Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Viimase ajal on tulnud mitmeid uudiseid Eesti raamatukogude kohta, küll plaanitakse kinni panna vanglaraamatukogu, küll üritatakse kooliraamatukogu ruumidesse mahutada innovaatilisemaid tegevusi, valdade liitmine on viinud mitmete väikeste raamatukogude sulgemise mõttele.

Samas on ka viimasest kuust vahva näide, kuidas Viimsi vallas moodustasid inimesed kilomeetri pikkuse inimketi, et raamatud käest kätte andes koliti uutesse ruumidesse 60 000 raamatut.


Aga, jah, ajal kui kõik raamatud on sisestatud andmebaasidesse, on lihtne tõdeda, et lugejaid raamatukogudes on tõesti väheseks jäänud. Ja nii püütakse säilitada need, kus laenutuste arv suurem on, hoomamata, et raamatukogu võib olla viimane kultuuriasutus külas, eestluse kants pisikeses maakohas.


Miks raamatukogudes vähe käiakse, ei tea vist õieti keegi, sest needsamad andmebaasid ei näita siiski kogu olukorda. Lugejana tean, et mõnele raamatule on pikk-pikk järjekord ja kui ilmselt pole väiksematel raamatukogudel võimalust ka uusi menuraamatuid nii palju sisse osta. Inimesed on muutunud jõukamaks ja nii on võimalik palju rohkem uusi raamatuid endale ka ise osta, just neid, millele raamatukogudes järjekord on. Nii võõrdutakse raamatukogus käimisest.


Millised on olnud minu enda viimase aasta raamatukogus käigud. Olen hankinud reisiraamatuid, et uurida nendest teavet, mida internetist ei suuda leida. Paraku on just reisikirjandus internetis hoogsam ja kaasaegsem. Aga Petrone Print on andnud välja terve rea häid reisiraamatuid “Minu” sarjas erinevatest maailma paikadest eestlase vaatevinklist. Usun, et neid raamatuid võiks juurde kirjutada ka selle lehe lugejad. Sest mistahes lähedane ja mõistav suhe rännusihtmaa elanikega, annab ka rändamisele õige suuna. Ma ise nautisin ka tõlkeromaani Veneetsia kohta just raamatust, mille tõin linnaraamatukogust.


Linnaraamatukogudes on ka väga head kogud meie vanematest raamatutest ja ma olen saanud peaaegu kõik huvitavad raamatud laenutada, mõni üksik on, mida tean küll pealkirja järgi, aga mis on kogudest hävitatud nõukogude ajal. Õnneks on raamatukogudes päris palju väliseestlaste annetusi ja tegelikult oleks tore, kui meie kirjanduse väärtteosed kõik laenutatavad oleksid. Päris paljud vanad raamatud on nüüdseks ka digiteeritud, aga uskumatult hea on tööd teha päris raamatuga.


Imelikul kombel pole ma viimase aasta jookul lugenud eriti palju meie uudisilukirjandust. Kui olen sõpradega rääkinud, siis ka nemad ohkavad ja ütlevad sama. Kas film ja YouTube on tapnud kirjanduse või on vähe lugemisväärset? Või ei ole inimestel kiire elutempo juures enam aega? Tegelikult kajastub see ju ka ilukirjanduse vähesel läbimüügil. Kas uus aeg ja uued kombed on võõrutanud eestlased lugemisest? Eriti noori lugejaid kipub nappima.


Oma teismelise lapse kõrvalt näen ka, kuhu võib kaduda lugemislust. Kahe nädala jooksul tuleb läbi lugeda paarisajalehelised raamatud, seda koolitöö kõrvalt. Sageli ei õnnestu vajalikku raamatut ka kohe saada, sest raamatut otsib korraga raamatukogudest vähemalt kaks klassikomplekti seega 50 last. Kahe viimase ööga loetud raamatu vastu ei pruugi tekkida päris viha, aga lugemisrõõmu kindlasti mitte. Ja imelikul kombel on kooliprogrammis suhteliselt vähe Eesti klassikuid ja ka uudiskirjandust. Need praegused lapsed on aga tulevased raamatukogude külastajad, võimalik, et olemegi paarikümne aastaga juba koolitanud ka raamatukogude põlguritest ametkonna, kes just otsustavad raamatukogude sulgemise üle.


Ometi on mul raamatukogudega väga südamlik suhe. Mind kutsutakse aegajalt esinema maaraamatukogudesse, kohtadesse, millest mul varem aimugi ei olnud. Ja alati on neis lugejatega kohtumistes midagi erilist, on siis saalis vähem või rohkem rahvast. Ma näen nende silmadest, et neid inimesi huvitavad uued asjad, neid huvitab meie loodus ja meie pärimus. Koos raamatukoguhoidjatega moodustavad nad erilise kogukonna, sellise, mille peale meie riik võib kindel olla.


Muideks, et meie raamatukogudes pidev raamatute laenutamine käib, võib jälgida interaktiivselt lehelt: https://www.raamatukogud.ee

 

Aga just raamatukoguhoidjate juures on midagi erilist.


Eelmisel nädalal otsisin lapsele kohustusliku kirjanduse raamatut. Kui linnast ei saanud, siis helistasin oma koduvalla väikesesse raamatukokku. Ma ei pannud tähele, et esmaspäev polnud tööpäev. Aga kõne võeti vastu ja kuna polnud kohe selge, kas vastav raamat on olemas, siis lubati tagasi helistada. Tean, et ükskõik millisesse riigiametisse helistades oleksin saanud lihtsalt vastuse, et helistage homme. Aga ühe raamatu küsimise peale helistas raamatukoguhoidja tagasi ja vabandas, et neil seda raamatut pole, aga ta luges ette mitmed lähikonnas asuva väikesed raamatukogud, kus seda on.


Ma arvan, et just suhtumine raamatutesse ja inimestesse on see, mida raamatukogudest otsida ja raamatukoguhoidjate juures nautida. Ma ei jaga seda mõtet, et ka raamatukogud peaksid muutuma tegeluskeskusteks. Nad peaksid jääma raamatute kogudeks, sest neis raamatutes on tarkus sees ja raamatukoguhoidjad on need, kes oskavad meile õigeid raamatuid soovitada.


Meil ei ole palju lootust, et eestikeelsete raamatute lugemine mingil hetkel rekordiliselt kasvaks. Eestikeelseid inimesi on ilmselt juba alla 900 000, lugejaid hea hulk vähem. Ja kui nurisetakse, et igal aastal ilmuvaid raamatuid on liiga palju ja neid ei jõua ükski raamatukogu osta, siis see on vähim, mis me oma kultuuri säilitamiseks teha saame. Kirjutades meie ja maailma asjadest eestlase pilgu läbi. Iga pisimgi meenutus ja kirjarida on väärtus. Nende ridade säilitamine raamatukogudes on väärtus ja kui leidub ükski lugeja, kes sest raamatust leiab midagi sellist oma maa kohta, mida ta ei teadnud ja mida edasi arendades meie riiki arendada, siis see on väärtus.


Ma näen, et suur osa inimesi on väsinud praegusest pidevast poliitkemplusest, milles pole enam midagi ilusat ja edasiviivat. Ja just viimasel aastal olen taas näinud, kuidas inimesed loevad raamatuid arstikabineti ukse taga, rongides ja kõige põrutavam oli minu jaoks nädal tagasi, kui õues jalutades tuli mulle vastu lapsevankriga naine, kes luges... luuleraamatut.

 

Kristel Vilbaste
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo