Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Neeme Raud / Postimees

 

20201001

Jaanika Peerna on Tallinnas sündinud kunstnik, kes on alates 1998. aastast elanud ja töötanud enamasti New Yorgis. Alates sügisest 2017 on ta eesti kultuuri esindaja New Yorgis.  Esimest korda alates veebruarist toimub tema avalik kunstietendus “Glacier Elegy Brooklyn” 4. oktoobril kell 2-3pl Brooklyni  silla all. www.jaanikapeerna.net

 

Eesti kultuuri esindaja New Yorgis kunstnik Jaanika Peerna lükkas e-posti vahendusel toimunud intervjuus otsustavalt ümber mõnedki ookeanitaguse küsija mõtteis tekkinud väärpildid, kirjutab pikalt New Yorgis elanud ajakirjanik Neeme Raud Postimehes.  


Üle maailma inimesi magnetina ligi tõmbava linna elutahe on sedavõrd tugev, et koroonaviirus ei saa seda murda, nagu pole suutnud ka kõik varasemad ja tulevased kataklüsmid.

 


New Yorgis avati küll äsja taas muuseumid, aga kultuurielu siiski seisab. Broadway on kinni. Kuidas rahvas oma kultuurihimu rahuldab – kas vaid online-ülekandeid vaadates?


Kui mais-juunis olin veel ka ise ehmatusest kange, et New York on täielikult seisma jäänud, siis tänaseks on minu usk linna taastunud.

 

Ja seda eelkõige selle tõttu, et olen näinud siinsete inimeste kollektiivset loomingulist jõudu.

 

Pandeemia ohjeldamine õpetas newyorklastele ja ametivõimudele, et me kõik oleme ühes paadis ning üksteisega arvestamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.


Nüüdseks on suurlinnale elu sissepuhumisel astutud samm edasi ning panustatakse linlaste paindlikkusele ja loomingulisusele.

 

Lisaks juba kuid kestvale online-põhisele kultuurielule on kultuur võtnud palju varem ettekujutamatuid vorme.

 

Brooklynis on mu tuttava kunstniku Mia Pearlmani abikaasa algatatud maja esiterrassi kontsertide seeria kestnud juba aprillist saati (muusikud ja publik on teineteisest piisavalt kaugel – N. R.). Nüüdseks on see idee rännanud ka Manhattanile.


Kuna kuni saja miili ulatuses on New Yorgi tänavad nüüd autodele suletud, tõi teine tuttav kunstnik Susan Luss oma loomingu tänavatele, mis nüüd on vaid jalakäijate ja ratturite päralt.

 

Mitmed kunstiüliõpilaste lõpunäitused toimusid avalikus ruumis ning oma esimese filmielamuse pärast eriolukorda sain 16-korruselise maja katusel Brooklynis.


Põlvkond, kes on üles kasvanud internetisuhtlusega, on välja tulnud täiesti uute platvormidega kultuuri jagamiseks ja tarbimiseks.

 

Näiteks kaheksast noorest muusikust ja disainerist koosnev üksus Open Pit reageeris kiiresti juba kevadel ning on produtseerinud nüüdseks neli suurehaardelist unikaalset online-põhist kontserti sadade esinejatega virtuaalsel laval ja toonud vingelt disainitud virtuaalsesse klubisse kokku sadu tuhandeid inimesi.


Piletimüügist on toetatud 100 000 dollariga mitmesuguseid puudust kannatavaid vähemusgruppe.

 

Ma ei saa jätta uhkelt mainimata, et minu enda poeg Jaan Umru Rothenberg on Open Pit’is üks olulistest asjapulkadest.


Aga nüüd, kui kultuuriasutused tasapisi avanevad, saab meie käeulatuses taas olema ka traditsioonilisemat laadi kultuurielamusi.

 

Broadway, see New Yorgi kultuurielu kõige kuulsam baromeeter, jääb aga, jah, veel kuudeks kinni.

 


Esindate New Yorgis eesti kultuuri. Milliste projektidega ise praegu tegelete, kui midagi korraldada ei saa?


Tõsi on, et pikalt ette valmistatud mitmekesise programmi eesti kultuuriga seotud üritustest, sealhulgas kevadel toimuma pidanud 50. New Yorgi Eesti Kultuuripäevad, pidime sel aastal ära jätma. Ei jäänud muud üle kui puhtalt lehelt alustada.


Aprillis New Yorgis valitsenud maailmalõpumeeleoludest ümbritsetuna Zoomi kaudu Leedu kultuuriesindaja Gražina Michnevičiūtėga kohvi juues aga tulime mõttele, mis tundus selles olukorras hinge täitev: kutsuda ellu New Yorgis põhinevate Euroopa juurtega loovinimeste koostööprojekt, mille käigus nad visioneeriksid uuestisündinud New Yorki.

 

Peale kaht kuud tööd, et leida nii Euroopa partnerid ja rahastus kui ka New Yorgist partnerorganisatsioon, alustas projekt 10001 – see arv viitab Manhattani kesksele postiindeksile – 12 kunstniku-muusiku-disaineri osavõtul.


Selle kuue New Yorgis asuva Euroopa kultuuriorganisatsiooni (koostööpartnerid on Austrian Cultural Forum, Polish Cultural Institute, Arts Council Malta, General Delegation of the Government of Flanders, Lithuanian Culture Institute ja ka eesti kultuuri esindaja) ja galerii Undercurrent online-projekti esimene faas lõppes New Yorgile olulisel kuupäeval, 11. septembril.

 

Idee on selles, et kaks varem teineteisele võõrast, eri maadest pärit loovisikut loovad koostöös töö, mis aitab nii neil kui ka kõigil meil muutunud New Yorgis võimalusi näha.

 

Kuue nädala jooksul said kõik projekti kodulehel https://10001.undercurrent.nyc/ ja sotsiaalmeedias jälgida kõigi kuue tiimi koostöö arengut.


Arvatavasti ei peatu see projekt septembris, vaid kestab edasi uuel aastal.

 

Eestist osalevd projektis 10001 New Yorgis tegutsevad kunstnik Terttu Uibopuu ja helilooja Jonas Tarm, kes on samas meeskonnas vastavalt Malta filmilooja Alex Camilleri ja Leedu kunstniku Kira Novaga.


Teine tore online-koostööprojekt sündis New Yorgi ülikoolis doktoriõppes oleva Lukas Brašiškise ja Inga Lācega, kes pidi sügisel alustama siinses Moodsa Kunsti Muuseumis (MoMA) Ida- ja Kesk-Euroopa kunstieksperdina.

 

See on kolmes osas toimuv video- ja filmiprojekt, mida saab jälgida ka MoMA kodulehe vahendusel.

 

Eestist on kaasatud Ivar Veermäe ja Flo Kasearu.


Viimase kahe kuu jooksul oleme uude online-vormi pannud ka juba kolmandat aastat New Yorgi Skandinaavia Majaga koostöös toimuva New Yorgi Balti filmifestivali.

 

See kõik on eeldanud tihedat koostööd ja pikki Zoomi-koosolekuid meie pisikese tiimiga, kellest osa on parajasti hoopis Euroopas.

 

Festival toimub seekord oktoobris-novembris, linastub üheksa filmi ja toimub hulk livestream-vestlusi. (Programmi avaldasime eelmises VES-s - Toim.)

 

Seekord saab festivalil olema mitu korda enam publikut, kuna kõik on jälgitav kõikjal Ühendriikides.


Muidugi vaatame kõik ka juba 2021. aastasse ja siis üksteisele – taas Zoomi vahendusel! – silma, sest keegi pole meist professionaalne tulevikuennustaja.

 

Aga tuleva aasta märtsis on Eestis sündinud maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni 120. sünniaastapäev ning selle valgel saab kindlasti toimuma Ameerika Ühendriike ja Eestit (Saaremaad!) ühendav üritus.


Ma arvan, et tulevik on loominguliste hübriidürituste päralt ja alati ei peagi üle Atlandi lendama, et kultuurivahetus toimuda saaks.

 

Mul endal on praegu oma töös suur abi kunstnikupraksisest ja sellega kaasnevast loovast lähenemisest.

 

Sellest tundub hetkel kuidagi eriti kasu olevat.

 


Milline on olnud teie enda suurim kultuurielamus praeguse eriolukorra ajal New Yorgis?


Üks neist on kindlasti olnud New Yorgis (ja maailma teistes linnades) toimunud õhtused massilised tänuavaldused meditsiinitöötajatele ja teistele eesrindel olevatele inimestele.

 

See koduakendest tulevate hõigete, plaksutuste ning pillimänguga spontaanne koosolemine toimus igal õhtul suure tänutundega ja need väljundid, mis valiti, ning see rõõm, mis sellest aktsioonist saadi, oli imeline.

 

Sellest oli ja on palju, mida õppida ja kaasa võtta.


See pani mind mõtlema ka minu enda viimaste aastate liustiketeemaliste performance’ite peale, mille käigus minu ja publiku koostöös valmib alati suuremõõtmeline laest rippuv joonistus, mille jäätellised ürituse lõpuks ära sulatatakse.

 

See kõik toimub ühtegi sõna vahetamata ning publikuga, kes algselt absoluutselt ei tea, mis toimuma hakkab.

 

Kaob piir kunstniku ja publiku vahel ning tulemuseks on ühises energiaväljas olemine, parimal juhul ka sügav mõtiskluse seisund ja rõõm.

 


Kas olukord on linnas ikka nii masendav – inimesed lahkuvad, vägivald, kõik kinni –, nagu me ajalehtedest loeme? Mis tegelikult toimub?


New Yorgis on tõesti vaikne ja selle linna pale on inimestele, kes linna koduks peavad, avanenud mitme uue nurga alt.

 

Mitmed sõidavad esimest korda kõik linnajaod jalgrattaga läbi – nüüd on ju selleks ruumi ja võimalusi, sest paljud tänavad on autodele suletud.

 

Uus komme on ka öelda tere kõigile oma majas elavatele inimestele – varem paljusid naabreid ei tuntudki.

 

Lisaks on marsitud – vägivallatult! – oma kaaslinlastega, jalutatud muidu alati tihedalt autosid täis oleval 5. avenüül.


Hiljuti, pärast Balti riikidest ja Valgevenest pärit inimestega Balti keti moodustamist Manhattani kõige lõunapoolsemas servas, Vabadussambaga selja taga, istusime koos maha vabaõhukohvikus, kus oli võimalus nii hingata kui ka üksteist kuulda, mis varem linna restoranides ruumikitsikuse ja mürataseme tõttu pea võimatu on olnud.

 

Tuli välja, et meie ettekandja oli Armeeniast, lõime siis temaga kohe ka sõprussideme.


See ei tähenda, et probleeme poleks või et NY ei ootaks tagasi külalisi ja talente kogu maailmast.

 

Aga seda hingamispausi on meil kõigil vaja, et küsida olulisi küsimusi nii newyorklaste, kodanike kui ka loovinimestena.

 

Mõelda sellelegi, milline peaks olema suurlinn, mis peegeldaks laialdasemalt eri rahvaste, kultuuride ja soovide kakofooniat, mis siin koos on.


New Yorgil on meeles 1960. aastate laialdased elektrikatkestused, 1970. aastate pankrot, 11. september, orkaan Sandy... See linn on hakkama saanud paljuga ja on alati muutumises.

 


Kuuldavasti osalevad New Yorgi kultuuriinimesed väga aktiivselt poliitikas, ennekõike just eelolevate presidendivalimiste kampaanias. Mida konkreetselt tehakse?


Olen kindel, et poliitiline aktiivsus on suur paljudes gruppides, aga kuna minu ringkond on enamikus kultuurisfäärist, siis ma tean sellest pisut enam.


Minu tutvusringkonnas on paljud põlised newyorklased ja tundub, et demokraatlikus protsessis osalemine on neil sügavalt veres.

 

Leidub ka neid, kes immigreerunud maadest, kus demokraatiaga pole lood nii head kui siin.

 

Ilmselt need kaks gruppi ongi ka praegu need kõige aktiivsemad, aga on ka, mille nimel tegutseda.

 

Oleme eestlastena ju nii raske teekonna läbi käinud, et hetkel valitsev demokraatia endale kätte võidelda.

 

Ja Ameerikas pole demokraatia ikka väga pikka aega olnud nii suures ohus kui praegu.


Näiteks minu hea tuttav, kunstnik ja kuraator Jeanne Heifetz oli üks kahest projekti The Largest Generation  loojast, mis tegeleb konkreetselt noorte hääletajate aktiveerimisega osariikides, kus noorte valimistel osalemine on eriti suure tähtsusega.

 

Konkreetne projekt, millega paljud newyorklased vabatahtlikena tegelevad, on potentsiaalsete hääletajatega kontaktivõtt üle kogu riigi ning juhiste andmine, kuidas ja mis ajaks end hääletajaks registreerida.

 

Kõiki innustatakse hääletama, sest novembris seisavad ees erakordselt olulised valimised.

 

Igaüks võib siit edasi mõelda. Pikemalt ma siinkohal poliitikasse ei süveneks.

 


Millal New York taasavaneb eestlastele? Teie prognoos?


Ehk siis, kui Eesti ja Euroopa Liit hakkavad ameeriklasi jälle sisse laskma.

 

Rahvusvaheline diplomaatia, sel on omad meetodid.

 

Kas keegi veel mäletab, kuidas Eesti sai viisavabaduse Ameerika Ühendriikidega? See oli ka poliitiline otsus ja võit.

 

Aga tõsisemalt rääkides: New Yorgi osariik on ju tegelikult hetkel suur edulugu koroonaviirusega võitlemisel ning viiruse leviku näitajate poolest paremas seisus kui näiteks Belgia ja Holland.


New Yorgi hing Broadway


New Yorgi mitteametlikuks uuesti elluärkamise baromeetriks peetakse linnas teatrirajooni Broadway taasavamist.

 

Praegu on selge, et enne uut aastat – nüüd juba väidetakse, et tuleva aasta kevadet – see ei toimu.

 

Kuid hiiglasliku kommertsteatriratta uuesti käima lükkamine on erakordselt keeruline.


Märksõnaga «Broadway» märgitakse 41 enam kui 500 kohaga kommertsteatrit, mis asuvad Manhattani keskel Times Square’i piirkonnas.

 

Broadwayl müüakse igal aastal enam pileteid kui kõigile New Yorgi piirkonnas toimuvatele spordivõistlustele kokku.

 

Aastas pumpab Broadway linna majandusse 13 miljardit dollarit.


Et multimiljonilisi erarahaga loodud vaatemänge – muul viisil oleks Broadway suuretendusi raske kirjeldada – erakordselt kõrgel tasemel etendada ja sellest ka tulu teenida, tuleb regulaarselt tagada täissaalid, mis tähendab 1000–2000 pileti müümist kaheksale etendusele nädalas.


Ilma turistide vooluta oleks see ilmvõimatu.

 

Mullu veetis New Yorgis puhkuse 53 miljonit turisti, kes nimetasid ühe peamise sealse magnetina just teatreid ja teisi kultuuriasutusi. (Kokku käis mullu New Yorgis üle 60 miljoni turisti – koondarvu arvestatakse ka osa ärireisijatest – N. R.)


Broadway teatrimasina töökorras hoidmiseks annavad oma panuse tuhanded inimesed, näitlejatest kassatöötajateni, kes kõik on alates märtsist tööta, paljudel neist on lõppenud ka esialgu ametiühingute tagatud tervisekindlustus ja toetus töötukassast.

 

Paljud loovinimesed on pidanud leidma asendustöid ja paljud on New Yorgist ka lahkunud, mis muudab Broadway taasavamise eriti keerukaks.

 

Kokku jäi eriolukorra järel New Yorgis tööta 15 000 kultuuritöötajat, kellest osa pole siiani taas tegutsema hakanud.


Kuna Broadway teatrid on üsna eakad, mitmed neist said ehitatud 20. sajandi alguses, vajavad neist paljud taasavamise eel ulatuslikku remonti – kasvõi juba ventilatsioonisüsteemide uuendamist, et vastata föderaalvõimude poolt pandeemia ajal kehtestatud eeskirjale.

 

Lavatagused ruumid on ülikitsad, paljude näitlejate garderoobid on pigem riidekapi mõõdus.

 

Uute reeglite järgi oleks peaaegu ilmvõimatu, et kiiret kostüümivahetust vajav näitleja saaks seda kahe-kolme assistendi abil teha lava taga, sest ruumi oleks seal vaid mõned ruutmeetrid ja mitme hingeldava inimese viibimine nii väikesel alal on keelatud.

 

202010012

Jaanika Peerna

 

 

New York tõuseb uuesti, ei mingit kahtlust – aga millal?


Täpselt 19 aastat tagasi oli New York sügavas šokis. 11. septembril 2001 sulatasid enneolematud lennukirünnakud sõna otseses mõttes kokku kaks linna sümboliteks olnud teraspilvelõhkujat.

 

Hävingupaigast Ground Zero’lt tõid soojad varasügisesed tuulepahvakud veel nädalaid kummaliselt lääget, iiveldama ajavat aroomi, mis pani veel suitsevaid rususid võrdlema hiidkrematooriumiga.

 

See, et kokku hukkus ligi 3000 inimest, sai selgeks küll hiljem.

 

Metroodes märgati terrorijärgsetel päevadel kahtlast valget pulbrit, mis hirmupaletile veelgi värve juurde andis, viies mõtted antraksile ja Tokyo 1995. aasta metrooterrorile.


Üle Manhattani, «deliirse» kapitalismi überkantsi, nagu arhitekt Rem Koolhaas New Yorgi südant nimetab, rullus mustade pilvedena hirm, et viimnepäev ongi käes ning alanud on seni vaid Hollywoodi apokalüptilistes filmide nähtud totaalne sõda.


Kuid linn ajas end sirgu. Ja suuresti ühe oma magneti, väga paljutahulise kultuurielu abil.


Broadway teatrid, New Yorgi elu ja tervise mitteametlik baromeeter, tervitasid vaatajaid uuesti juba kaks päeva pärast terrorit.

 

Masenduses linlased, kellest paljud jäid mõneks ajaks kodutööle, kuna all-linn, Wall Streeti raharajoon, oli suletud, said meelerahu leidmiseks minna muuseumidesse.

 

Kultuurisaalid üle linna, Metropolitan Operast kinodeni, nägid oma rolli lõhutud hingede arstijatena, muutes käigupealt kavades pakutavat, et see mingil juhul ei traumeeriks ega ründaks niigi segipekstud vaimu.

 

Peagi tulid New Yorki tagasi ka turistid kogu maailmast ja raha hakkas uuesti voogama.


Nüüd, ligi kaks aastakümmet hiljem on New Yorgi meedias jälle arutelu selle üle, millal ja kuidas suudab linn uuesti jalule tõusta.


Pandeemia, mille tõttu linn märtsis kuudeks lukku pandi, ei ole seni lasknud vereringel taastuda.

 

Pigem – kui kasutada meditsiinitermineid – jätkub seni verekaotus: kolimisautod ummistavad kõnniteid, pakkides peale eeslinnadesse lahkuvate linlaste kraami, kümned tuhanded jääjad – no selge, et New York täiesti tühjaks ei jookse! – on mõistetud kuudeks, paljudes suurfirmades vähemalt järgmise suveni, oma üldjuhul kitsastesse korteritesse kodutööle.

 

Lastega peredel on küll lootus, et koolid septembri teises poole siiski avatakse, aga päris kindel ei näi miski.

 

Linnas on kasvanud kuritegevus, kodutus, kestvad protestiaktsioonid...


Ja kõik see, mis varem New Yorgist New Yorgi tegi, on endiselt kas heal juhul poolavatud või üldse kinni.

 

Omamoodi urbaanse spordi mõõdus väljas söömas käimine – oma kitsastes korterites paljud ise süüa peaaegu et ei teegi – on keerukas, sest restoranid said toitu pakkuda vaid kõnniteedel, kuna siseruumid pidid olema vähemalt oktoobri lõpuni kinni.

 

10. septembril tuli siiski teade, et New Yorgi kuberner Andrew Cuomo lubas alates 30. septembrist restoranide siseruumid osaliselt – siiski vaid 25 protsendi ulatuses – avada.


Broadway, Metropolitan Opera ja kontserdisaalid loodavad, et saavad publikut ehk tervitada uuel aastal.

 

Kui suvel räägiti, et teatrimelu algab 1. jaanuaril, siis nüüd kõlab üha enam hääli, et ilmselt mitte enne kevadet.


Eelmisel nädalavahetusel, kui Ameerika Ühendriikides esilinastus lõpuks kauaoodatud «Tenet», jäi see New Yorgis (ja Los Angeleses – kahel suuremal kinoturul) nägemata, sest kinod on endiselt kinni.

 

Muuseumid on küll juba lahti, aga väga tühjad, sest paljusid peletab eemale hirm võimaliku nakatumise ees.

 

Ja muidugi – see vähenegi, mida New Yorgis juba nautida saab, toimub rangelt maskides, sest avalikus ruumis teisiti viibida ei või!


Kogu pildile annab suure musta alltooni see, et kuna Ameerika Ühendriigid on enamikule välismaalastest seni suletud, ei ole New Yorgis ka turiste, kes pärast eelmist suurkatastroofi linna uuesti järjele aitasid.


«Sellest linna ajaloo pikimast suluseisust ei olegi võimalik enam toibuda,» kirjutas mõne nädala eest püstijalakomöödiaklubi omanik, endine finantsguru James Altucher.

 

Tema lühiessee, mille ta esmalt oma blogisse pani ja mille seejärel avaldas New York Post, oli tõesti häiriva pealkirjaga: «NYC on igaveseks surnud».


«NYC suudab alati-alati jalule saada. Kuid mitte seekord,» kirjutas Altucher ja selgitas.

 

Väidate, et NYC on finantsuniversumi kese ja ärivõimalused puhkevad siin peagi uuesti?!

 

Ei, mitte seekord. Kõik kolm peamist põhjust, miks inimesed on NYCsse kolinud – ärivõimalused, kultuur ja toit –, on praegu kadunud.

 

Suurfirmad on suunanud suure osa töötajatest kodutööle, kuhu paljud ilmselt jäävadki, ning suuri büroopilvelõhkujaid pole enam vaja.

 

Kultuurielu on tardunud, restoranid poolavatud ja miski ei viita, et kõik kunagi taastuks nagu enne, väitis elupõline newyorklane nukralt.


Vastulaused tema kirjutisele tulid ägedad.

 

Teiste seas kirjutas teine elupõline newyorklane, koomik Jerry Seinfeld, et New York ei talu halamist ja kõik varasemad linnale hukku kuulutanud prohvetid on eksinud.


Mis siis New Yorgis tegelikult toimub?


Eemalt vaadates on olukord masendav – nagu see sageli eemalt vaadates on.

 

Ent selge on seegi, et linn, kus jagub niivõrd palju andekaid ja tegusaid inimesi, ei saa juba oma loomult olla allaandja ja pessimistlik, seega kõik lihtsalt ei saa halvasti olla!

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo