Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Maarja Vaino

 

Vabas maailmas ei tohiks olla olukorda, kus maailmavaatelistel või poliitilistel põhjustel üksteist rängalt hukka mõistetakse, suhtlusi katkestatakse, elusid tühistatakse, kirjutab kolumnist Maarja Vaino Postimehes.


1949. a. Eesti Bolševikus ilmus Max Laossoni kurikuulus artikkel «Mõningaid eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimusi», millest algas uus repressioonide laine eesti haritlaskonna ja intelligentsi hulgas.


Laosson kirjutab: «Nõukogude Eesti sotsialistliku kultuuri loomisel ja edasiarendamisel on kõik need kodanliku ideoloogia jäänused muutunud takistavaks, pidurdavaks jõuks. [---] Kodanliku ideoloogia jäänused takistavad meie edasisammumist, takistavad uute, väärtuslike teoste sündi ja levimist, uue, nõukoguliku kultuuri arengut, millel on sotsialistlik sisu ja rahvuslik vorm. [---]

 

Meie ülesandeks on halastamatult paljastada kõik see Nõukogudevaenulik ja antipatriootlik, mis on avaldunud niihästi minevikupärandi ümberhindamisel kui ka uute nõukogulike kirjandusteoste hindamisel.»


Laossoni kirjutis ei olnud tavaline arvamuskolumn, mis «pidurdavaid jõudusid» lihtsalt taunis.

 

Sellel olid tõsised tagajärjed.

 

Artiklis nimetatud nähtused ja isikud olid saanud selge märgi otsaette, mis tähendas reaalset vangistust või lihtsalt elu võimatuks tegemist.

 

Ühiskonnas neile inimestele enam kohta ei olnud. Nad olid n-ö tühistatud.

 

Elo Tuglas on meenutanud, kuidas pärast 1949. aastat, mil ka Friedebert Tuglas «hukka mõisteti», oli vaid üksikuid vapraid, kes neile külla julgesid tulla.

 

Paljud aga läksid tänaval teisele poole teed, et vältida võimalust olla nähtud koos rahvavaenlasega.

 

Avalikult lehes ilmunud hukkamõist ei tähistanud mitte moraalset hinnangut, vaid parteilis-ideoloogilist kohtuotsust, millel olid vägagi konkreetsed tagajärjed.


Kui hüpata sellest koledast ajast tänapäeva, siis tuleb nentida, et praegusel ajal võivad kolumnistid üldiselt kirjutada, mida tahavad, ja isegi nende valjuhäälne hukkamõist kellegi elu otseselt ei ähvarda.


Samal ajal on hukkamõistu foon ühiskonnas viimastel aastatel kõvasti tõusnud.

 

Esimesed tungivad hukkamõistud said alguse 2015. a. paiku, kui Euroopas toimus hulk järjestikuseid terroriakte.

 

Seejärel saabus otsekui hukkamõistude laine.

 

Näis, nagu oleks hukkamõist kui selline äkki moodi läinud, sõnapaar avastatud kui mingi pääsetee ebamugavatest olukordadest.

 

Mida kõike nende aastate jooksul hukka ei ole mõistetud, alates poliitilistest liikumistest ja lõpetades kõikvõimalike ahistamiste ja solvamistega isiklikes ja ärisuhetes!

 

Fraasi «mõistan hukka» on kasutatud juba nii palju, et see on muutnud väljendi aina tühjemaks sõnakõlksuks.

 

Kokkuvõttes ei ole hukkamõisturetoorika toonud kaasa tegelikke muutusi ühiskonnas, vaid marginaliseerinud probleeme.

 

Kui «hukkamõist» tabab valimatult kõike seda, mis lihtsalt ei meeldi, siis ei ole tal enam kuigivõrd sisulist kaalu.


Hukkamõistu algne funktsioon on hoida ühiskonnas teatud norme.

 

Kõrvalekaldumine neist normidest tekitab vastureaktsiooni, mis n-ö avaliku arvamusena korrigeerib normivälist käitumist.

 

Laias laastus on hukkamõist olnud osa ühiskonna isereguleerivast mehhanismist, mis korraldab inimeste suhtlust ilma konkreetsete ettekirjutusteta.

 

Vähemalt teoreetiliselt ei saa täiuslikult defineerida, mis on normaalne ja mis on normist kõrvalekalle ja milline kalle on selline, et peaks kaasa tooma ühiskonna halvakspanu.

 

Hukkamõist kui ühiskondlik ilming liigitub ennekõike kirjutamata reeglite alla.


Põhjus, miks alustasin artiklit tsitaadiga Eesti Bolševikust, on viimasel ajal aina süvenev tunne, et hukkamõist hakkab jälle liikuma ühiskonna isereguleeriva käitumise sfäärist ideoloogilis-poliitiliselt määratletud nähtuseks.

 

Jälle on hakanud kõlama etteheited ülekantud tähenduses «kodanlikus natsionalismis» ja «iganenud väärtuste» esindamises, mis takistab «ühiskonna ülesehitamise maailmaajaloolist ülesannet kogu inimkonna hüvanguks», kui tsiteerida veel üht autorit viidatud ajakirjast.

 

Alles hiljuti lugesin näiteks konservatiividele antud hinnangut, mis liigitas nad madala haridustasemega armetuteks inimesteks, kellele on «üleilmastumise ja euroopastumise hind liiga kõrge» (st kes ei saa aru, et rahvusriigist ja rahvuskultuurist eemaldumine on nende endi huvides).

 

See Tõnis Saartsi sulest pärit artikkel ei olnud küll hukkamõistev, vaid pigem mõista püüdev, kuid mõnes mõttes oli see veel hullem: hukkamõist on juba toimunud, konservatiivne maailmavaade on juba iseenesest stigmatiseeritud kui kõrvalekalle.


Kui normaalselt toimivas ühiskonnas eksisteerib taunimise kõrval ka andestus, siis hukkamõistuühiskonnas ei ole sellele kohta.


Küllalt kentsakas on vaadata ka seda, mis toimub sotsiaalmeedias: mõnel eriti äreval poliitilisel või ühiskondlikult terava debati hetkel tekib nagu seeni pärast vihma postitusi, mis kinnitavad oma kuulumist «õigele poolele», mõistavad teravalt hukka väärnähtused ja nagu omal ajal Tuglastega – viskavad oma sõprade hulgast välja need, kelle tundmine (saati siis veel sotsiaalmeedias sõbraks olemine!) võib olla kompromiteeriv.

 

Kui 1949. aastal tuli ennast tõestada poeemiga Stalinile, siis tänapäeval on palju lihtsam: piisab õige raami valimisest profiilipildile.

 

Üha enam võib märgata, et oma meelsuse väljendamisega kaasneb ka soov hukkamõistetut karistada (nt jõudu koguv pealekaebamine ebameeldivate postituste ja inimeste kontode kustutamiseks jne), ühiskonnast välja heita, «tühistada».

 

Ja sealjuures on põhjused muutunud täiesti valimatuks: inimese elutööle võib kriipsu peale tõmmata ka valesti visatud nali või liigjulge kommentaar.

 

Kui normaalselt toimivas ühiskonnas eksisteerib taunimise kõrval ka andestus, siis hukkamõistuühiskonnas ei ole sellele kohta. Tühistamine olgu ikka täielik ja pöördumatu.


Selline suhtumine on hirmutav. Vabas maailmas ei tohiks olla olukorda, kus maailmavaatelistel või poliitilistel põhjustel üksteist rängalt hukka mõistetakse, suhtlusi katkestatakse, elusid tühistatakse.

 

Ei ole olemas moraalselt ülimuslikku maailmavaadet, millel on õigus teistele ette kirjutada, kuidas tohib mõelda või hääletada.

 

Päriselt ei saa ka aru, kuidas seletada seda vastuolu, mis ühelt poolt nõuab erinevuste tunnustamist, julgustab inimest armastama ennast ja teisi sellisena, nagu ta on – ning samal ajal kuulutab osa neist ikkagi «sitapeadeks» (vt Kertu Moppel “Sitapeadest”, ERR 29. okt.)”, sest nad on «teised».

 

Kuidas selle endale võõra ja teistsuguse mõistmisega siis ikkagi on?

 

See näib olevat meelevaldne ja valikuliselt silmakirjalik.

 

Niisugusel juhul on aga samm Eesti Bolševiku suunas juba astutud.

 

Mõnel juhul tundub mulle, et sinnapoole liigutakse juba lausa seitsmepenikoorma saabastega.


Psühholoogiat vähegi aduv inimene peaks tajuma, et ideoloogilistest raamistikest lähtuv hukkamõistu poos ei saa vägisi muuta ühiskondlikku meelsust ja norme, kui puudub sobiv vastuvõtupinnas.

 

Ukselink vajab ka ukse sulgemiseks vastust, ilma selleta ta lihtsalt kõlgub tuules, lõhub ust ja tekitab asjatut lärmi.

 

Võib-olla tekitab ka hirmu ja sunnib inimesi vaatama, et nad valele tänavapoolele ei satuks.


Postimees 5. nov. 2020

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo