Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eelmisel sügisel tähistati Eestit tabanud suurpõgenemise 75. aastapäeva. See on pikk aeg ja  sündmust ennast mäletavad veel vaid vanimad meie hulgast.

 

Pole siis imestada, et hiljutises eesti ajakirjanduses ilmus suhteliselt vähe mälestusi tollest traagikast. Nüüd oleme jõudnud uue tähtpäevani, mida aeg on samuti unustuse hõlma saatmas. Nimelt 70 aastat tagasi, 1949/50 paiku, jõudis Saksamaa DP laagritest Ameerikasse suurem osa siia vastu võetud eesti põgenikke.

 

Kui arvestada, et üheks inimgeneratsiooniks loetakse 25 aastat, siis oleme nüüdseks juba kolmanda generatsiooni lõppaastates.

Mu sihiks siin pole detailne kirjeldus tookordsest rahvarändest. Selleks soovitan lugeda ERKÜ poolt toimetatud kapitaalteost  “Estonians in America 1945-1995:  Exiles in a Land of Promise”  (vt veebilehelt www.estosite.org). Esitan selle asemel mõningaid üldisi mõtteid pagulusajastust välja kasvanud USA eestlaskonna ajaloo kohta.


On veel hästi meeles, kui me 70 aasta eest oma kohvritega laevalt maha astusime. Enamusel toimus see New Yorgis, mõnedel New Orleans’is. Peale aastaid virelemist põgenikelaagris hellitati saabudes suuri lootusi, kuigi oli ka muret, nagu uue elu alguses ikka.

 

Enne kui edasi lähen, tahan avaldada  SUURIMAT  TÄNU  tookordsetele nn vanaeestlastele –    20. sajandi alguses Ameerikasse siirdunud rahvuskaaslastele – kes meid käendasid ja siiajõudnuid igal viisil aitasid. Olen ise nende võlglane ja kahetsen tänini, et ma nende panust alles aastaid hiljem hinnata oskasin.     Olgu seepärast käesolevad read eriliseks tänuavalduseks ja tunnustuseks neile ammu lahkunud rahvuskaaslastele!


Varsti peale kohanemist asuti Ameerikas õhinaga ehitama uut elu, küll mitte “riiki riigis”, kuid siiski sini-must-valge all seisvat “oma saart”. Nagu iga algus, polnud seegi kerge. Veel DP laagris oli püsinud lootus, et kodumaa varsti vabaneb. Aastad aga läksid ja lahendust ei tulnud.  Selle asemel süvenes Eestis stalinlik terror, kulmineerudes 1949. aastal toimunud teise suurküüditamisega, mille ohvriks langes üle 20,000 inimese.

 

Nii toimus uue kodu rajamine USA-s alateadliku kartuse all, et vahest jäämegi ainsateks veel vabadeks eestlasteks. Oli seega mõistetav ennastsalgav ind, millega rajati Eesti Majad, täienduskoolid, laste suvelaagrid, igat laadi organisatsioonid ja suurüritused nagu Eesti Päevad, ESTO-d  jm. Kui siis aastal 1991 Eesti viimaks vabanes, oli rõõm suur.

 

Tänu välis- ja  kodueestlaste pingutustele sai Eesti riik taas jalad alla ja on viimase 29 aasta jooksul aina ülesmäge läinud. Koos sellega on aga ka vaba eestluse raskuspunkt paguluseestlaste õlgadelt aeglaselt, kuid kindlalt Eestisse naasnud. Olgem tänulikud selle eest, sest võõrsile paisatud eesti ühiskond oli isegi kaua vastu pidanud.


Aeg dikteerib elu ja sellega tuleb nüüdki kohaneda, nagu see toimus 70 aasta eest.  Heaks lähtepunktiks on septembris 2019 avaldatud  “ERKÜ Teataja”, kus leidub ulatuslik ülevaade tänapäeva eestluse kohta, globaalses ulatuses. Miks on aga suurem osa sellest informatiivsest brošüürist inglise keeles? Siin on kaks aspekti.

 

Peame aktsepteerima, et paljud väliseestlased eesti kirjakeelt enam küllaldaselt ei valda. Sealjuures aga tunnevad nad endid igati eestlastena. Oleme rinnutsi kahe mõistega:   eesti keel ja eesti meel. Jah, kel vähegi võimalik, hoidku endas mõlemat.  Olgu seepärast suurim tänu meie täienduskoolide õpetajatele, kes oludest hoolimata eesti keelt võõrsil säilitada püüavad, ka kui see vaid osaliselt õnnestub. Kui aga olud sunnivad valima, siis püsigu eesti meel. Eks see ole meid läbi aegade ja raskuste kandnud. Meenub, kui mu pojad 1970ndatel veel Lakewoodi skaudilaagris käisid.

 

Õhtuti kostis telkidest inglise keel, aga päeval oldi innukalt eesti skautlusega ametis! Eesti keele, eriti kirjakeele, probleem avaldub ka väliseesti ajakirjanduses, kus toimetajatel on olnud raskusi ajalehti artiklitega täita. Õnneks on VES-s praegu tarvitusel hea lahendus:   juba aastaid ilmuvad ta lehekülgedel Eestis elavate autorite kirjutised!


Olen nüüd jõudnud üle 91  künnise ja kõrgelt alla vaadates näeb, kuidas muutub senine väliseesti elu. Kaotusi on olnud nii organisatsioonide kui sõprade/tuttavate ringis. Isegi minevikus hoolsalt rajatud väliseesti hooned siinseal vajavad suuremaid parandusi. Nagu mu loo pealkiri ütleb:   aeg ei seisata. Peame seda aktsepteerima.


Ometi olen kindel, et seni kuni elab eesti meel, püsib eestlus ja tema eluavaldused, olgu nad Eestis või kaugel välismaal. Sellest perspektiivist vaadates kaotab ka aja vool oma karmi mõju ning asendub lootusega paremasse tulevikku.

 

Raul Pettai

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo