Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Omaani Sultaniriigi 20. sajandi arenguime


Peeter Järvelaid

 

unnamed

Peeter ja Mari Järvelaid Omaani kõrbes novembris 2019Erakogu

 

Maailma meediasse jõudis Omaani riikliku uudisteagentuuri vahendusel kurb uudis, et Omaani sultan Qaboos bin Said suri pika haiguse järel 79-aastasena. "Sügava kurbusega peame teatama, et Omaani sultanaat leinab meie sultanit Qaboos bin Saidi, kelle jumal kutsus reede õhtul enda juurde," edastas agentuur.


Qaboos valitses Omaani peaaegu pool sajandit. Terviseprobleemid saatsid sultanit juba pikemat aega, sest juba aastal 2015 läbis ta Saksamaal pika raviprotseduuri.

 

Omaani sultani kantselei teatas 7. detsembril 2019, et sultan Qaboos suundus "lühikeseks ajaks" Belgiasse, kuid ei andnud tollal veel tema tervise kohta rohkem kommentaare. Nüüd on siis teada, et sultani elu on lõppenud ja mõnedel andmetel suri sultan vähki.


Esialgu pole veel selge, kes saab sultani järglaseks. Qaboos oli olnud vaid lühikest aega abielus, mille lahutas ning tal pole lapsi ega vendi. Omaani Põhiseaduse kohaselt peab kuninglik perekond määrama järglase juba kolme päeva jooksul pärast sultani surma.


Kuna Põhiseaduse järgi peab sultan koostama kirja, milles määrab mantlipärija võimul olevast dünastiast, siis on meil veel veidi oodata, kes saab Omaani sultaniriigi järgmiseks sultaniks.

 

Tõsi, seadusetähe järgi sultani kiri oma järglase määramise suhtes avatakse vaid juhul, kui tema perekond ise ei suuda mantlipärijas kokku leppida.


Qaboos bin Said valitses Omaani 1970. aastast, mil ta võttis võimu üle oma isalt, kelle ainus poeg ta oli. Arvestades Omaani riigi geopoliitilist asukohta, tuleb lausa imestada, kuidas Omaan on osanud omada nii rahulikku arengut.

 

Loomulikult on Omaani elanikud mures, kas lahkunud sultani asemele tuleb mingilgi määral sama maailmanägemisega valitseja. Nähes oma silmaga, kuidas Omaani valitsemine kõrvaltvaatajale täna välja paistab, siis on arusaadav kohalike elanike küsimus, kas mitte pole möödas üks õnnistatud ajastu nende kõrbehõimude jaoks.


Meie juhtusime abikaasaga olema Omaanis 18. novembril 2019, kui tähistati Omaani riigi tähtsaimat püha, sultani sünnipäeva. Omaani kodanikud olid hakanud juba suhteliselt varakult pidustusteks valmistuma.

 

Eriti oli seda märgata pidustuste eelsel reedel, kui moslemid kogunevad oma iganädalasele suurele palvusele. Kui paljudes demokraatia riikides teenivad firmad raha, et kuulutada riigipea populaarsust iganädalastes protsentides, siis tänased omaanlased ütlevad, et nad tõesti austavad oma sultanit siiralt ja on pigem mures selle pärast, et nende sultanil pole paraku järglasi, kellele ta trooni saaks ise üle anda.

 

See aga võib tähendada tema surma järel võimuvõitlust. Aastaks 2020 olid Omaanis ette nähtud väga suured pidustused, sest praegune Omaani riik tähistab oma poolesajandi juubelit.


Tänase Omaani piirkonna ajalugu loomulikult väga pikk ja põnev. Kuna samal ajal Omaaniga tähistab riigipüha meie naaber Läti Vabariik, siis vaadates Omaanist kodu poole, tekkis mitmeid assotsiatsioone, mille üle võiks vahel mõelda, kui me mõtleme meie Läänemere äärsete riikide pikemale või lühemale ajaloole.

 

Orjade võtmine ja pidamine polnud vähemalt Liivimaa kroonikale toetudes võõras meiegi esivanematele, kuid kunagise Kuramaa hertsogi orjakaubandust musta Aafrika vahendajana ei saa siiski võrrelda Omaani kandi orjakaupmeestega (kes nad siis erinevatel aegadel ka polnud, kohalike araablaste kõrval ka portugallased jt).

 

Kuigi jah, orjakaubandus aitas need alad ja sellega tegelejad väga rikkaks ning uue ajastu tuuled, mis nõudsid orjakaubanduse lõpetamist lõid vähemalt Omaani alasid väga tugevalt. Eks need ajad sedasi kord käi, et teiste valitsemisest satutakse ise sageli hoopis teiste kavalamate-tugevamate võimu alla. Sellised ajad ja mitte lühikesed tuli üle elada ka Omaanis.


Omaani rannikuala on suhteliselt kitsas mäestikueelne ala, mille taga laiub suur kõrb, millel mõned põllumajanduseks sobivad alad. Süvenemata pikemalt Omaani varasemasse ajalukku, saab öelda, et Teise maailmasõja järgsel ajal avastas kunagi suure ja võimsa riigina eksisteerinud Omaan end hoopis vaesemate ja suletumate riikide seast.

 

Väidetavalt oli riigis kolm kooli ja enamikku tänase Omaani aladest valitses imaam, kelle residents asus kuulsas Nizwa kindluses. Tänase Omaani rannikuala moodustas omaette riigi, mida valitses tänase sultani isa.

 

Rikkamal rannikualal polnud vajalikku tagamaad ja merest isoleeritud tagamaal polnud korralikku väljapääsu merele ja rahvusvahelisele ärile ja seda kunagi väga kõrge ärikultuuriga piirkonnas. 

 

Kui soovida Omaani kui kõrberiiki mõista, siis on hea seda võrrelda tänapäeva Kasahstaniga ja tema esimese presidendi Nursultan Nazarbajevi tegevusega suure stepi aladel. Omaanist vaadates Kasahstani pealinna Astana (varem Tselinograd) nimetamine Nur Sultaniks on moslemimaailmale väga märgilise tähendusega, mõistmaks isiku (klanni, hõimu) rolli riikide lähiajaloos.

 

Nii Omaan kui Kasahstan on  mõlemad tegelikult tugevate hõimutraditsioonidega riigid, kuigi Omaanis on need suhted lihtsalt väga selged ja selgemalt personifitseeritud 21. sajandil. Omaani 20. sajandi teise poole saatuses sai otsustavaks kahe mehe – Omaani imaami ja tänase sultan – vastasseis.

 

Vajadus naftaleiukohtade järele pani liikuma mitte ainult Suurbritannia diplomaatia, vaid ka sõjaväe. Tänase sultani isa, kes oli küll võrreldes pojaga väga konservatiivne valitseja – tugevdas oma kaarte poliitikuna nii, et koolitas riigi tulevase sultani brittide kuulsaimas sõjakoolis, kus noorel mehel oli võimalus teistes oludes luua oma kujutluspilt maailmast, mida tema tahaks ise valitsejana kujundada.


Kui Islandist sai edukas vabariik tänu uuele tehnoloogiale, mille teise maailmasõja järel USA ja lääneiitlased saarele tõid ja aitasid muuta kunagise viletsas olukorras oleva saare õitsvaks oaasiks, siis Omaanist sai maailmas oluline mängur naftariikide seas. Tänane sultan sõjaväelasena oskas luua sõjalisi liite, mis pühkisid tol korral rahva seas veel suurt toetust omava imaami võimult ja sundisid imaami otsima varjupaika naaberriigis.


Omaani areng viimase pooe sajandi jooksul on olnud vapustav. Sultan juhtis riiki valgustatud monarhina ja ta on osanud ning soovinud nafta müügist saadavad miljardid dollarid (eelisseisus Briti kontsernid Shell jt) paigutada riigi arengusse, luues riigi kodanikele tõesti väga head elutingimused.

 

Samas on Omaani kodanikuks saada väljastpoolt seda hõimuühiskonda tulnul peaaegu võimatu. Sultani tahe on olnud mitte luua oma kodanikest eluvõõraid ja tööd pelgavaid inimesi. Seega riiki lastakse küll võõrtöölisi, aga neile öeldakse kohe ära, et nemad saavad arvestada vaid suhteliselt hea töötasuga töötamise ajal ja ehk parema suhtumisega kohalike poolt, kui see on tavaks Omaani rikastes naaberriikides, aga enam kui paar aastakümmet ei oma võõrtöölised õigust riigis elada. See on aga pannud aluse Omaani tööturupoliitikale, mis päris sihipäraselt sunnib kodanikke ise tööd tegema.


Eesti Vabariigi jaoks on kindlasti huvipakkuv Omaanis kodanikele tasuta koolisüsteem, algharidusest kõrghariduseni. Omaanil (nagu ka Kasahstanil Nazarbajevi ajal) on tugev stipendiumite süsteem, mis toetab Omaani noorte õppimist välismaa ülikoolides.

 

Kui pool sajandit tagasi oli Omaanis ametlikult kolm kooli (polnud ajalehti ega meie mõistes meediat jne), siis uue sultani ajal on koolide arv riigis ületanud 1100 piiri. Võõrtööiste jaoks on riigis olemas erakoolid (siis põhiliselt ingliskeelsed), kus lapsevanemad maksavad laste eest õppemaksu. 

 

Seda võivad teha ka omaanlased, kelle majanduslikud võimalused lubavad lapsi eralasteaedadesse-, koolidesse- ja ülikoolidesse panna, kuid Omaani kodanikud saavad soovi korral ja riigikeeles oma lapsi koolitada riigi (loe sultani) kulul.


Sultan, kes võimule tulles oli karm sõjamees, on hiljem olnud väga osav ja kompromisse teha oskav diplomaat. Ta sõlmis kodurahu isegi imaamiga, mis ei võimaldanud imaamil enam omada ambitsioone Omaanis, aga tagas tema perele väärika eksistentsi välismaal.

 

Lepingud hõimupealikega on andnud kiire ja silmaga nähtava majandusliku  arengu riigi erinevates piirkondades. Sultan on finantseerinud ka paljude hõimupealike kunagiste kindluste restaureerimist (peale Briti lennuväe pommitamist olid need väga viletsas seisus) ja täna näidatakse Omaanis neid hõimupealike kindlusi kui muuseume turistidele. Üheks tingimuseks oli, et reaalselt eksisteerivad hõimupealikud ei oma ambitsiooni elama asuda kunagistesse hõimupealinnade kindlustesse.

 

Omaani riigipüha künnisel kaunistasid sultani suured portreed isegi Nizwa kindluse seinu ja keegi ei mõtelnudki seal eksponeerida kunagise kindluse peremehe  – imaami – portreed.


Kui püüda tänasest Omaanist tuua paar tunnust, mille poolest ta erineb suurtest naftariikidest  Araabia maailmas, siis esiteks pole siin näha ülirikkust ja hiilgust, selle asemel asjalik puhtus, kord ja imehead teed. Teiseks hoolitsus riigi alamate eest, sest koolide, politsei, sõjaväe ja kohtute uute hoonete rajamise järel on riigis alanud hiigelprojekt, kus Omaani kodanikud saavad taotleda sultanilt toetust, et ehitada moodsad elamud.


Omaan pole Lääne-Euroopa mõistes vabariikliku demokraatiaga riik, kus enamik aega läheb poliitikutel omavaheliseks kemplemiseks. Omaan on konstitutsiooniline monarhia, kus sultanil on keskne roll ja see süsteem on suutnud selle kõrberiigi muuta oma riigiga rahul oleva rahvaga riigiks. 

 

Lahkunud sultan oli lastetu, järeltulijaid ei omanud ning oli pühendunud oma kõrbehõimude elu parandamisele ja ta eesmärgiks paistis vähemalt külalisena riigis olnu silmade läbi olevat omamoodi kõrbeparadiisi ehitamine Omaani.


Järelsõna: Haitham ibn Tāriq (araabia keeles هيثم بن طارق آل سعيد; sündinud 23. oktoobril 1954) on Omaani sultan 11. jaanuarist 2020. Väga kiirelt läks võimu üleandmine küll.


Uus Omaani sultan oli varem enam tuntud kui Omaani jalgpallikoondise president ning olnud pärandi- ja kultuuriminister, aga muidu on ta Suurbritannias koolitatud diplomaat ja olnud aktiivselt tegev Omaani välisteenistuses.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo