Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Hiljuti tähistasime nelja ümmargust tähtpäeva eestlaste lähiajaloos: Eesti Vabariigi sünd ja Tartu rahuleping (100), suur põgenemine 1944 (75) ja eestlaste suurearvuline saabumine USA-sse 1949/50 (70). Meenutame seepärast ka sündmust, millest peagi saab 80 aastat – esimese EV häving 1940. aasta juunis.

Nagu 1944. a. põgenemine, pole selles meeltülendavat, kuid ignoreerida teda ei saa. Pani ta ju aluse järgnevatele sündmustele.


Sissejuhatuseks lühike ülevaade tollest ajastust. See oli 23. augustil 1939, kui alla kirjutati Molotov-Ribbentropi lepingule, milles Saksamaa ja Nõukogude Liit (N. Liit) defineerisid oma huvipiirkonnad Ida-Euroopas, jättes Eesti ja Läti N. Liidu sfääri. Juba septembri alguses rünnati Poolat ning sellega sai alguse Teine maailmasõda.


Torm tabas peagi ka Eestit. 24. septembril kutsuti Moskvasse Eesti välisminister Karl Selter, kellele anti ultimaatum, et Eesti kindlustaks N. Liidule õiguse paigutada Eesti territooriumile laevastiku ja lennuväe baasid. Eestil polnud kusagilt abi oodata ja baaside leping tuli vastu võtta. Sama toimus Lätis.

 

Juba oktoobris sisenes 25,000-meheline Punaarmee üksus Eesti territooriumile ja asus ettenähtud baasidesse Eesti rannikul ja saartel. Eesti poolt püüti piinliku täpsusega baasilepingu punkte täita. Muuhulgas keelati sidepidamine välismaaga telefoni ja raadio teel, tühistati välispassid ja keelati Eestist lahkumine. N. Liit käitus aga üha suurema üleolekuga. Näiteks kasutas Punaarmee baase Eesti territooriumil lennu- ja mererünnakuteks Soome vastu, kui 30. novembril algas nn Talvesõda Soomega. Jah, Eesti eksisteeris küll veel autonoomse riigina, kuid vajus samm-sammult varjusurma. 


16. juunil 1940 anti Eestile uus ultimatum, et moodustatagu N. Liidule sõbralik valitsus ning lastagu Punaarmee üksused Eestisse kindlustamiseks, et korraldusi täidetaks. 17. juunil ületas Punaarmee Narva piiri ja okupeeris paari päevaga kogu Eesti territooriumi. Eestisse tuli Moskvast ülevaatajaks Andrei Ždanov ja 21. juunil toimus Tallinnas Moskva poolt juhitud riigipööre, kus eesti kommunistide abiga kukutati senine valitsus.

 
Nüüd minu mälestused tollest ajast. Olin siis veel 11 aastane ega mõistnud sündmuste tagapõhja ning olemust. Selgelt on aga meeles silmaga nähtud stseenid.


Saatuslikul suvel suvitasin isa-emaga Kanepi ligidal ühe tuttava talus. Oli ilus paik maalilise järve kaldal. Ühel õhtul jalutasin õues. Täiskasvanud olid kogunenud majja. Järsku kostis läbi lahtiste akende, kuidas toas lauldi Eesti hümni. Alles aastaid hiljem taipasin, et see oli hüvastijätt iseseisvale Eestile, mis toimus siis 21. juuni paiku. Kuna asusime vaikses maakolkas, polnud uuest olukorrast veel palju märgata, välja arvatud punalipud mõnel majal. Kohalik rahvas vaatas sellele lihtsalt, et “noh, nüüd on uus kord…”


Kui augustis bussiga tagasi koju Tartusse sõitsime, küsis mu kõrval istuv mees, mis ma suvel tegin. Vastasin, et maal olla oli tore, kuid eelistan siiski linna, sest siin on rohkelt kaupmehi, kellelt saab palju osta. Selle peale vastas mees: “Aga kaupmehed on ju kurnajad!”, vihjates kommunistide arvamisele eramajanduse kohta. Sain siiski aru, et öeldu käis uue korra pihta. Mu isa tuli nüüd vahele ja pööras jutu naljaks, et asi liiga kaugele ei läheks.


Tartus olid rekvireeritud kõik üliõpilasorganisatsioonide majad ja neisse asusid Punaarmee sõdurid. Otse meie kodu vastas, Kastani tänaval, seisis EÜS-i maja ja meie kõrval oli korp! Sakala. Veidi kaugemal olid korp! Ugala ja EÜS Raimla. Lühikese ajaga lagastati kõik hooned. Korp! Ugala oli kevadel saanud uue parkettpõranda, millel liikmed tohtisid ainult tavaliste kingadega käia. Nüüd askeldasid seal raudnaeltega säärikutes punaarmeelased. Sakalas lõhuti veevärk ja vene sõdurid vedasid pangedega vett EÜS-i majast. Istusin vahel plangul ja vaatasin, kuidas Sakala tagaaias sõduritele õppust tehti. Mäletan soomusautot tänaval ja suuremat miitingut Tartu raekoja platsil, kus keegi punategelane kõneles.


Kohe juunipöörde alguses saadeti laiali Eesti Kaitseliit ja tema asemele tuli punaste Rahva Omakaitse. Selle kaks suurt kolonni marssisid meie majast mööda, punane lipp ees ja meestel punased käesidemed. Selle kõigega oleks ehk võinud elada, kuid ühel hommikul Toomemäe pargis jalutades leidsin suure vereloigu. Üks eesti ohvitser oli öösel teostanud enesetapu. Laip oli kõrvaldatud, kuid veri tunnistas traagikast.


Tasapisi hakati inimesi arreteerima ja nad kadusid. Ohvrite hulgas olid peamiselt endised riigitegelased, politseiametnikud jne. Kohtasime tänaval üht tuttavat prouat, kellelt ema vaikselt küsis, kas ta on pojast teateid saanud? Selle peale hakkas naine kibedalt nutma… Nägin ise Tartu raudteejaamas, kuidas vene sõdurid üht raudteetöölist vahistasid. Käratasid talle vene keeles: “Mine! Mine!”


Sügisel algas mul algkooli 5. klass. Esialgu suuri muudatusi polnud. Saime uue koolijuhataja, õppeainena tuli juurde vene keel ja koridori seinale paigutati “Seinaleht” – Venemaal populaarne “töörahva uudistekandja”. Juurde tuli paar õpilast, sest koolipiirkondade piire oli muudetud. Ühel vaheajal saalis jalutades laulsin mõtlematult Punaarmee kohta käivat naljavärssi. Üks õpetaja haaras mind kinni, viis oma büroosse, sulges ukse ja ütles: “Kas Sa ei tea, milline aeg meil praegu on!?” Sellega oli mulle hoiatus antud. On ka meeles, kui jõulude tulekul ema kattis akna kinni, et jõulutuled tänavale ei paistaks, sest punavalitsus propageeris jõulude asemel uut tähtpäeva (näärid - toim). Ja viimaks meenub 14. juuni hommik 1941, kui ema ütles, et öösel oli suurem hulk inimesi ära viidud – esimene suurküüditamine.


Eeltoodu jättis sügavad jäljed ja nii liigub mõte vahel küsimuse juurde, kuivõrd olulist osa mängisime meie eestlased ise selles kõiges. Muidugi polnud Eestil palju öelda, olles kahe suurvõimu haardes. Arvasime, et see asjaolu on ka muule maailmale arusaadav. Vastupidiselt pidime aga pagulaspõlves aastakümneid kuulma väiteid, et “teie ise ju ühinesite Venemaaga!” Nii…


On öeldud, et juunipöörde viis läbi vaid “käputäis” kommunise. Tegelikkus oli palju keerulisem. Kui Eesti 1920 iseseisvuse teele astus, puudusid tal vajalikud kogemused demokraatia alal. Demokraatiat, eriti aga vastutustundlikku, stabiilset versiooni, ei õpita mõne aastaga. Ja nii oli Eestil esimese 15 aasta jooksul 20 valitsust! Kui ma paguluses seda ühele endisele riigitegelasele mainisin, vastas ta: “No see ju demokraatia on!” Kindlasti mitte!!


Sisepoliitilise segaduse, eriti Eesti Vabadussõjalaste Liidu ähvarduste tõttu, võttis viimaks K. Päts riigis 1934 võimu täielikult üle. Kehtestati kaitseseisukord, poliitilised parteid suleti. Algas nn vaikiv ajastu, mis kestis kuni EV lõpuni 1940. Rõhutati isamaalust, marssisime lipud ees ja taga. Kõik näis olevat hea; elasime nagu põlses talus, mida juhib vana auväärne peremees.


Kui aga saabus 21. juuni 1940, selgus mõndagi. Mäss Tallinnas ja mujal oli kommunistide poolt hästi ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et eestlaste osa selles oli ulatuslik. Näiteks on mul foto, kus Eesti Töölisspordi Liidu liikmed tõmmavad Pika Hermanni tornis maha sini-must-valget, et heisata punalippu.

 

Meie tutvusringkonnas meenuvad kaks ema kooliõde Rakvere gümnaasiumist, haritud naised, kuid veendunud kommunistid. Poole ööni püüdsid nad emale selgitada, kui hea see uus kord ikka on! Minu ühe klassikaaslase vanemad olid aktiivsed kommunistid.

 

Eelpool mainitud Rahva Omakaitse kasvas augustis 1940 juba 6349 liikmeni. Tuleb tunnistada, et seda kiiret kasvu ei saa ainult kommunistide arvele panna. Seal oli Pätsi vastaseid, kes lootsid, et mingi eesti omavalitsus siiski püsima jääb. Oli ka neid kes RO-ga ühinedes lootsid elu päästa. Aga seegi mäng ei püsinud kaua, sest juba septembris pandi ametisse formaalne punamiilits ja RO saadeti laiali.


On aeg lõpetada, ehkki jääb küsimus, miks kommunismi alal ei õpitud kogemustest nagu Vabadussõjaaegsed veretööd, kommunistlik riigipöördekatse Tallinnas 1. dets. 1924, Eesti piirivalvurite tapmine Peipsi jääl veebruaris 1938, piirivalve pidev häireseisund ja – mitte unustada – eesti asunduste hävitamine piiri taga?


Minevikku me muuta ei saa, kuid jätkugu lootust paremaks tulevikuks!


Raul Pettai

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo