis hääli, lärmi, liikumist, elu. Väiksemad alused sõelusid risti-rästi üle jõe, puksiirid vilistasid, sireenid undasid, haamrid ja vasarad tagusid kõlavat plekki. Nagu ohates puhkasid suured kaubalaevad mööda pikke kaisid. Kägisedes, nagisedes töötlesid neid võimsad, liikuvad kraanad. Mornid sinistes tööriietes mehed higistasid, rääkisid götebosska’t, sülitasid snusi (nuusktubakat), tuld ja tõrva. Hästi on neid miljöösid tabanud Göteborgi tollased eesti kunstnikud Erik Haamer ja Hugo Lepik. Linna juba maailmakuulsad laevatehased töötasid tegevuse haripunktis. Koos transatlantiliste laevaühendustega oli linn juba ammu Rootsi sadam Number Üks.


Samal ajal laskis Rootsi eestlaskond verd. Saabunud 1944. a. sügisel olime just suutnud end koguda, etableeruda, oma kogudustega, ajalehtedega, kirjastustega, koolidega, noorte organisatsioonidega, suvekodudega, abistamisühingutega, rahvatantsu- ja teatriansamblitega, kooridega üle terve maa, isegi keskorganisatsioonidega ja vahepeal nautisime kuni kolme eksiilvalitsuse omavahelisi asjajamisi. Ammu olid selja taga suured valgus/võimlemis- ja laulupeod. Aga nüüd, üha külmeneva sõja algaastail jooksime tühjaks verest, energiast, oma enda inimestest. Sest iga viies Rootsi eestlane, st umbes 5000 siia saabunud 25 000st kaasmaalasest, lahkus Rootsist, st ka siinsest eestlaskonnast, Göteborgi sadama kaudu. Ning peaaegu kõik minejad olid noored, aktiivsed, tulevikuga inimesed.


Eks me ju tea kõik, mis ühendab Göteborgi linna New Yorgi ja Djakartaga? Ehk mis on nende linnade ühine nimetaja? – See on Amsterdam: kanalid, merdsõitvad, maailmavallutajad, protokapitalistlikud Amsterdami bürgerid. Just 1620-ndatel aastatel planeerisid, majandasid ja ehitasid hollandlased mitte vaid Nieuwe Amsterdami Manhattani poolsaarel ja Batavia ehk Djakarta kaugel Java saarel, vaid ka Göteborgi Göta älvi savistel kallastel. Ehitajate mudeliks oli Amsterdam oma suurte ja väikeste kanalitega. Tänapäevalgi kogeme hollandlaste jälgi Manhattanil (Canal street, Bowery, Bronx), Djakartas nagu ka Göteborgis (Stora Hamn-kanalen, Östra ja Västra Hamngatan).

 

17. sajand
Alguses, 400 aastat tagasi, funktsioneeris Göteborg kui vägev kindluslinn ikka veel ülivõimsa taani põlisvaenlase vastu. Linna elu juhtisid peamiselt privileegidega hollandlased ja sakslased, kel oma uhke Christinae kirik keset linna. Samal ajal, kui rootslased oma Läänemere provintsides ehitasid välja Tallinna müüre ja kindlustusi ja planeerisid oma teist pealinna Narva, toetusid Göteborgi bastionid, vallikraavid ja müürid hea tulejõuga flankeerivatele kindlustele idas ja lõunas (Göta Lejon ja Kronan), nagu ka veidi hiljem ehitatud Nya Älvsborgile laia jõe suudmes, mille all me alles (3. augustil) võtsime vastu purjelaev Admiral Bellingshausen.


Olles ainus rootslaste sadam lääne avameredele, moodustas Göteborg loomuliku alguspunkti rootslaste kõikidele kaugeleulatuvatele seiklustele. Neist esimene oli rahvusvaheliste mõõtmetega ülesanne luua Ameerika idarannikul rootsi koloonia Nya Sverige/New Sweden, tänapäeva Delaware osariigi aladel.  
Aastal 1637, kui oli Tartus juba loodud Academia Gustaviana, kuningas ise Lützenis langenud ja rootsi väed ikka veel tolmutasid mööda Saksamaa maanteid, lahkusid salaja Göteborgi sadamast kaks hollandlaste ehitatud pinassi, so arvestatavate kahuritega kaubaleva, Calmare Nyckel (Kalmari võti) ja Fågel Blå (Sinilind). Nad vedasid küll väge ja kõiksugu kolonistlikku varustust, aga ka sitkeid Soomest toodud emigrante, kes harjunud toime tulema põlismetsades, elatuda alepõletusest, jahist ja kalastusest. Salajane pidi see ekspeditsioon olema, kuna ta ähvardas oluliselt tolle ajastu supermerevõimude, hollandlaste ja brittide huvisid. Sellele vaatamata finantseerisid seda osaliselt konkureerivad hollandlased. Juhiks oli Peter Minuit, kes olnud varem hollandlaste teenistuses ja tundis hästi sihtkoha Delaware jõe suuet. Too Peter Minuit sai hiljem maailmakuulsaks kui kohalikelt ürgelanikelt, vanasti öeldi indiaanlastelt, Manhattani poolsaare äraostja – 24 dollarit väärt kaupade eest. Ka Calmare Nyckelit juhtis muide hollandlane, 27. aastane kapten Jan van der Walter.


Lühidalt: Nya Sverige sai loodud ja regulaarselt toetatud ja varustatud Göteborgi sadama kaudu. Kohale viidud soomlased raiusid ja põletasid metsa, külvasid seemet ja ehitasid omi blokkhause, täpselt nagu Savolaxi kodumetsades. Uus koloonia töötas mõni aastakümmend päris hästi Rootsi kaubavahetuspunktina Ameerika idarannikul. Aga aastal 1655 krahmasid selle ära ülitugevad hollandlastest naabrid Pieter Stuyvesanti komando all. Vaid üheksa aastat hiljem, 1655, lõid selle, ja kindluse mõttes ka Manhattani, üle veel tugevamad ja ägedamad britid.  

 

18. sajand
Rääkides 18. sajandist ja Göteborgi sadamast hakkaks kohalik patrioot kindlasti pajatama Lasse i Gatani seiklustest. Gatan oli mehe isatalu Onsala poolsaarel. Lassest sai nimelt Põhjasõja ajal kuningas Karl XII ametlik kaaperdaja, tema operatsioonide alaks määrati Göteborgi saarestik, vastaseks taanlased ja nendega seotud norrakad. Teenete eest nobiliteeriti Lasse (Gathenhielm), ja tema merevõitlustest norra/taani admiral Tordenskjoldiga räägitakse legende, aga nimelt just legende. Tegelikult oli Lasse ise TBC-invaliid ega käinud eriti merel, seevastu oli ta hea organiseerija. Ning kaaperdasid tema alluvad kokku umbes 80 Taani alust ja vedasid neid koos kaupadega Göteborgi sadamasse. Nii koosnebki Lasse pärand göteborglastele inspireerivatest anekdootidest, aga tema ja ta hakkaja naise Ingela tegusid tunnustab ka uhke kahekordne 18. sajandi maja, mis asub ikka veel Stigbergstorgetil, sadama otseses läheduses.


Erinevalt Lasse i Gatanist saatis Rootsi Ostindiska kompanieti tegevust absoluutne ja kauaaegne edu. Kompanii loodi Göteborgis 1731 briti, hollandi ja ka kohaliku kapitaliga, eeskujuks muidugi hollandlaste ja inglaste juba ammu läbiproovitud vastandid. Kokku korraldas Göteborgi kompanii 132 kaugekspeditsiooni 37. laevaga, peamiselt Hiinasse (Kanton) aga ka Indiasse, Madagaskarile ja Ceylonile.


Nagu arvata võib, tõi säärane rahvusvaheline big business linna suuri varandusi, eeskätt muidugi kompanii suuraktsionäridele, kellest märkimisväärne osa oli shoti päritoluga. Niiviisi akumuleeritud kapital investeeriti järkjärgult Göteborgi algavatesse tööstustesse, eriti rauda ja puitu ja vastavasse eksporti. Nüüd tõepoolest britipäraseks kujunevat Göteborgi hakati juba sel ajal nimetama Little Londoniks.

 

19. sajand
On õige, et Napoleoni sõjakäigud ja nendega kaasnev kontinentaalblokaad Inglismaa vastu tegi lõpu Rootsi East India Companyle. Aga teisest küljest andis toosama blokaad suurepäraseid smugeldamisvõimalusi mereteid pidi, mis ei olnud prantslaste kontrolli all, nimelt Göteborgist. Ja industrialiseeruv Inglismaa, kus metsad ammu maha raiutud, vajas pidevalt ja tohutul hulgal puitu ja rauda. Just neid saaduseid toodeti ülekülluses Värmlandis ja Norrlandis, varem Göteborgist väga kaugel, aga nüüd, vastloodud veeteid pidi kenasti kättesaadavad. Massilise puidu ja raua valmistamisse ja toomisse mööda Göta älvi Göteborgi sadamasse panustasid uued rahakad britid ja eriti shotlased, kes nüüd asusid oma perekondadega, oma teadmiste ja tutvustega elama ja töötama Göteborgi. Nende majanduslikuks arteriks oli muidugi sadam ja üha arenevad suhted Inglismaaga. Leiame nende seas perekondi, investorite ja hiljem ka metseenide dünastiaid nagu Chapmanid (laevaehitajad), Wilsonid (laevandus), Hallid (Gunnebo), Carnegied (õlu, porter), Dicksonid (suurtööstus, Haga, Överås), Keillerid (Götaverken), Gibsonid (Jonsered) ja Chalmersid (tehnika koolitus). Tulemusena jätab tänapäeva kesklinn, kuhu suur osa tuludest investeeriti, tugeva ja soliidse 19. sajandi mulje. Ning Väikese Londoni, ehk rootsi keeles Lilla Londoni nimetus põlistus üha enam.

     
Üht erilist peatükki Göteborgi sadama 19. sajandi ajaloos kannab soome-rootslase A. E. Nordenskiöldi, tema laeva Vega ja Nord-Ostpassaazhi nimesid. Lühidalt: Nordenskiöldi hiljem maailmakuulsat ümbermaailma retke, 1878-1880, finantseeriti raskelt ka Göteborgist, nimelt oligarh Oscar Dicksoni poolt. Tegelikult see ekspeditsioon ka Göteborgi sadamas varustati ja teele saadetigi. Nagu teada, jäi Nordenskiöld kümneks kuuks kinni Arktise jäässe. Aga enne kui ta lõpetas oma seiklusrikka võiduretke Stockholmis reklaamimaija kuninga Oscar II juures, dokkis ta muidugi Göteborgi sadamas. Siin võtsid teda vastu uhked patroonid, linna isandad ja juubeldavad rahvamassid ja tervitasid teda kui Rootsi rahva kangelast. Ja sellest ajast jooksevad meil kesklinnas säärased tänavad kui Nordenskiöldsgatan ja Vegagatan, töötab ka esinduslik vanadekodu Vegahemmet.


“Rahu, vaktsiini ja kartulite” tõttu, nagu kokkuvõtvalt öeldi, hakkas Rootsi rahvastik 19. sajandil jõudsalt kasvama, eriti maal, nn lihtsamates rahvakihtides. Järgnes migratsioon, tööotsimised üle lühemate ja pikemate vahemaade. Aga üldine linnastumine ja industrialiseerimine ei suutnud end korrutuvaid rahvamasse ära neelata, neid toita ja majandada. Nii jäi miljonite skandinaavlaste, nagu enne neid sakslaste ja iirlaste ja hiljem itaallaste, juutide ja ida-eurooplaste nälja ja töötuse lahenduseks emigratsioon, peamiselt Ameerikasse.

 

20. sajand
Võiks öelda, et peale aeglast starti 19. sajandi lõpu poole, ratsionaliseeriti järk-järgult ja isegi industrialiseeriti ka rootsi emigratsioon. Arusaadavalt jäi just Göteborgi sadam sajatuhandetele emigrantidele väravaks läände, The Gate to the West. Läbisegi eelduseks ja tulemuseks oli suurte laevatehaste ja laevakompaniide loomine ning regulaarliikluse sisseviimine üle Atlandi. Göteborgi laevakompaniidest tuleks kindlasti nimetada Svenska Lloyd (1869, London), Wilson Line, Svenska Ostasiatiska Kompaniet (1898-), AB Transatlantic (1904-), AB Nike (Lõuna Aafrika 1907-, Austraalia), Svenska Amerika Linjen (SL, 1915-), Svenska Orientlinjen (SOL). Ja mis siin imestada, mõlemad rootsi suurkapitalistide dünastiad, Wallenbergid ja Broströmid, sekkusid siin jõuliselt ja – väga edukalt.


Göta älvi põhjakaldal arenesid laevatehased ja dokid Eriksberg (juba 1850-), Lindholmen (1852-) ja üle kõige Götaverken (1869-) uutes mõõtmetes üha võimsamateks, tuntumateks ja tulusamateks. Nad andsid läbi aastakümnete tööd kümnetele tuhandetele inseneridele, administraatoreile ja sajatuhandetele töölistele, peale sõda ka sadadele eestlastele.
    
Säärane Göteborgi laevanduse ja laevatehaste tippaeg vältas veel 1960-ndaisse aastaisse. Ja säärane oligi olukord, mida ma noore poisina 1950.aastate alguses kogesin. Hiljem, nagu teame, muutus Kagu-Aasia nagu plahvatuv konkurents ületamatuks. Ja hääbuski üsna kiirelt Göteborgi sadama kuulsus ja tulusus. Tänapäeval naudib Göteborgi sadam oma tohutute konteinerite ja tsisternide massidega, ja oma tihedate Taani ja Saksamaa ühendustega (Stena Line), oma järgmist buumi, olles koos Landvetteri lennuväljaga strateegilise tähtsusega hub’iks, mitte ainult Rootsile, vaid tervele Põhja-Euroopale.

 

Eestlased ja Göteborgi sadam
Veel Vabariigi ajal peeti Eesti laevstikku suuruse poolest (per 1000 elanikku) Läänemere ruumis kolmandaks, vaid Taani ja Rootsi olnud Eestist laevukamad, Soome järelikult mitte. Eesti tonnaazhi arvestati kokku 217 559 BRT. Eesti laevaliinid pidasid ühendusi risti-rästi läbi Läänemere ruumi. Veeti kaupa ja inimesi. Võid müüdi Taani. Puitu ja muud veeti Inglismaale. Ja olidki eesti reederid need, kes pideva esindatuse soovil panid kokku esimesed summad et osta Londonisse korralik saatkonna hoone. Ühendust peeti ka Göteborgiga, kus loodi esimene Vabariigi konsulaat aastal 1924 (Arvid Sandström, -1940). Enne 2 maailmasõda jõudis kapten Georg Orav Tallinna Laevaühisuse ülesandeil käia korduvalt Göteborgis. Oma sõbraliku ja aristokraatse olekuga saavutas ta linna peal nii häid tutvuseid, et ta pärast maailmasõja lõppu suutis oma sõprade ehistusmeistrite kaudu korraldada ulualust (Ättehögsgatan 7) mitmele eesti perekonnale (Laanemäe, Piip, Rebas, Ots).


Pärast sõja lõppu jätkasid umbes 30 eesti laevaühisust tegevust maailma meredel, nüüd küll võõraste lippude all. Rootsi registristes oli arvel 69 laeva, Inglismaal 31, ülejäänud 11 Ameerikas, Taanis ja mujal. Küllap oli eesti meremeestel, mereväe ohvitseridel ja noortel demobiliseeritud sõjameestel neil hea tööd saada. Viimane alus müüdi maha 1976.aastal, ja sellega lõppes üks selge omapäraga peatükk eesti merenduse ajaloos. Aga eesti meremehi oli palgatud ka Göteborgi suurte laevakompaniide poolt. Ja loomulikult asusid nende perekonnad elama siiasamasse Göteborgi. Julgeksin isegi väita, et need kaptenite ja mereväeohvitseride perekonnad – Orav, Kaaret, Ivalo, Juhanson, Randsalu, Kaing, Säkki, Maripuu, Vöörmann, Saar, Rosimannus, Pootsman, Riisenberg, Niitenberg, ka Rebas/Toomara j.t., moodustasid pika peale küllalt mõjuka in-groupi Göteborgi eestlaskonnnas. Toibus ka Göteborgi eestlaskond. 1960-ndail aastail arvestati umbes 6000 kaasmaalsega Suur-Göteborgi piirkonnnas.


Nõndanimetatud eesti viikingilaevad
Paraleelselt juba nimetatud regulaarse eesti re-emigratsiooniga Rootsist toimus 1950.aastate ümber ka teine minek, millest teatakse üpris vähe. Seda pole ka imestada, sest see ränne toimus suurel määral salajaselt. Ei täitnud need väljarändajad mingeid dokumente, ei kandnud nad kuskil kellegile midagi ette. Nii et tegemist on rootsi ametlikes statistikas ja ajalooallikates, ja järelikult ka historiograafias, peaaegu olematute inimestega. Räägime mitmest sajast baltlasest, valdavalt eestlastest, kes sügavalt umbusaldades Rootsi 40-ndate aastate ametlikku, väidetavalt venesõbralikku välispoliitikat, hiilisid minema Göteborgi kaitsva saarestiku varjust ja võtsid kursi Ameerika, USA peale, For Freedom, Vabaduse eest, nagu väideti.

 

Ettevõtlikud rootsi-eesti põgenikud olid pannud kokku oma viimased kroonid ja öörid, et organiseerida paadiomanike partnerlusi et koos osta mingi vana küna. Pikkade õhtute vältel ja nädalalõppudel töötati laevad merekõlblikeks, nad ostsid pruugitud varustust, plaanisid marsruuti, leidsid kapteni, meeskonna, soliidseid kaasaraeisijaid. See kõik võis võtta kuid, isegi aastaid. Ja siis, alates juba 1945.a sügisel võeti kurs läände, vastu teadmatusele.  Muidugi läks laevu ka kaduma.


Mineku lisateguriteks tuleb arvestada häid tööotsi ja palku Göteborgi näiteks sadamatehastes, nagu just siinsamas Eriksbergis. Mehed täiendasid sissetulekuid õhtuti ja nädalalõppudel nn. musta tööga ehistustel ja teisitigi. Erinevalt roosi naistest käisid siia saabunud eesti naised tööl, teenisid raha. Küllalt pingelise palgatöö kõrval hoidsid nad, nagu ikka, perekonda. Kolmandaks pakkus Göteborgi suur ja lai saarestik, oma väikeste sadamatega ja vanade meremeestega, kel laiad teadmised laevadest ja maailma meredest, ideaalse baasi tagasihoidlikuks laevade kallal putitamiseks ja hiljem diskreetselt välja lipsamiseks.


Enamasti ülekoormatud väikestel ja kulunud kalatraaleritel või mootorpurjekail ületati siis Atlandi ookean tavaliselt Kanaaria saarte kaudu ja passaadtuulte abil, nädalate ja nädalate jooksul. Kaugesõidukapten Jüri Vendla Haapsalus (2010) rekonstrueeris aastavahemikul 1945-51 seitseteist retke USAsse, Dr Juta KItching Vancouveris (1993-95) üksteist Canadasse, enamasti Halifaxis maandunud Rootsist tulnud alust. Seitse Rootsist lahkunud laeva leidsid tee Argentiinasse, kuus suundusid Lõuna-Aafrikasse, neist maandusid kolm, kokku seitsmekümneühe reisijaga.
 
Sõjapõgenikuna sattus Göteborgi kaugesõidu kapten Johannes (Janne) Vöörmann, pärit Niidiotsa talust Saaremaa Salme vallas. Juba mõne aastaga oli ta teeninud kokku oma laevaraha Gibsonite Jonseredi vabrikutes, lisaotsi teinud ehitustöölisena õhtuti ja nädalalõppudel. 1948.a. suvel libises ta oma 37 jala pikkuse m/s Rolandiga välja Göteborgi saarestikust ja ületas õnnelikult Atlandi ookeani. Pardal 14 inimest. Kuna Vöörmannil puudusid ametlikud dokumendid pani ta USA kaldale lähenedes oma laeva meelega karile, Southport, N. Carolina rannikul. Pardalolijad pääsesid maale, vrakk müüdi kähku ära, ja terve seltskond toimetati Ellis Islandile, New Yorgi külje all, nagu landed immigrants kunagi. Sealt tuli neid saata laiali üle maa, teenima ise oma ulualust, to make a living of their own. Astus siis terve seltskonna ette mundris ametnik ja hakkas pärima, et millised oleksid uustulnukate oskused või teadmised: ”Who of you knows anything about shrimps?” Ehk “Kes teist teab midagi shrimpside kohta?” Ilma et ta oleks varem seda sõna kuulnud, krevetid ehk (hilsema mõistega) hännakud ju eesti vetes puuduvad, kargas Captain John püsti ja teatas enesekindlalt ”Aij!” ja lisas näidates sõbrale näpuga ”änt Aukust tuu!”


Sedamoodi maandusid Vöörmannid koos kaas-saarlase Augustiga asulasse nimega Brownsville, Texas, Mehhiko lahe ääres. Kõvad ja töökad saarlased jagasid kiirelt mis lahti, kuidas toimida, avastasid ja kasutasid kõiki nagu ettesöödetud võimalusi ja lõid endile pika peale varandusi – krevettide efektiviseeritud püügi ja müümisega. Nad said pururikkaiks, nagu (Tartu tagapõhjaga!) eesti lambafarmerid Austraalias… Mõne aasta pärast kamandasid Vöörmannid 40. aluselist krevetipüügi armaadat Mehhiko lahel. Kõik laevad sini-musta-valge värvide all. Kujutagem ette: Mehhiko lahes 40 Eesti lipukandjat alust!


Vahepeal oli Captain Johni, ehk Janne noor vennapoeg Paavo kasvanud üles Göteborgis. Kui onu Janne suri, pärandas ta Paavole ka oma kuldse Rolexi käekella. Olen kindel, et just praegu kannab koolivend Paavo seda kella sealsamas Saaremaa Niidiotsa tagastatud talus, kus sündis Captain John ja kust sõja lõpu poole sunniti lahkuma perekond Vöörmann. Ning huvitaval kombel asub too tagasihoidlik Salme valla rannatalu vaid mõni kilomeetri kaugusel meie tänase kangelase, Fabian von Bellingshauseni sünnikohast, Lahetaguse (Lahhetagge) mõisas.

 

Siin jooksevadki kokku kõik ettekandesse visatud otsad: Bellingshausen, Saaremaa, Göteborg, Texas ja jälle Saaremaa. Ja sõlmpunktiks osutub Göteborgi sadam, kus me kõik, bellingshauslased ja kohalikud kaasmaalased, mitte päris juhuslikult viibime.

 

prof. em. Hain Rebas

Admiral Bellingshauseni seminar, Göteborg, 4. augustil 2019

 

Järgneb

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo