Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kristel Vilbaste
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Lahkuvale aastale ei tahagi nagu tagasi vaadata, pigem edasi.

 

Unustada hetkeks selle, mis pani maailma lukku, viis sõbrad lahku ja lahutas vanakesed lastest. Viis inimelud virtuaalmaailma.


Aga just neil aegadel hakkad vaatama ka kaugemale minevikku, aegadesse, mis olid tõeliselt armsad.

 

Nii olengi sel aastal istunud rohkem tunde vanu fotosid silmitsedes, neid järjekorda seades ja kirjutades tagaküljele aastaarve, kohti ja inimeste nimesid.


Ja ma olen avastanud kummalise asja – enam, kui inimese nägu pildil, huvitab mind selle foto taust – majad, puud, teed ja asjad.

 

Inimeste näod on enamasti mälus, võibolla on just idealiseeritud pilt neist meile ka olulisem, aga mälus pole üldse kõike seda, mis oli nende inimeste ümber.


Põnev on vaadata just jõulufotosid, imelikul kombel on meie vanemates perealbumites kõige rohkem matusepilte, seejärel pulma- ja juubelifotasid.

 

Kas olete vaadanud, mis on teie pere jõulupiltidel?


Leidsin albumist ühe vana foto, kus mu isapoolsed vanemad jõuluõhtul.

 

See on tehtud aastal 1926, enne mu isa sündi.

 

Tartus Kastani tänaval majas nr 119. Ma ei ole selles majas kunagi sees käinud, sest see natsionaliseeriti 1952. aastal, kui vanaema oli koos lastega põgenenud Viljandimaale oma õe juurde Kannikmäe tallu.

 

Seda põnevam on näha, kuidas elutoas on säetud üles suur kuusk, kuuseeheteks on suured paberist jõulutähed ja kuusel põleb ohtralt küünlaid, kuusk on suhteliselt hõre, aga ligi 3 meetri kõrgune, ümber kuuse jookseb üks sädelev kard.

 

Kuusk on tumedama ukselöövi ees, seintel üsna kirju tapeet.

 

Ühel pool kuuske on tihedalt täis raamaturiiul, teisel pool avatud kaanega piano, sellel noodiblokk, mis praegugi minu kodus.

 

Ilmselt on vanaisa enne pildistama asumist klaverit mänginud.

 

Pildil tunduvad olema minu vanaema ja vanatädi moodsates tumedates kleitides, istudes toolidel on neil süles mu onud, nende kõrval seisavad mu vanavanaema ja ilmselt valges põlles teenija, teiselpool veel keegi mulle tundmatu uhke õlasalliga daam. Nende inimeste silmis on püha jõuluõhtu sära, huulil veel jõululaulude helid.

 

Aga ma tunnen ka teisest toast voogavat jõuluprae lõhna, kuulen verivorstide särinat, kringli magusat hõngu ja koduveini puna.


Järgmine pilt on minust, seisan 1969. aasta jõuluõhtul vapralt lasteaia näärivana ees, seljas õhukesest valgest marliriidest seelik, jalas kodukootud balletikingad, peas paberist oravamask.

 

Olime just lõpetanud vene laulu “V lesu radilos jolotška…” ühise laulmise, laulu, mille venekeelseid sõnu meile püüti õpetada, aga keegi meelde ei suutnud jätta, aga õnneks oli rühmas tüdruk, kelle isa oli venelane ja ta siis keskel rohelisest papist kuusekesena selle maha vuristas ja meie rõõmsalt oravatena ümber hüplesime.

 

Näärivana ette tuli aga siiski minna oma luuletusega, olen sel pildil parasjagu ette vuristamas “Kodus pannil näärivorstid särisevad ju, seda ilu vaatab taevast rõõmus näärikuu…”

 

Jõulude nime ei tohtinud lasteaias mainida, ei saanud ma 4-aastasena aru siis, miks.

 

Jõuluvanal on käes suur kommipakk, Kalevi kommid olid tollal ülimaitsvad ja magusamad kui mistahes teised, mida hiljem olen saanud.

 

Teiste piltide järgi tean, et lasteaia saalis rippusid laes lumehelbekestena niidi otsa aetud vatitopsud, kuusk oli kolmemeetrine ja värviliste klaasmunadega.

 

Üks vanem lasteaiatädi oli end kenasti rahvariietesse rõivastanud ja pakkus kõigile verikäkki.

 

Aga kodus ootasid tõesti särisevad verivorstid, kuid peale lasteaia pidu läksime kogu perega surnuaeda ja panime kalmudele klaaspurgi sisse põlema kolmeks lõigatud majapidamisküünlad, muid siis veel polnud.

 

Küünlapanemise komme tekkis ilmselt sellest, et kirikus ei tohtinud käia, mu ema oli koolis õpetaja olnud ja teadis, et koolidirektor käis uksel nimesid kirja panemas.

 

Kodus aga ootasid kuuse all kingitused.

 

Selleks ajaks oli vanem vend mulle juba jõudnud selgeks teha, kuidas isa sahvris tagurpidi kasuka selga ajab ja krepp-paberist jõuluvana mütsi pähe paneb…

 

Kuuse olime ehtinud hommikul, selle okkalõhna oli terve tuba täis.

 

Laual oli seapraad ja verivorstid, ema valmistatud kuldkollasele kodukana munadest tordipõhjale oli laotud vaheldumisi vahukoor ja murakakompott.

 

Isa püüdis ka jõululaule laulda, aga ema keeras juba hommikul raadio otsustavalt Soome peale, kus tuli nii kirikumuusikat, kui ka eluks ajaks mällu sööbinud päkapikulaul “tip-tap-tip-tap-tibe-tabe-tip-tap…”


Kolmas pilt on aastast 1996. Tartust, Annelinnast, üheksakordase paneelelamu kolmetoalisest korterist.

 

Nõukogude aeg on möödas, mu keskmine tütar seisab jõuluvana ees, seljas imeilus sametist sinine madrusekleit, mis tulnud pakiga kaugelt Kanada sugulaselt taasiseseisvumise ajal ja mida juba ta vanem õde kandis.

 

Tüdrukuke seisab suure kõhuka jõulutaadi ees ja laulab: “Käib ringi päkapikk väikene, kel viiulivõti on käes, ta jõululaulude noote jaotab, püüab kõigest väest…”

 

Kuusk on paarimeetrine, laed on madalad, kuusel säravad elektriküünlad.

 

Tuba on hämar, aga vanem õde käib aegajalt tulesid põlema panemas, et ära arvata, kes tuttavatest onudest on jõuluvana.

 

Aga seekord on asi keeruline, sest jõuluvana on tõesti Põhjamaalt, küll mitte päris polaarjoone tagant, aga Helsingist ja puistab jutu sisse ehtsat soome keelt – sõbra Soomes kasvanud noorem vend on meile appi tulnud.

 

Pildi servast paistab ka muusikakeskus, millel pärast CD-lt jõululaule kõlada laseme ja lookas jõululaud seaprae, jõuluvorstide, heeringarullide ja rosoljega.

 

Mõni tund enne oleme käinud kalmistul mu isa hauale küünalt viimas ja puupüsti täis kiriku ukse vahelt orelihelisid kuulamas ning jõulusõnumit saamas.


Jõulupiltide meenutuste juurde viis mind Eesti televisioonist „Prillitoosi“ vaatamine, kus säravil silmil inimesed oma jõulupilte lahti seletasid.

 

Meie elus on kurbi ja raskeid hetki, aga jõulud on alati rahu ja õnne aeg.

 

Pildid neist õhtutest on imeilusad, aga ka nii jutukad. Igal pildil on oma lugu ja kuigi vanemate piltide lugude rääkijaid pole me peres enam alles, võiksime nooremale põlvele nende lahtiseletused kirja panna.


Rõõmsaid jõulupühi!

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo