Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Jüri Kotšinev

 

Kavatsen lõpuks ometi öelda siirad tänusõnad Välis-Eestile ja avaldada suure austuse nende poolt tehtule eelmise sajandi teisest poolest alates kuni tänapäevani välja, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev oma kolumnis portaalile Objektiiv.ee.


On aeg täita ammune võlg ja rääkida mõned tunnustavad sõnad sellele eestlaste seltskonnale, keda on Eesti lähiajaloos nimetatud väliseestlasteks.

 

Veel kolmkümmend aastat tagasi oli kodueestlastele Välis-Eesti ja väliseestlased mingi müstiline ja müütiline seltskond muinasjutulisest hõimukaaslaste kogukonnast.

 

Kogukonnast, mis paisatuna üle terve maailma suutis oma olemasoluga tekitada tunde justkui heast unenäost.


Sellisest unenäost, kus kõik on õige ja hea võrreldes kodus elavate orjastatud eestlaste argieluga ja olmega.

 

Need, kes pääsesid siit minema enne 1944. aasta punaste teist tulekut, muutusid sõltumata oma uuest asukohamaast kadunud Eesti Wabariigi vaimsuse ja eestluse kandjateks.


Enamus kodueestlastest ei olnud iialgi oma silmaga ühtegi väliseestlast näinud, küll aga kuulnud nende hääli „Vaba Euroopa“ või „Ameerika Hääle“ eestikeelsetes saadetes.

 

Need saated jõudsid raadiolainete vahendusel ENSV-s elavate kuulajateni vaatamata nõukogude raadiosegajate põrinale.


Väliseestlased tundusid siis nagu mingid titaanid, kes suutsid elada vabas maailmas ja olla seal eesti keele ja vabaduseaate ning omariikluse võimalikkuse kandjad.


Mõistagi ei olnud paljudel siiajäänutel võimalus oma pakku pääsenud sugulastega ja hõimlastega lähedast kontakti pidada ning teinekord isegi kirjavahetuses olla. KBG ja muud punaste repressiivorganid jälgisid pingsalt kodueestlaste suhtlemist välismaal elavate sugulastega.

 

Ajaleht „Kodumaa“ ja Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing olid selgelt okupantide nuhkimis- ja propagandaorganid.


Eesti ajaloolise mälu saatus oli vähemalt paguluses eelmise sajandi teisel poolel väliseestlaste õlgadel ning nende poolt hoolega hoitud – seda mõistagi ajaloolise mälu, vaimsuse ja kultuuri hoidmise moodulis.


Poliitiliselt ei saanud ka väliseestlased suurt midagi ära teha ei Rootsis, Austraalias ega USAs ning Kanadas.

 

Seda suurem oli nende roll kui iseseisvusaate hoidjatel ning elavatel tunnistajatel selle kohta, et kord oli Eesti Wabariik.


Kui NSVL hakkas lähenema oma loomuliku ja möödapääsmatule agooniale ning viimsetele hingetõmmetele, elavnes väliseestlaste suhtlemine kodueestlastega märgatavalt.

 

Kodueestlased olid hakanud järjest rohkem pöörama oma pilke läbi tekkinud ühiskondlike liikumiste ja organisatsioonide just Välis-Eesti ja väliseestlaste poole.


Paljud väliseestlased ei usaldanud arusaadavatel põhjustel kodueestlasi ning „perestroika“ tingimustes tekkinud liikumiste ja uute ENSVs asutatud koosluste ja seltsingute esindajaid.

 

Kardeti, et „uutmispoliitika“ laineharjal loodud rahvarindelaste ja muinsuskaitsjate varjus soovib NSVL läbi oma luure- ja propagandaorganite imbuda vabas maailmas tegutsevate eestlaste seltside ning ühenduste ridadesse.

 

Paljud väliseestlaste ühenduste juhid ei pidanud üldse võimalikuks sotsialismist läbi imbunud kodueestlaste esindajatega mingit koostööd teha.


Paraku jäi peale pragmaatiline ja eluterve suhtumine ning sild Välis-Eesti ja tollal veel ENSV nime kandva okupeeritud Eesti vahel loodi.

 

Edasised sündmused hakkasid arenema kiirelt ning väga paljud Välis-Eesti aktivistid toetasid vaimselt ning aineliselt punavõimude alt vabanevat Kodu-Eestit.

 

Paljud eestlased tulid Eestisse elama ja aitasid uut riiki üles ehitada.


Kui Eesti Vabariik hakkas juba kaela kandma ja punased olid siit lõplikult lahkunud, hakkas ilmnema kahetsusväärne tendents – kodueestlastest uue riigi uued juhid ja funktsionäärid hakkasid väliseestlasi eemale tõrjuma ja nende teeneid uue elu ehitamisel maha vaikima.


Väliseestlastele hakati ette heitma, et nad ei pidanud virelema punaokupatsiooni tingimustes, vaid elasid vaba maailma heaoluühiskonnas läänes.

 

Unustati see, et nad ei lahkunud kodumaalt vabatahtlikult, vaid olude sunnil ning et nendeta oleks eestlaste iseolemise idee ehk sootuks haihtunud.


See oleks võinud vabalt juhtuda, kui poleks olnud olemas eestlastest emigrante ja nende poolt läänemaailmas alal hoitud eestluse kultuurilisi ning poliitilisi traditsioone ja ajaloolist mälu.


Ühes küljest on see suhtumine seletatav sellega, et väga paljudel juhtudel said uue vabariigi juhtorganistesse endised kompartei ja komsomoli omaaegsed aktivistid.

 

Neil oli Välis-Eesti ees nii hirm kui ka klassiviha.


Samal ajal tundsid kodueestlased ennast nagu millestki ilmajäetutena.

 

See tulenes asjaoloust, et reeglina olid ajaloolisele kodumaale saabunud, läänest tulnud eestlased jõukad, edukad, vabad orjameelsusest ja julged – ühesõnaga vaba maailma vabad kodanikud, mitte pool elu saba jalge vahele tõmmanud punaste poolt orjastatud „nõukogude inimesed“.


Selline koduste eestlaste trotslik suhtumine oma läänest tulnud hõimuvendadesse oli siiras ja väga ehe ning alati isiklik.


Ma ei kavatse ette öelda või soovitada kaasaegsetele poliitikutele, antropoloogidele, demograafidele ja politoloogidele kuidas tuleks hinnata Välis-Eestit ajaloolises ja poliitilises rakursis.


Ma kavatsen lõpuks ometi öelda siirad tänusõnad Välis-Eestile ja avaldada suure austuse nende poolt tehtule eelmise sajandi teisest poolest alates kuni tänapäevani välja. Hain Rebas, Viido Polikarpus, Ilvi Jõe-Cannon, Hilja Pikat, Rein Pikat ja paljud, paljud teised – sügav kummardus teile selle eest, mida te tegite ja teete ning selle eest, et te olemas olete!


Kas Eesti teid tänab või mitte, seda ma ei tea ja ma ei saa kuidagimoodi Eesti eest rääkida, kuid mina tänan teid igal juhul ja minu tänu on siiras ja sügav.

 

Te kõik olete kangelased, teie nimed saavad kirjutatud kuldtähtedega Eesti Eluraamatusse, mis ei aegu ja mida punased, lillad või rohelised poliitilised jõud ei praegu ega tulevikus kustutada ei saa.

 

Ilmus portaalis Objektiiv.ee

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo