Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

IMG 6031

Kuivatatud-päästetud noorepõlve kirjavahetus. Esimesed 48 tundi on uputatud dokumentide päästmiseks kriitilised, sest pärast seda hakkab hallitusbakter kirja ja pilti hävitama.

Lendasin 10. septembril Torontosse, et esineda Urve Karuksi „Kogutud luuletuste“ Kanada-esitlusel Tartu Kolledžis 11. septembril. Kirjandusõhtu oli kaunis, luuletaja tütar Linda ja poeg Alar rääkisid südamlikke mälestusi oma emast. Toronto eestlased, Urve sõbrad lugesid ta luuletusi. Meeleolu oli nii elev, et ma ei jäänud magama enne kui kell kaks öösel.


Äkki kell neli helises telefon! Abikaasa Jack helistas Madisoni kodust ja ütles ärevalt, et kahepäevasest paduvihmast on tekkinud üleujutus, et alumise korruse vannitoas on vesi tõusnud põlvini, kuigi ta pani vannitoa drenaažile raskuse peale. Jack jõudis veel ütelda, et naabrinaine ajas ta üles, sest tulvavesi oli hakanud üle meie tänava voolama. Peagi saabus ka politsei, et evakueerida inimesed meie tänava majadest. Jack ütles, et viib oma töötoast arvuti igaks juhuks üles, aga samal ajal, kui ta mulle seda rääkis, murdusid alumise korruse põhjapoolsed päästeaknad  (escape windows) ja sealt tormas vesi juba kosena sisse. Jack jooksis majast välja. Viimase asjana üritas ta veel päästa garaažis meie autosid, kuid minu Toyota Yaris ei läinud käima, sest vesi oli tõusnud istmeni. Jacki Honda oli kõrgem, läks käima ja ta sõitis läbi tulvavee  lähima tänavaristmikuni. Seal jäi ta vaatama, kuidas lai jõgi tormas täie jõuga üle tänava meie maja ja garaaži poole.

 

IMG 6029

Autori abikaasa, Dakota State University majandusprofessorist “super-torujüri” Jack Walters alumises toas, mis 13. septembril oli 2-meetrise mudavee all.  Sirje Kiini fotod

 

Kuivast preeriast vihmaseks järvistuks

Me elame kõrgel Põhja-Ameerika keskplatool, merepinnast 1700 jalga (ca 550 m) kõrgemal. Enam kui sada aastat tagasi oli siin kuiv preeria, kus puid peaaegu ei kasvanud. Praegu elame aga Järve maakonnas (Lake county), kus on palju järvi ja neid tekib iga aastaga üha juurde, sest ilmastik on muutunud viimastel kümnenditel nii palju vihmasemaks-lumisemaks.

 

Kui ma esimest korda siia tulin, imestasin, et mis imelikud inimesed, ehitavad maanteid läbi järvede. Alles mitu aastat hiljem taipasin, et maanteed olid enne, järved tekkisid hiljuti. Mitmed sellised järvemaanteed tuleb siinkandis ikka-jälle kõrgemaks ehitada, sest hilistekkelised järved muudkui kergitavad oma veetaset ja uusi järvekesi tekib aga juurde: tänavu madal märg põld, järgmisel aastal väike järv juba kõrkjatuttide ja partidega.

 

Tänavu ei saanud Lõuna-Dakota farmerid normaalsel viisil ei kevadel külvata ega sügisel saaki koristada, sest maa oli kogu aeg liiga märg. Üks tuttav farmer ütles, et sai saaki tänavu vaid poole sellest, mis varem. Lasime paar aastat tagasi oma suurde lilleaeda paigaldada maa-aluse kastmissüsteemi, aga kastmist pole sestsaadik suurt üldse vaja, sest kogu aeg sajab rohkem kui küll.


150 aastat tagasi asutatud väike Madisoni ülikoolilinnake (7500 elanikku) asub kahe järve – Madisoni ja Hermani järve vahel, kummagi järveni on linnast umbes neli miili. Järvi ühendab väike jõgi, Memorial Creek, mis voolab loogeldes läbi linna. Tavaliselt meenutab see pigem madalat oja kui jõge. September on siinkandis reeglina täiesti kuiv, päikseline maisi ja sojaoa koristusaeg. Nüüd aga tõstis ajaloos enneolematu kahepäevane paduvihm järsult mõlema järve veetaset nii, et järvi ühendav oja muutus jõeks ja siis lausa kolmandaks järveks kahe järve vahel, ujutades kiiresti, paari-kolme tunniga üle Madisoni põhjaosa sadakond maja, sh meie kodu.

 

Järgmisel nädalal murdus aga Hermani järve tamm ja see tulvavesi mattis Madisoni lõunaosas mitmeks päevaks vee alla enam kui 400 maja ja mitu kirikut. Kokku jäi septembrikuises üleujutuses vee alla enam kui 500 Madisoni maja. Meie maja on ehitatud 1957, seni oli siin olnud vaid üks üleujutus –  1993, kui vesi imbus sisse ka selle maja alumisele korrusele. Pärast seda on linnas olnud veel paar väiksemat üleujutust, aga meie väljaehitatud alumine korrus on seni püsinud täiesti kuivana, ehkki elame oja ääres, 300 jala ehk 100 meetri kaugusel. Kolisime siia majja 2005, 14 aastat tagasi.


Meie kodu alumisel korrusel oli 12. septembri hommikuks maast laeni kaks meetrit vett.
Vee alla jäid suur elutuba koos hulga mööbli, suure televiisori ja viie originaalmaaliga, Jacki kodune töötuba kogu elektroonikaga (online kursuste lindistamisstuudio), tema raamatukogu ja meie arhiiv, külalistuba perekonna väärtusliku antiikmööbliga, kõik kodumasinad, kogu elektrisüsteem, küttesüsteem jne. Vesi tõusis peaaegu ülemise korruse trepist üles: elutoa suure televiisori juhtpult ujunud ülemise korruse trepimademele. Vahekoridoris oli sisseehitatud kapp, seal jäid mudavee alla hulk jalanõusid ja osa üleriietest.

 

Pesutoas jäid lisaks pesumasinale ja kuivatile vee alla kümned käterätid, riided ja muu pesu.
Istusin kell neli öösel šokis ja nuttes Tartu Kolledži väikses tudengitoas voodi serval ja küsisin abikaasalt, kes valmistus minema ööseks politsei poolt näidatud varjupaika, kas tühistan aasta ette planeeritud kahekuulise Eesti-reisi (valitsuskomisjoni istunginädal, uue raamatu tuur neljas Eesti linnas ja kolm rahvusvahelist konverentsi), kas lendan hoopis koju tagasi. Jack vastas pikalt mõtlemata, et mul poleks oma allergiaga seal midagi teha, „Sind on praegu Eestis rohkem vaja“.

 

Ta oli kindel, et saaksin ka Eestis talle moraalseks toeks olla, räägime ja kirjutame ju nagunii iga päev, ent uppunud Madisonis on pigem sõjaväge appi tarvis. Ja nii ta läks:  mina lendasin suure süütundega Eestissse, järgnenud nädalatel tulid aga Jackile appi ülikooli kolleegid, üliõpilased ja kümned sõbrad, aga ka lausa tundmatud kaaslinlased. Ühel hetkel avastas Jack, et majas töötab paarkümmend inimest korraga, tassides välja vettinud mööblit, lõhkudes maha mudaveega kokku puutunud siseseinu ja rebides ära saastunud põrandakatteid. Kõigepealt pidi Jack tooma naaberlinnast veepumba, sest Madisonis olid kõik pumbad juba kasutuses. Tulvavesi taandus õnneks meie maja ümbrusest mõne tunniga niisama kiiresti kui oli tõusnud, aga lõunapool Madisonis seisis vesi paigal viis päeva ja põhjustas seal palju suuremat kahju.


Pärast vee väljapumpamist ja elektri taastamist undasid majas kolm nädalat niiskuse kuivatusmasinad ja hiidventilaatorid. Kuus nädalat kestnud puhastustöödele järgnes maja alumise korruse desinfitseerimine. Selleks ajaks, kui mina kahe kuu pärast, novembri keskel Eesti-ringreisilt koju tagasi jõudsin, olid alumisel korrusel alles ainult betoonist välisseinad ja puidust sisekonstruktsioonide tugipostid, kõik muu oli läinud. Kolmveerand majapidamist…


Mõni sõna ka kindlustusest
Meil oli korralikult olemas nii auto- kui majakindlustus, sh ka üleujutuskindlustus. Minu uppunud auto, mis osutus kõlbmatuks, maksti kindlustuse poolt kinni. Aga majakahjudest kattis üleujutuskindlustus ainult siseseinad, küttesüsteemi ja veesoojendaja. Kõik, mis maja sees (kodumasinad, elektroonika, mööbel, maalid, raamatukogu jne) – see kahju jäi meie endi kanda. Lootsime heas usus, et FEMA tuleb siiski appi ja aitab need kahjud kasvõi osaliselt katta. Jack kogus kokku kõik kviitungid kulude kohta, mis olid uputuse likvideerimisega seotud.


FEMA saabus kaks ja pool kuud hiljem ja seadis Madisonis sisse oma vastuvõtupunkti. Kohalik ajaleht kutsus kõiki uputuses kannatanuid end registreerima ja abi taotlema. Tegime nagu kästud. FEMA inspekteeris meie maja kolme inimese jõuga kaks päeva, mõõtsid ja kirjutasid üles, mis kindlustused meil olid, kandsid meie maja kahjud andmebaasi, aga siis teatasid meili teel, et me ei kvalifitseeru FEMA abile, sest meil oli kindlustus olemas. Tõsi ta on, kogu võimalik kindlustus (auto-, maja- ja üleujutuskindlustus) oli meil olemas. Miks nad seda kohe ei võinud öelda, ei saanud aru. Ainus nõuanne FEMAlt oli see, et saame järgmise aasta algul taotleda maksudeklaratsioonis mõnevõrra soodustust, kui tõestame uputusest tekkinud kulud. Saaksime kiiresti soodsat laenu, kui sooviksime, ent me ei taha praegu laenu võtta. Aga abiks seegi.

 

Kiitust ja tänu
väärivad aga vapper abikaasa ja paljud sõbrad, kolleegid Dakota osariigi ülikoolist, Madisoni Rotary klubist, Akadeemiliste Naiste Ühingust ja Madisoni aiandusklubist. Nimelt päästsid nemad ülikiire tegutsemisega talgute korras esimese 48 tunni jooksul pärast uputust olulisema osa meie mõlema arhiivist ja sajad fotod. Minu arhiivist jäid vee alla näiteks 55 aasta käsikirjalised päevikud ja mitukümmend märkmikku, mille põhjal kirjutan praegu oma autobiograafiat. See oli üks mu esimesi ehmatusmõtteid, et mu eluaegsed päevikud on nüüd siis läinud… Õnneks sain kohe samal hommikul Toronto Tartu Kolledži arhivaarilt Piret Noorhanilt ja paarilt Eesti arhiiviasjatundjalt head kiirnõu ning asusin jalamaid meili teel tegutsema.

 

Mida tuleb uppunud arhiivi puhul esimese asjana teha?
48 tundi on kriitilised dokumentide ja fotode päästmiseks sellepärast, et siis hakkab hallitusbakter kirja ja pilti hävitama. Kõige kiirem on digikoopiate tegemisega: Jack ja sõbrad pildistasid oma telefonidega ümber tuhandeid faile vettinud ja paisunud, aga esialgu täiesti loetavaid päevikulehekülgi, dokumente ja märkmikke. Kiire tegutsemise mõte on selles, et kui paberikiri ka hiljem hävib, jääb vähemasti alles suhteliselt loetav digikoopia. Seejärel tuli päevikud ja fotod ükshaaval kuivatada kas lahtiste lehtedega nöörile riputatult või kui on tegemist kõvade kaantega kaustikuga, siis lehvikuna avatult. Eksperdid soovitavad veel, et kui dokument on kuivatatud, tuleks ta panna kilekotti, sulgeda see tihedasti ja panna 24 tunniks jääkappi külma - pakane hävitab hallitusbakterid. Meil jäi külmutamine tegemata, sest algul polnud linnajaos elektrit. Päästetöö tulemus on täiesti loetav, ehkki kaustikud-paberid pole puhtad ega siledad. Aga nad on päästetud.

 

Abivalmis kogukond ja sõbrad
Üks meie sõpradest, inglise kirjanduse professor, osutus kuldsete kätega meheks: ta parandas ära pea kõik meie uppunud masinad alates murutraktorist ja lõpetades tolmuimejaga. Ainult lumekoristusmasin tuli uus osta. Teine Jacki kolleeg pesi mitu korda läbi mutta uppunud pesulaadungi, käterättidest ülerõivasteni. Palju asju viskasime minema. Kunstnikust sõber ja ta abikaasa restaureerisid neli uppunud originaalmaali, ühe maali aga asendasid – oleme neile väga tänulikud. Neil õnnestus päästa isegi meie pulmakink – kaks egiptuse papüürusmaali.


Kulus peaaegu kaks kuud, enne kui saime osta uue pesumasina ja kuivati, sest pärast totaalset puhastust oli vaja ennekõike paigaldada uus elektri- ja küttesüsteem ning veepuhastaja. Suure osa taastustööst teeb nüüd professorist „super-torujüri“ Jack ise, sest ta oskab pea kõiki remonditöid ja nii säästame raha. Ma loobusin autost, jagame edaspidi omi sõite. Jacki tehtud uputusjärgseid videosid ega pilte, mis ta tegi kindlustuse jaoks, pole ma tänini suutnud vaadata.


Abikaasa elas esimesed päevad pärast uputust sõprade juures, kuni elekter sai majja. Sõbrad kutsusid teda õhtusöökidele ja aitasid veel kümnel muul moel iga päev. Jack õpetas samal ajal täiskoormusega ülikoolis, kui majas töötas väsimatult hiljuti pensionile jäänud kolleeg.


Madisoni aiandusklubi kolm naist tulid samuti appi ja kaevasid üles sadakond kannalillede juurikat, sest need uhked, pikad troopilised taimed ei talvitu Dakota karmis, kontinentaalses talves. Üks sõber koristas lillepeenardelt sinna tulvaveega kandunud risu ja puuhalge, kuid ma leidsin aiast veel hulga halge, kui koju tulin, need olid mitmel pool sügislehtede ja roosipõõsaste all peidus. Vesi oli kandnud meie aeda kellegi talvepuud. Olin enne ärasõitu katnud 27 roosipõõsast korralikult paksu multšiga, et kaitsta juuri pakase eest. Tulvavesi viis osa multši peenardelt minema. See tuli uuesti juurtele peale riisuda. Jõudsin selle napilt ära teha, siis tuli talv.


Enne lume tulekut leidsin aiast imelikke pisiasju – igasugu pudeleid ja vidinaid. Aga see kõik on lõpuks tühiasi. Asjad on asjad. Kõige tähtsam on suurepärane kindlustunne, et kui sul on tõeline häda käes, siis on meil olemas nii palju häid sõpru ja kodulinlasi, kes on alati valmis aitama.
Aga kliimamuutus on tõeline – oht reaalne. Sellega peame kõik üleilmselt tegelema. Kohemaid.

 

Sirje Kiin

 

 

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo