Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Loodan, et enamus meist leiab midagi head mäletada oma isast sellel isadepäeval.

 

arved

 

Paljud meist pidid sõja tõttu ilma isata üles kasvama või kui oli isa, sõda võis jätta jäljed ta iseloomu.

 

Muidugi keegi polnud ingel.

 

Täna mõtlen oma isa ja vanaisa peale. Mõlema iseloomus ma näen mõjusid ümbritsevatest oludest.


Mu isa suri 1999. a., kui oli 96 aastat vana.

 

Mida ta küll mõtleks sellest, mis praegu meie maailmas toimub? Mis nõu oskaks ta mulle anda? Kuid ta polnud niisugune isa, kes tundis et pidi mind juhatama ja õpetama. Aga ta oli mulle eeskujuks.

 

Ta oli tasane ja tagasihoidlik. Temale oli ta pere kõige tähtsam ja kõik ta otsused olid seotud, et säilitada me pere sõja ajal ja peale sõda. Ja selle eest olen talle tänulik.


Elasime Connecticutis peale Ameerikasse saabumist 1949.

 

Kui lõpetasin keskkooli, läksin ülikooli. Abiellusin varakult. Varsti olingi kahe poisi isa. Töö viis mind Seattle’isse, siis Huntsville’i (Alabamas) ja sealt edasi Houstoni.

 

Isa jäi Connecticutti. Külastasin teda paar korda aastas, jäädes ta juurde nädalaks.


Mu viimased mälestused oma isast on sellest, kui kokkuhoidlikult ta elas.

 

Pärast mu ema surma raske haiguse läbi abiellus isa uuesti. Mu kasuema sai vähi ja ta viidi hooldekodusse. Seetõttu ma ei saanud neid enda juurde Texasesse tuua.


Mu isa viimased paar aastat kulgesid nii, et igal argipäeval ootas ta, kuni keskpäeval saabus post.

 

Selle järel tegi ta mustast leivast võileiva tomativiiluga ja sõitis naabruskonna hirmuks hooldekodusse, mis oli paar kilomeetrit eemal.

 

Seal ta luges saabunud kirjad kasuemale ette, kuigi ma pole kindel, et too neid kuulis. Siis isa sõitis koju ja leotas või sorteeris postmarke.


Kuigi tal oli viimastel aastatel tšekiraamat, tegeles ta kõigiga isiklikult.

 

Kui ta pensioni ja sotsiaalkindlustuse tšekid saabusid, sõitis ta panka, rahastas need ja läks kontoritesse, kus maksis sularahaga oma telefoni-, elektri- ja veearved.


Prügiveoteenust ta ei palganud. Selle asemel sõitis ta linna serva, kus koguti jäätmeid: paberit ja plekktopse. Toidujäätmed muidugi läksid kompostihunnikusse ta maja taha, kus ta kasvatas aedvilja. Mis veel üle jäi, pani ta paberkotti ja kui läks telefonikontori parklas mööda prügikastist, viskas ta koti kasti, silmitsedes kelmilt ümbruskonda, lootes et keegi seda ei näinud.


Kui tema kodus vahetasin ta elektripirnid, et tal oleks rohkem valgust nägemiseks, siis kui järgmine kord teda külastasin, olid jälle vanad 60-vatised pirnid ta laualambis.


Vastandina mu isale kirjutan nüüd oma vanaisast.

 

Ma ei ole kunagi teda kohanud, kuid tunnen teda mu onude ja tädide mälestuste järgi.

 

Nad kõik vihkasid teda nende endi sõnade järgi, välja arvatud mu isa, kes ei soovinud sellest rääkida.


Mu vanaisa sündis Puurmannis talupojana. Sealt läks ta eelviimase sajandi lõpul kusagile mõisavalitsejaks. Kui ta lahkus sealt, tuli ta Tartusse ja seda „sendita taskus.“

 

Siis aga abiellus ta naisega, kes oli temast 17 aastat noorem. Noore naisega tuli kaasa ka naise ema rahadega, mis oli teenitud kõrtsipidamisest Rõuges.

 

Selle rahaga ostis vanaisa saapaäri Tartu Vene Turul (kaubamajas), Emajõe kaldal.

 

Äri oli edukas, kuna ta oskas talurahvaga tegeleda, ja millega kaasa käis ka napsitamine.

 

Ta astus ka pritsimeheks ja mul on temast foto uhkes mundris. Kuid ükski ta lastest ei mäleta, et ta kunagi oleks tuletõrjumises osalenud.

 

15904


Ta pere kasvas kiiresti, lapsed tulid üksteise järel ja neist 7 kasvasid suureks.


Sõja ajal oli viina omamine keelatud. Ta naine, tähendab mu vanaema, kaebas seda võimudele, tehes seda oma ema ässitamise survel.

 

Vanaisa pandi lühikeseks ajaks vangi. Kui ta sealt välja sai, siis ta koju enam ei läinud, ta sõbrad oleksid ta üle ju naernud; ja tuli lahutus.

 

Et vältida vajadust maksta raha naisele laste ülespidamiseks, korjas ta lapsed peaaegu vägisi enda juurde.

 

isad

Foto mu isa kodus Danbury’s umbes 1980ndatel aastatel. Vasakult: mu isa, onu Gustav, mu kasuema Salme, mina ja mu onunaine Selma.

 

Ta võttis suure korteri Kastani tänavale ja lapsed jäidki hea meelega sinna. Olid ju üksteisega koos ja toit oli laual.


Kodus oli kõva kord. Õhtusöögi ajal ei tohtinud keegi juttu ajada, kuni isa ütles „Mahlzeit“ saksa keeles. (Isa pani saksa keele käibele kodus, arvates et see aitab lapsi tulevikus. See kestis seni, kuni üks poistest tuletas talle meelde ühel õhtusöögil, et oleme nüüd vabas Eestis, ja miks me ei räägi siis eesti keelt, – ja isa andis järele. Sellest peale räägiti kodus vaid eesti keelt.)


Peale lahutust abiellus mu vanaisa uuesti. Ta uus naine oli vaevalt vanem kui ta noorim tütar.

 

Uus naine püüdis lastest lahti saada. Juba varem suunas vanaisa oma vanemat poega Riiga saabaste tootmist õppima.

 

Ühe tütre saatis ta Pärnusse arstirohtudega tegelema. Üks tütar abiellus Eesti sõjaväe kõrge ohvitseriga, (kes oli mõni aeg kindral Reegi abi ja hiljem mu ristiisa.) Pulmad peeti Kastani tänava korteris. Siis vanaisa olevat olnud uhke küll, et väimees nii ja naa.

 

Ühe poja saatis ta rätsepaselliks. Minu isa pani ta aednikuks õppima. Viimaks oli kodus vaid ta noorim tütar. Tema pani ta vankrile enne, kui tütar sai oma viimase kooliaasta lõpetada ja viis tema juuksuriks Elvasse.


Kuidas hinnata niisugust meest? Eks ta valis igale lapsele töökoha. Kuid kõik tundsid, et nad olid kodust välja visatud ja nad vihkasid oma isa ja vältisid temaga kokkupuutumist pärast seda, kui nad olid surutud kodust lahkuma.

 

Palju hiljem, pärast sõda, suri isa ühes Põltsamaa hooldekodus. Kuulsin, et ta oli jäänud vene sõjaväe veoauto alla.


Mida võis nüüd minu isa tunda isadepäeval? Siiski ega elus kõik pole must ja valge.

 

Mu isa sai tööle ühte Tartu aiaärisse, kus kohtas mu ema ja nad abiellusid. Nad hakkasid lilleäri pidama Tallinnas, Narva maanteel, mille hoovimajas ma sündisin. Seal elasime kuni 1944.


Võrreldes paljudega mul vedas. Kuid vahel, kui vaatan peeglisse, siis mulle vaatab vastu mu isa.

 

Head isadepäeva.

 

Arved Plaks
Texases, 2020 maikuus

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo