Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Peeter Järvelaid

 

tamman

Tiina Tamman. Vana ar-mastuskiri. Romaan. Eesti Raamat, 2019, 238 lk.

 

Inglismaal elav Tiina Tamman tuli möödunud aastal välja romaaniga, mis omamoodi võtab kokku selle suuna ajaloos, millega ta teaduslikult on tegelenud.


Tiina Tammanil on olnud ikka huvi inimeste vastu, kelle elu ja tegevust katab täpsemal uurimisel teatav saladuseloor ning mul on hea meel, et Tiina Tamman on selles vallas uurijana head tööd teinud. Olen ikka imestunud kolleegide ajaloolaste oskust meie ajaloo põnevate  ja vastuoluliste isiksuste  uurimisel igat allikat kahtluse alla seades saada tulemuseks selline „hallus ja igavus“, et pole ime, kui noorem põlvkond neid raamatuid enne üles ei leia, kuni  mõni filmimees julgeb sellest põneva filmi teha.


Omamoodi rosinaks teema valikul on see, et pea-kõrval tegelane romaanis on meie riigi esimene president – Konstantin Päts.  Naisajakirjanik ehitab romaani üles seekord läbi naise silmade ja mis saab selle lähenemise puhul olla parem allikaks kui vanad armastuskirjad.

 

Tänase olukorra kirjeldamiseks Eestis sobivad kunagised kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare sõnad – et tema ei tahaks kunagi saada (kirjandus)klassikuks, sest klassikud on need, keda kõik nime poolest tunnevad, aga „keegi enam ei loe ega armasta.“ Kui me proovime kasutada seda „klassiku“ mõistet meie poliitilise eliidi kohta, siis paraku tuleb tunnistada, et see „poliitilise klassiku“ staatusesse sattumine on mõjutanud ühiskonnas mitmete omaaegsete juhtivate poliitikute saatust. 

 

Kui me vaatame viimasel ajal ilmunud suuremate ajalooliste uurimuste lähenemist, siis näiteks Konstantin Pätsi, August Rei ja Jaan Tõnissonigi elu kujutamisel on autorid lausa vältinud nende meeste isikliku elu kujutamist. Nii August Rei kui Konstantin Pätsi monograafiate autorid lausa eessõnas kuulutasid, et lugejad palun ärge oodakegi paremat-uuemat pilti nende inimeste isiklikust eluloost, sest see „pole autorite huvi“ ja autorid enda arvates püüavad neid inimesi avada läbi mingi „poliitiku mudeli“ – mida see ka peaks tähendama.

 

Kui nüüd püüda meie omaaegset poliitilist parnassi seada pingeritta, siis kindlasti on kõige suurem kaotaja olnud just meie esimene president Konstantin Päts. Temast lõi riigi propagandaamet  juba enne 1940. aastat „paraja  puusliku“, kuigi ta oli sel ajal ju paljude inimeste jaoks reaalselt olemas. Kui paljud asjad on meil pärast aastat 1991 läinud paika, siis meie poliitilise eliidi kujutamine mingite elutute puuslikena on paraku jäänud.


Kuidas siis Tiina Tamman püüab seda ajaloopildis esinevat tühimikku ilukirjandusega täita? Meie riiki on 20. sajandi ajaloos nimetatud ka rajariigiks (piiririigiks), oleme asunud omariikluseni jõudmisest alates nagu Ida- ja Lääne maailma piiril, mis loomulikult on alati tõmmanud siia inimesi, kelle kutseks või lisaametiks olnud andmete kogumine teatud riikide salateenistustele.


Kunagi nõukogude impeeriumis oli kasutusel kaks erinevat sõna sama asjaga tegelejate kirjeldamiseks. Kui tegemist oli salakuulajaga, kes tegutses meie riigi või meile sõbraliku riigi jaoks, siis kutsuti neid inimesi romantiliselt luurajateks ja kui tegemist oli vastaspoolel sama tööd tegijaga, siis nimetati neid spioonideks.

 

Loomulikult sellises luuramisest-spioneerimisest tiines keskkonnas Tallinnas või seda enam Riias, olid mingid võimalused ka kohalikel tegelastel, kes said endale veidi lisateenistust ja kogusid teatud poliitilist kapitali, mida loodeti siis soodsal hetkel enda jaoks kasulikuks konverteerida. 1940ndatel aastatel see mõnedel ka õnnestus, kuigi kaksik- ja kolmikagentide saatus oli sageli meie alal palju traagilisem, kui seda on kirjeldatud kuulsate kaksik-agentide elulugudes Läänes, mis tänaseks spioonilugude sarjades eesti keeldegi tõlgitud.


Olen ise töötanud Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumi arhiivis (nimi küll poliitiline arhiiv Berliinis) ja olen näinud Saksa diplomaatide ja saatkonnaga seotud isikute tegevust, mis selgelt viitas andmete kogumisele  Saksamaa heaks. Kuid nägin seal ka pidevalt täiendatud nimekirju, kus Eesti ühiskonnas tegutsevad inimesed nende endi teadmata olid Saksamaa diplomaatide poolt hinnatud nende suhtumise järgi Saksamaasse (vaenulik, neutraalne, sõbralik) ja keda oli nimekirja valitud mitte ametikoha järgi, vaid selle järgi, kuidas teise riigi diplomaadid hindasid nende mõjukust kohalikus keskkonnas.

 

Kuna minul pole olnud võimalik samasuguseid nimekirju näha näiteks Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA või Skandinaaviamaade välisteenistuste arhiivides, siis ei ole minu pilt ka kuidagi ülevaatlik, aga juba Saksamaal nähtu võimaldab öelda, et meie poliitikud olid enne aastat 1940 välisriikide luure- ja salateenistuste tähelepanu ja surve all ning kontaktid nende esindajatega olid loomulikud. Teine asi, kuivõrd üks või teine poliitik oli ise valmis tihedamaks koostööks, seda enam kui selle informatsiooni eest välisriigid ka konkreetsetele inimestele tasusid.


On selge, et salateenistused püüavad leida igale inimesele, kellega nad koostööd püüavad sõlmida, mingit isiklikku lähenemist. Raha, mõnuained ja naised on läbi ajaloo olnud selles töös väga olulisteks liikumapanevateks jõududeks. Kui me soovime paremini aru saada Tiina Tammani suunast Eesti ajaloo mõistmisel, siis kindlasti tuleks läbi lugeda tema väitekirja baasil ilmunud raamat: August Torma – sõdur, saadik, salakuulaja (2011, inglise keeles 2014 Portrait of a Secret Agent)

 

Taolise eelteadmisega pole  imestada, et hea taustatundmine annab andeka sulega kirjainimesele võimaluse kirjutada romaan, kus on võimalik suurema vabadusega pakkuda alternatiivseid käsitlusi Konstantin Pätsi eluloo osas, millest seni nii Pätsi perekond kui tõsiusklikud uurijad on paaniliselt hoidunud rääkimast.


Päts ise oli väga biograafiline inimene ehk ta teadis täpselt, mida ta tahtis jätta endast maha. Vahel ehk teda abistanud ametnikud pingutasid üle ja Päts isegi veidi tõmbas tagasi nende viidetega, mida  ta enda rollist Eesti ajaloos tahtis jätta. Tiina Tamman veidi muigab, kui tänased Pätsi eluloo uurijad arutlevad pikalt ja mitte eriti viljakalt teemal, milline kuupäev on ikka Pätsi tegelik sünnipäev, aga jätavad märkamata et näiteks Konstantin Pätsi viiekümnenda ja kuuekümnenda sünnipäeva tähistamine polnud ehk juhuslikult erinevatel päevadel ning et ka meie ühe suurima riikliku pidupäeva Võidupäeva valik 23. juuniks on „samuti juhuslikult kokku langenud tema esimese poja Leo Pätsi (1903-1988) sünnipäevaga (lk. 238).


On ammu tuntud ütelus, et kui asi keeruline, siis „otsi selle taga naist.“ Loomulikult ei saa olla kirjanikku, kes käsitleks Konstantin Pätsiga seotud aega ja ei esitaks küsimust – kuidas sai aktiivsest ja lapsi omavast pereisast-abielumehest järsku naise surma järel vagur leskmees, kui muidu inimesena oli ta endiselt võimukas ja aktiivne.


Kui ajaloolased vaikivad, siis kirjanikud ei hoia küünalt vaka all ja nüüd on ka meie kirjanduses olemas romaan, kus veidi seda naiste teemat Konstantin Pätsi lesepõlves käsitletakse. Samuti käsitletakse läbi mitme luuraja Tallinnas veedetud aja ning tegevuse kirjelduse veidi ideid, kuidas Eesti Vabariigi üks mõjukaid poliitikuid võis olla erinevate riikide mõjutuste pideva tule all.


Tiina Tammani hästi soravalt kirja pandud lugu – Vana armastuskiri (Tallinn, 2019) on mitmes mõttes õnnestumine, sest on lisandunud veel üks ajalooline romaan Eesti Vabariigi ajaloost enne Teist maailmasõda ning on torgatud vähemalt üks päris pikk okas meie ajaloolaste tsunfti eneseuhkuse sisse, mille tulemusena ehk meie ajaloolased õpivad töötama ajalooallikatega, mis suudavad avada meie silmapaistvate inimeste elu olmelisemat poolt. See ei ole kuidagi teisejärguline, hoopis vastupidi, näiteks soomlased on ammu õppinud seda valdkonda avama.

 

Nende keerulise saatusega president Mannerheimi elulood on selles mõttes ikka väga elulised, aga soomlased oskavad kirjutada ajaloolisi uurimusi ka mitte surmigavalt.


Meie peame seda kunsti veel õppima ja kunagised Jaan Krossi alustatud katsed on nüüd ka Tiina Tammani poolt edasi viidud.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo