Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

IMG 9145

Autori foto

 

Sirje Kiin

 

Head kodused!


Üheksa kuud pandeemia-aja vabatahtlikku kodukarantiini hakkab läbi saama, sest oleme mõlemad abikaasaga nii vanuse kui tervise poolest riskirühmas.

 

Oleme juba õppinud sellega elama, aga hoopis teisiti kui kogu meie varasem elu on olnud.


Vanarahva ütlus, et tahtmine on taevariik, vanal jumalal omad plaanid, osutus enam kui tõeks.

 

Kõik eluplaanid tuli ümber mõelda või õigemini lõpetada plaanimine üleüldse, sest miski polnud ühtäkki enam kindel.

 

Esimesed paar kuud, märts-aprill, olin otsekui halvatud, needitud tele-, raadio- ja leheuudiste vaatamisse, mis ajas üha enam ärevile ega lasknud magada.

 

Igapäevased viirusnakkuste ja -surmade numbrid muudkui kasvasid ja tulid meile iga päevaga lähemale.

 

Algul ei teadnud kedagi, kes oleks teadnud kedagi, kellel olnuks nakkus või keegi oleks surnud, ent mais-juunis hakkas neid perekondi tasapisi tulema – üks siin linnas, teine seal osariigis, kuni juba meiegi väikeses ülikoolilinnakeses jõudsid augustis-septembris nakkusteated algkooli ja ülikooli.


Kuna mu abikaasa Jack on üle 65 aasta vana, lubati tal alustada online õpetust Dakota Osariigi Ülikoolis juba aprillis ja sellest saadik pole ta oma jalga ülikooli enam tõstnud.

 

Suvel tõi ta kõik oma tööasjad ära kodusesse töötuppa ja nii ta seal allkorrusel istub ja peab oma loenguid ja seminare, hindab töid ja osaleb lõpututel virtuaalkoosolekutel.

 

Jack räägib iga päev tund või kaks Floridas elava vanema õe Judyga, kes elab ihuüksinda peaaegu et džunglis – Jack on olnud pea aasta otsa tema ainus inimkontakt.

 

Judy on kõrge vanuse tõttu riskigrupis ega käi kusagil väljas.

 

Sügiseks muutus viiruslaine veel ägedamaks, nii et nüüd on pea pooled meie tuttavad kas ise haiged olnud või on keegi nende lähikonnast nakkuse saanud.


Lõuna-Dakota osariiki valitsevad vabariiklased, kes vastustavad mistahes piiranguid, sestap pole siin kehtestatud isegi mitte üldist maskikandmise kohustust, samas on vabalt lastud toimuda ülisuurtel rahvarohketel festivalidel, laatadel, pidudel ja kokkutulekutel, mille tagajärjeks on mõistagi viirusnakkuse plahvatuslik kasv mitte ainult meie osariigis, vaid ka selle massiline levik ja levitamine teistesse osariikidesse.

 

Nii saavutasimegi tänavu novembris lausa maailma suurimad numbrid nakkusjuhtumite ja surmade arvus tuhande elaniku kohta, kuigi osariigis elab vaid 900 000 inimest, siin on hästi hõre asustus ning meil pole õieti ühtki suurlinna, suurim linn Sioux Falls on umbes Tartu suurune.


USAs on üldiselt olnud pandeemia olukord olenevalt osariigist viis kuni kümme korda hullem kui Eestis ja Soomes.


Kusagil poes ega asutuses me ei käi, asju ajame ainult telefoni, posti või välkposti teel. Mida kontaktita ajada ei saa, see jääb meist ajamata.


Toidu ja muud kaubad tellime veebi kaudu ja toome autoga koju nõnda, et sõidame poe ette, sinna, kuhu on tekkinud ekstra parkimiskohad kontaktita klientidele, avame auto tagaukse, istume tagasi autosse, paneme maski ette ja helistame poepoistele, nemad tulevad maskides välja, laovad tellitud kauba auto tagauksest sisse, löövad tagaukse kinni ja ärasõit.

 

Kodus puhastan desinfitseerimislapiga üle iga asja, mis majja sisse tuuakse.

 

Seejärel pühin kord päevas igaks juhuks üle ka kõik ukselingid, nupud, lülitid, auto sees need osad, mida poekäega puutusin, sest uuringud on näidanud, et covidviirus säilib pindadel vähemasti üks kuni kolm päeva, olenevalt materjalist.

 

Sagedane kätepesu oli rutiin ennegi, aga nüüd olen pidevalt käsi pestes ja desinfitseerides naha nii ära kulutanud, et kätekreemi kulub kilode kaupa.


Kui suveks oli selge, et viirus avalikes veekogudes ei levi, hakkasin ujuma kohalikes järvedes, sest basseini ei saanud viirusohu tõttu kasutada.

 

Kuid kuumad kontinentaalkliima suved muudavad järveveed paraku ruttu roheliseks ja vetikarohkeks, sest ega vabariiklased piira ka farmereid, väetisi lastakse muudkui vabalt veekogudesse voolata.

 

Siis leiutasin kavaluse: jälgides tuule suunda, leidsin ikka lähijärvedes sobiva ranna, kust tuul oli vetikarohke rohelise vee ära puhunud ja ma sain siiski ujuda.

 

Kui puhus lõunatuul, oli lõunarand puhtam, kui põhjatuul, sain põhjarannas ujuda.

 

Ja tuuled on siin Põhja-Ameerika kõrgel keskplatool ägedad ning vägevad.


Jäingi igapäevaselt ujuma kogu sügise kuni novembri lõpuni välja.

 

Nii sai minust esmakordselt elus taliujuja: viimane kord, kui vette läksin enne jäätulekut, oli vesi kaks kraadi Celsiust, st 34F.

 

Esimesi kergeid jääkilde pidin siis juba käega laiali lükkama.

 

Minu põhjamaine ujumisharrastus pälvis kohaliku ajalehe tähelepanu ning pärast leheloo ilmumist tekkis mulle mitte ainult et fänniklubi, kes kogunes vaatama, kuidas ma jäises vees ujun, vaid mõned julgemad tulid isegi paar-kolm korda koos minuga vette.


Detsembris on järved kahjuks paksu jääga kaetud, nüüd saab lahedasti liugu lasta või uisutada, sest lund pole eriti tulnud ja see vähenegi, mis viimase tuisuga tuli, puhus jääd mööda tormikiirusel kaunitesse mustritesse, jättes osa järvepinda klaassiledaks ja libedaks.


Käin iga päev vähemalt tunni-poolteist Hermani järve pargis jalutamas, kus teen enda ja sõprade meeleheaks loodusfotosid jää- ja lumemustritest ning värvikatest loojakutest, mis on tänavu tõesti eriliselt huvitavad ja vaheldusrikkad.

 

Arvatakse, et loojakud on nii tumeoranžid ja punased suurte Kalifornia maastikupõlengute tõttu, aga võib-olla ka muudel atmosfäärimuutuste põhjustel.

 

Olen hakanud pilte tegema ka päiksetõusudest, raske uskuda! Pole enam pikka ja sügavat und nagu vanasti, sest igapäevased pandeemia-, poliitika- ja peremured ajavad meeled tahestahtmata ärevile ega anna sügavat unerahu.

 

Nii minu pojapoeg kui Jacki noorem tütar töötavad eesliinil ja on iga päev suures nakkusohus.

 

Muidugi paneb see meid muretsema, kuigi nad on olnud väga tublid ja ettevaatlikud, kasutavad kõiki tarvilikke kaitsevahendeid.


Kogu mu sotsiaalne elu ja ühiskondlikud kohustused (töö üleilmse eestluse riikliku programmi komisjonis ja selle töörühmades, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuses, Üleilmse Eesti kesknõukogu juhatuses, erinevates toimkondades ning töörühmades, Rotary Klubis, Akadeemiliste Naiste Ühingus jne jne) on kolinud üle netti.

 

Oleme pidanud lõputult kõikvõimalikke Skype, Zoom, Meat, Messenger, telefoni ja Facetime kohtumisi ja koosolekuid.

 

Nüüd pühade eel ja ajal oleme teinud ka sõprade ning pereliikmetega nn veinitunde ja jutuajamisi.

 

Aga need virtuaalsed vestlused ei rahulda kunagi päriselt suhtlemisnälga, mingi rahulolematus jääb ikka taamale kummitama nagu oleksid lahkunud külluslikust söögilauast vastu tahtmist pooltühja kõhuga.

 

Virtuaalsed koosolekud väsitavad kiiremini kui silmast-silma suhtlemine.

 

Vahel läheb kergelt süda pahaks koosoleku teemast sõltumatult või siis sünnib mingi motoorne rahutus, millele ongi juba nimi pandud – zoomi-iiveldus!


Tunnistan üles, mul on olnud vahel harva ka mõned kokkusaamised lähisõpradega aias, rõdul või pargis, aga ikka ühe- või paarikaupa ja alati maskides, sest meie haritud sõbrad, enamasti ülikooli õppejõud, kannavad maske, ehkki ametivõimud meie osariigis neid ei nõua ega toeta.


Minu jaoks oli lõppeval pärgviirusest varjutatud aastal kaks suurt muutust.

 

Ma ei saanud sel aastal lennata augustis Kanadasse Kotkajärve Metsaülikooli eesti kirjandust õpetama, kus olen käinud üheksa aastat järjest ja tänavu olnuks mul kümnes kord.

 

Tegime ja teeme küll mõned videokohtumised eesti kirjanikega, näiteks novembris oli meil videokohtumine Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmiga (see kohtumine on veebis järelvaadatav Kotkajärve Metsaülikooli kodulehelt siit: https://tinyurl.com/y52u5d67

 

Jaanuaris-veebruaris 2021 kohtume virtuaalselt Kristiina Ehini ning Jürgen Roostega, aga ega see pole see ehk seesama, kui sa oled ikka nädal aega tihedasti koos ööd kui päevad ja suhtled intensiivselt eesti keeles nii suurtest kui väikestest eesti asjadest.


Ära jäid ka mitmed rahvusvahelised konverentsid nagu näiteks AABSi ehk Ameerika Balti Uuringute Assotsiatsiooni konverents, mis pidanuks toimuma maikuus Lõuna-Carolinas.

 

Aga samas tuli neti teel juurde mitu muud väiksemat virtuaalseminari või konverentsi.

 

Üks neist oli pühendatud luuleklassik Henrik Visnapuule (toimus Luunjas, luuletaja kodukohas) ja teine Rootsis, Lundis pealkirjaga „Väliseesti kirjanduse tähtsündmused, pühendatud mitmele pagulaskirjanikule, kel tänavu ümmargused tähtpäevad: Kalju Lepik 100, Ilmar Külvet 100, Bernard Kangro 110 ja Kirjanike Kooperatiiv 70.

 

Seda mälestuskonverentsi on samuti võimalik järelvaadata siit: https://eestielu.com/et/kultuur/kirjandus/11182-video-vaeliseesti-kirjanduse-taehtsuendmused-salvestus-21-november-2020

 

Põhiline muutus oli see, et ma ei saanudki minna Eestisse 2020 sügisel, kuigi ma viibin kodumaal igal aastal vähemalt paar kuud, et töötada Tartus kirjandusmuuseumi arhiivis ja hoida end eesti kultuuriga kursis, rääkimata igatsusest näha poega, pojapoega ja sõpru Eestis ja Soomes, kus elasin 1990. aastail.


Muutunud on kultuuri- ja meediatarbimise harjumused.

 

Kui varakevadel, pandeemia alguses ahmisin intensiivselt uudiseid, siis suvel oli mul mitu kuud täielik meediamürgitus, ei avanud ühtki uudistekanalit, vaid vaatasin pikki Kanada tv-sarju loodusest ja loomadest, hobukasvatusest ja lilleseadmistest, peaasi, et seal polnud päevauudiseid, mis said olla ainult halvad või veel hullemad.


Aga sügisel sündis muutus: USA presidendivalimised tekitasid uuesti lootuse, et tulevik polegi ehk nii tume, ja tasapisi hakkasin uuesti uudistesaateid jälgima.

 

Nagu tulemusest näha, tasus tähelepanu ära.

 

Meie hääletasime valimistel paar nädalat enne posti teel st tellisime eelnevalt hääletussedeli postiga koju, aga kindluse mõttes viisime selle siiski isiklikult, mask ees, kohaliku omavalitsuse vastavasse kontorisse ära, sest mingit valimiskastigi polnud, ehkki lubatud oli ja kirjade järgi pidi eelhääletuse tarvis postkast olema asutuse ukse ees.

 

Tühjagi ta seal oli, klassikaline hääletamise mahasurumise katse minu meelest. Pidid ise täpselt teadma, kuhu minna ja kuhu ümbrik ära anda.


Eesti meediakanalite suhtes polnud mul siiski nii sügavat pandeemiamõjulist lainetust – need nädalalõpu raadiosaateid, mida olen harjunud aastaid kuulama (reedeti Muuli ja Riikoja Kuku raadios, laupäeviti Rahva teenrid Vikerraadios ja Keskpäevatund Kuku raadios, pühapäeval Olukorrast Riigis Raadio 2s ning Samost ja Sildam Vikerraadios), neid kuulan ka nüüd regulaarselt, sest need saated võtavad nädala jooksul Eestis toimunu üsna kenasti keskpõrandale kokku.


Kui kõiki viit saadet pole mahti kuulata, kuulan ära vähemasti esimese ja viimase saate, vahel ka päev-paar hiljem, järelkuulamisega. Soovitan!


Seoses pandeemiaga, aga ka USA poliitikas toimunud järskude muutustega viimase nelja aasta jooksul, tunnen, kuidas mu püsiva muretsemise fookus on täiesti muutunud.

 

Olen elanud USAs nüüdseks viisteist aastat ja alati on olnud nii, et tundsin end USAs turvalisemalt kui Eestis, sest USA pärast polnud tarvis muretseda.

 

Eestisse lennates tundsin alati suuremat muret, sest Eesti pärast oli alati põhjust muretseda. Miks?


Esiteks sellepärast, et Eestil on ajalooliselt vaenulik naaber Venemaa, kes korraldab taas ähvardavaid militaarharjutusi vahetult piiri taga, koondab sinna üüratult ülekaalukaid väeüksusi ning harrastab rahvusvahelist terrorismi, anneksiooni ning okupatsiooni oma naaberriikide suhtes (viimati Gruusias ja Ukrainas), mõrvab ning mürgitab ajakirjanikke ja opositsioonipoliitikuid, häkib teiste riikide valitsusasutustesse ja sekkub teiste riikide valimisprotsessi.

 

Kui ta suudab seda teha isegi USAle, pole põhjust arvata, et seda pole Eestis juhtunud.


Teiseks sellepärast, et Eesti poliitika tundus vaatamata NATO ja ELi liikmelisusele siiski veel suhteliselt noor, rabe ja ebakindel võrreldes enam kui kahesaja aastase demokraatiakindlusega siin, USAs.

 

Aga nüüd on see kõik minu jaoks järsult muutunud.


Mitte ainult sellepärast, et viiruspandeemia on USAs kontrollimatult hullemas seisus, kui seda on suudetud ning tahetud hallata-talitseda Eestis ja teistes arenenud Euroopa riikides, vaid ka poliitilises mõttes – nii ettearvamatuks ja heitlikuks on osutunud see näiliselt kindel demokraatia kants.


Nüüd tunnen suuremat muret siin, USAs elades, mis saab ameeriklastest ja mis saab maailmast, kes paraku nii väga sõltub sellest suurriigist ja tema poliitikast, kaasa arvatud pisike Eesti.

 

Eestile mõeldes, sinna lennates ja seal olles tunnen nagu oleksin saabunud tillukesele rahulikule looduskaitsealale, maale, mis kohe kindlasti ei saa ära rikkuda maailma saatust, küll aga anda hetkeks hingetõmbeaega ja parimal juhul ka südamlikku hingepidet, näiteks õpetada seda, kuidas elada looduslähedaselt ja keskkonda rikkumata.


Suurim soov ja lootus uueks aastaks on, et saaksin uuel, algaval aastal vaktsineeritud ning tohin kui mitte kevadel, siis suvel või sügisel jälle Eestisse lennata.

 

Et me õpiksime ohjes hoidma mitte ainult viiruspandeemia, vaid ka populismipandeemia, siis oleks inimkonnal ja demokraatial jälle lootust.


Suure koduigatsusega
Sirje Kiin
Teisel jõulupühal, 26. detsembril 2020
Madisonis, Lõuna-Dakotas

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo