Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

8922

Valik tekstis mainitud münte. Autor/allikas: Jaana Ratas, Coins of Denmark, Mauri Kiudsoo

 

Sageli arvatakse, et Eesti poliitikas oli ristiusk enne 13. sajandit väheoluline.

 

Erinevate infokildude kõrvutamine võimaldab selliseid arusaamu aga tugeva kahtluse alla seada, sest Läti Henriku eelsed ajalooallikad võimaldavad näha ka teistsugust pilti, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Kristjan Oad arheoloogiaajakirjas Tutulus, mida vahendas ERR.ee portaal Novaator.

 

 

Kristlased vs paganad 1170. aastate Eestis


1160. aastatel oli ametis esimene eestlaste piiskop, prantslane Fulco.

 

Toonase Läänemere äärde ei kinnitanud paavstid piiskoppe kunagi ametisse enne, kui selles piirkonnas oli juba hulk kristlasi.

 

Eesti arheoloogilises materjalis leidub esimesi kristlike joontega (surnukehad olid maetud põletamata, ehetel leidus ristisümboolika) matuseid 11. sajandist, veelgi enam on neid 12. sajandist.

 

Paavst Alexander III kirjutas 1171/1172. aastal olevikuvormis, et Fulco näeb oma piiskopkonnas rahva uskupööramiseks suurt vaeva, samuti oli Fulco töö Eestis "tuua taganenuid tagasi usu juurde ja pöörata (inimesi) ristiusku".

 

Seega oli Eestis 1170. aastateks nii katoliiklasi kui ka neid, kes olid juba uuest usust taganenud.


Varem olid ristiusku astunud Tšehhi, Poola, Taani, Norra, Rootsi ja Obodriitia (Kirde-Saksamaa, kus räägiti lääneslaavi ehk vendi keelt) juhtivad poliitikud.

 

Ristiusk sai kõikjal jalad alla siis, kui selle võtsid omaks vastava maa kohalikud valitsejad.

 

Keskaegne katoliku religioon toetas ideoloogiat, et nagu taevas on üks jumal, olgu ka maa peal üks kuningas.


Kristlik ideoloogia pooldas võimu koondamist.

 

Teisisõnu, ristiusk oli edukas siis, kui kohalikud võimuahned poliitikud hakkasid seda kasutama kui vahendit, millega oma võimu kas kehtestada või tugevdada.

 

Sageli tähendas see aga veriseid konflikte erinevate "parteide" vahel, mis mõnikord lõppesid esimeste kristliku võimu ihalejate lüüasaamisega.


Nii näib olevat olnud ka Eestis.

 

Alexander III kirjutas 1171/1172. aastal Põhjala suurnikele ja ärgitas neid "ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama", sest "oleme sügavalt häiritud ja tõsiselt mures, kuuldes, kuidas metsikud eestlased ja teised nende alade paganad tõusevad üles ning mässavad (insurgere) julmalt nende vastu, kes usuvad Jumalat ja näevad vaeva Kristuse usu nimel".


Võtmesõna on siin insurgere, mis ladina keeles tähendab alt üles vastuhakkamist.

 

Jääb mulje, et ka Eestis üritas üks osa ülikkonnast kehtestada rangemat, kristluse ideoloogiast toetatud võimu.


Nagu varem mujalgi, näib, et siin on sellele järgnenud niisamuti teiste, võimu juurest eemale tõrjutavate ülikute vihane reaktsioon – mäss koos usutaganemisega.

 

Selle vastu võisid võimuahned kristlased sarnaselt varasematele samalaadsetele olukordadele otsida abi naaberkristlaste juurest.

 

Ajastule omaselt võinuks nood appi tulla paavstlikult ärgitatud ristisõdijatena.

 

 

Eestlasest palveränduri jutustus


On teinegi allikas. Millalgi 1180. aastatel pani Norra peapiiskop Eysteinn kirja loo, mille talle rääkisid kaks Norras palverännul käinud kristlikku eestlast.

 

Loo keskmes oli jumalik imetegu, mis on muidugi fantaasia.

 

Ent seda ümbritsenud olude kirjeldus on tollase Eesti poliitilise elu kohta väärtuslik info.


"Üks nende meenutamist väärt jutustustest oli lugu, mida üks neist rääkis oma paganliku isa kohta [...]

 

Ükskord, kui kristlaste sõjavägi tuli tollesse piirkonda ja laastas paganate neetud pühapaigad koos sealt leitud inimestega, hindasid kristlased olevat hea aja elanikele ususõnu jutlustada, kuni uskmatute piirkondade kohal lasus uuest võidust (nova victoria) tulenenud hirm usklike ees.


Kuigi nende valitseja (princeps) ise ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades, oli eelpoolnimetatud nooruki isa vastuhakkajate hulgast üks tõrksamaid.

 

Sest ta oli hiljuti kaotanud kokkupõrkes kristlastega poja ning see valu oli tema pääsemise vihkamise ja mässamise (rebellionis) põhipõhjus.”


Esitatud jutustus loob harjumuspärasest loost Eestis toimunud ristiusustamise kohta täiesti erineva pildi.

 

Ekslikult on toimunut peetud kirjelduseks võõramaiste kristlaste sissetungist Eestisse, mida see ilmselgelt ei ole.

 

Mainitud perioodist pole mujalt tulnud kristlaste sõjakäike Eestisse teada. Loos oli see eestimaine princeps, kes "ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades".


Tegu polnud ühekordse sõjaretkega, vaid märkus kristlaste uuest võidust viitab varasematelegi konfliktidele ja valitseja propageeritud ristiusule vastuhakkamisel oli ühtlasi poliitiline, mässamise varjund.

 

Lisaks oli kokkupõrkes kristlastega langenud selle mehe poeg, kelle teine poeg oli kristlik palverändur.


Eestimaise valitseja selline agressiivne usuedendamine klapib Alexander III üleskutsega, et muud kristlased tuleksid Eestisse "ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama".

 

Seega on ka Eestis näha 9.–12. sajandi Põhja- ja Ida-Euroopas tavapärast konflikti ranget kristlikku võimu kehtestava valitsejasuguvõsa ja neile vastu hakkava laiema eliidi vahel.

 

 

Vanimad Eestis löödud mündid


Samas suunas osutavad esimesed Eestis vermitud mündid.

 

Oma müntide löömise uudsus käis kõikjal Põhja- ja Ida-Euroopas kaasas kristliku võimuga: kristliku sümboolikaga mündid hoidsid uutlaadi võimu sõna otseses mõttes pidevalt pildil.

 

Revalast, Harjust ja Virumaalt on leitud vaid Eestist teada unikaalseid münte.


Lihtsa kujundusega müntidel on pilt vaid ühel küljel.

 

Neid löödi ükshaaval, mitte mitu tükki ülestikku, nagu pikema münditraditsiooniga maades.

 

Müntidel on kujutatud kivist linnusemüür ning mingisugune torn ja kaks risti (pilt 1: 1).

 

Müntide löömise täpne aeg on teadmata. Neid on leitud 1224. aastal maha põlenud Keava linnusest, 12. sajandi keskpaigast 13. sajandi keskpaigani kasutatud Pada kalmistult ning Kostivere ja Kumna aaretest, mis peideti pärast 1210. aastat, ent kus on ka 11. sajandi münte.


Neid münte on oletamisi seostatud 1219. aastal Revalas maabunud taanlastega.

 

Siiski ei viita nende juures taanlastele mitte miski.

 

Tollased Taani mündid kaalusid vähemalt 0,29 grammi, Eesti mündid keskmiselt 0,22 grammi.

 

Taanis löödi münte mitu tükki korraga, Eesti mündid on löödud ükshaaval. Taani mündid olid kahepoolsed, Eesti mündid ühepoolsed.


Väljaspool Taanit taanlased oma münte kuskil mujal lööma ei hakanud.

 

Ennekõike ei ole Eesti müntide pilt üldse selline, nagu Taani müntidel tavaks.

 

Taani kuningad lõid 11. sajandist alates eranditult oma näopildiga või nimega rahasid.


On pakutud, et sellise ebataaniliku mündipildi taga oli oletatav Saksamaalt pärit müntmeister. Sakslasi pole aga Taani müntlatest teada, seal töötasid inglise ja taani spetsialistid.

 

Pealegi ei määranud kujundust mitte münte tootvad tehnikud, vaid valitsejad, kelle võimu rahad tähistasid.

 

Puuduvad andmed selle kohta, et linnusemüüri ja torni kujund olnuks Valdemaride võimu sümbolid, kuigi nende pildilisi võimutähiseid on teada omajagu.

 

8923

Veel 12. sajandi keskpaigas oli Varbola ülekaalukalt Põhja-Euroopa suurim püsivalt asustatud kivilinnus.    Autor/allikas: Ants Kraut/Muinsuskaitseamet

 

 

 

Kui neid münte oleks löönud taanlased, pidanuks mündipildil kujutatud linnus olema taanlaste Tallinn.

 

Henrik kasutas linnuse kohta, mille taanlased 1222. aastal Saaremaale ehitasid ja mille saarlased neilt siis ära võtsid, väljendit castrum lapideum, kivilinnus.

 

Läänemere maades oli suurem osa linnuseid tollal puust ja uue kivilinnuse ehitamine vääriski väljatoomist.


Taanlaste Tallinna rajatud linnus, samuti uus rajatis, on Henrikul aga läbivalt lihtsalt castrum, tavaline linnus.

 

Selle kindlustuse materjali kohta ütleb midagi ainult üks infokild. 1221. aastal piirasid saarlased taanlased Tallinnas sisse, "võideldes nendega neliteist päeva ja süüdates palju tulesid (ignes), lootes neid sel viisil ära võtta (capere)".


Võrdluseks võib tuua puust Leole linnuse ründamise 1215. aastal, kui "linnuses olijad, nähes, et tuli (ignis) hävitab valli, ja kartes, et seeläbi linnus ära võetakse (capi), lubavad raha, et nad [ründajad] linnuse alt lahkuksid".

 

Capere tähendas nii üldiselt keskaja ladina keeles kui ka Henriku kasutuses millegi vahetut füüsilist hõivamist.


Seega oli taanlaste linnusesse võimalik tule abil sisse tungida – järelikult olid selle kaitserajatised puust. Mündi-pildil on aga kujutatud kividest laotud müüri.

 

 

Varbola – ootamatult suur ja tugev kivilinnus


Hiiglasuur Varbola otsekui ei sobiks või ei mahuks sellisesse 12. sajandi Eestisse, nagu oleme harjunud ette kujutama.

 

Sageli ei teadvustata, et aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus.

 

12. sajandi keskpaigaks olid kerkinud mõned veel, ent Varbola oli ülekaalukalt suurim (pilt allpool).

 

89229

Varbola linnusease (vasakul) tänapäeval ja Eketorpi linnuse (Ölandil) rekonstruktsioon.
Autor/allikas: Ants Kraut/Muinsuskaitseamet & Jan Norman/Riksantikvarieämbetet
Vasakul: Varbola linnusease tänapäeval. V. Lang, H. Valk: "Seesugust võitmatut muinaskantsi keset soid ja metsi polnud võimalik rajada ilma hästikorraldatud võimu- ja maksusüsteemita.
Paremal: Eketorpi linnuse (Ölandil) rekonstruktsioon, mille sarnane võis olla ka Varbola paekivimüür. Areholoog Marika Mägi: "Kuigi vahel on linnusevalli harjale rekonstrueeritud lisaks puidust palissaad, ei viita selle olemasolule tegelikult miski. Võib seepärast arvata, et oma õitseajal nägi Varbola välja umbes samasugune nagu Eketorpi linnuse rekonstruktsioon – üleni kivist, sakilise valliharjaga.”


Kristo Siigi sõnutsi oli Varbola täiesti anomaalne nähtus, mille puhul praeguse uurimisseisu juures tundub ainus enam-vähem võimalik seletus olevat see, et Varbola on mõne soodsa, kuid ajutise poliitilise konstellatsiooni tulem.

 

Uued ja vägevad keskused käisid kristliku võimuga kaasas ka Taanis, Obodriitias ja Rootsis.


Erinevad infokillud moodustavad sidusa terviku, kui näha neid kivilinnuse ja ristimärgiga münte lülina, mis ühendab Varbola linnuse, eesti palveränduri jutustuse kodumaa kristlikust princeps'ist ja eestlaste piiskopi Fulco.

 

Sarnaselt mujal toimunule kehtestati 12. sajandi keskpaiku nähtavasti ka Eestis võimu uudsest võimsast linnusest, mille valitsejad kasutasid katoliku ideoloogiat, kujundasid kiriku-organisatsiooni ja andsid välja oma raha.


Torkab silma, et need Eesti mündid on sarnased Obodriitia valitsejate Nakonidide omadele.

 

Edukaima Nakonidi, ristinime kandnud vürst Heinrici müntide esiküljel oli linnusemüür ja torn, tagaküljel suur rist.

 

Eesti ja Obodriitia müntide kujundid on täpselt samad ja eristuvad muudest tollastest Läänemere-äärsetest müntidest.


Miks nii? Mujal Põhja- ja Ida-Euroopas saadi esimeste oma müntide jaoks inspiratsiooni kristlike äripartnerite juurest. Heinric Nakonidi võimukeskus Liubice, hilisem Lübeck, oligi 12. sajandi alguses oluline rahvusvaheline kaubasõlm.


Näiteks on Liubice kaupmeestest juttu ühel Sveamaa ruunikivil, vendipäraseid leide on nii Väinalt, Tallinna lahe äärest kui ka Novgorodist ning Novgorodi slaavi keel oli segu nii ida- kui ka lääneslaavi keelest.

 

Tollaseid Obodriitia kaupmehi on nimetatud vendi hansaks.

 

Mis eriti märkimisväärne – üks selline müüri ja torni motiiviga Heinric Nakonidi münt on leitud ka Eestist, Saue lähedalt Ubinalt.


Ajal, mil ilmselt siis Varbolast valitsenud princeps "kord ähvardades, kord keelitades" oma kristlikku võimu kinnistas, võis mündi-eeskuju juures oma roll olla ka Heinric Nakonidi edulool.

 

Ta valitses omaenda rahva obodriitide, aga ka läänes vagride ja polaabide, idas pommerlaste ning lõunas kaugemate stodoraanide üle.


Eesti princeps surus ristiusku peale regioonide (regiones) eliidile.

 

Eysteinn kasutas seda sõna, et tähistada Norra maakondi, aga ka näiteks kogu Taanit ja Põhjamaid üleüldse.

 

Seega Eysteinni tekstis kõikus regio tähendusväli maakonna ja osa maailmajao vahel. Eesti mõistes olid sellised regioonid näiteks Ridala, Harju ja Virumaa.


Edasises uurimistöös oleks põnev otsida vastust mõnele eelöeldust tulenevale küsimusele.

 

Esiteks, kui suur oli mõjuka ja võib-olla mõnda aega kristliku keskuse Varbola mõjuala 12. sajandi keskpaiku?

 

Ja teiseks, millisele võimustruktuurile viitas 12. sajandi lõpus kroonik Saxo Grammaticus, kelle sõnutsi olnud juba 11. sajandi lõpus taanlaste regnum'i ehk kuningriigi ohtlikuks ülemerevaenlaseks regnum Estonum, eestlaste kuningriik?

 

892288

12. sajandi suuremad kivist linnused Läänemeremaades. Kust saadi inspiratsiooni?

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo