Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Nüüd on Eesti jõudnud viie rikkama Eroopa riigi hulka, nagu reformierakond aastaid tagasi ühes oma valimislubaduses välja käis.

 

Ega osanud nemadki oma kõige jubedamas unenäos ette näha, et kõige rikkalikumalt saab meil olema koroonaviirusega nakatunud inimesi 100 000 elaniku kohta.

 

Aga ega meil ju selle vastiku viiruse tõttu elust lahkujaid eriti palju ole, nii nagu haigeidki, meie rahvaarv on lihtsalt nii väike.


Aga inimesed on väsinud piirangutest. Isegi leebematest, kui kusagil mujal maailmas ja tasapisi tekib trots.

 

Koolinoored, keda jooksutatakse pidevalt kooliõppe ja kaugõppe vahel, säilitavad oma PISA-testide tegemise kõrge koha ilmselt vaid seetõttu, et ega teisteski maades olukord parem pole.


Mis on aga kogu asja juures hea, on see, et meie noored ja ka vanemad inimesed, saavad väga hea kogemuse ja hariduse infotehnoloogias.

 

Kaamerate ja programmide kasutamises. Ja samal ajal käiakse meelt lahutamas turvalises paigas – looduses.

 

Meie matkarajad pole kunagi olnud nii ülerahvastatud, Soomaa kelgumatkadel käidi ka väga paukuva pakasega, hommikused jääaugusuplused on saanud elunormiks ja looduspildistamine ülipopiks.


Aga meil on ka üks väga eriline asi, mis neid kahte kokku viib, infotehnoloogiat ja loodust. See on portaal Looduskalender.ee, mis piilub väga sügavale looduse tagatubadesse.


Praegu on vaadatuimad kaks veebikaamerat – Talilinnukaamera Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahel, ühe talu aias ja Hülgekaamera Saaremaa Lääneranna väikesel laiul.


Mõlemad neist on väga põnevad nii pildi kui heli poolest.

 

Linnukaamera taustal võib kosta ka taluelu hääli, just selliseid, nagu need praegu toimivas talus on, mitte sajanditaguses. Traktorivurin, saehääl, jutuvada, koera haukumine.

 

Aga lummavaks teeb selle kaamera ikkagi pilt.

 

Pekki taguv rähn ja puhvis sulgedega pasknäär, rahvatihase särav silm ja põhjatihase täädutamine, põldvarblase silps ja puukoristaja võimas nokk.

 

Kes haruldasemaid linde näha tahab, peab end pikemalt vaatama sättima.

 

Ma ise jätan kaamerahelid kirjutamistöö taustale lihtsalt käima. Vahel tekibki tunne nagu istuksin õues eriilmelise linnuparve sees. Kuidagi rahustav on see ja ajal, mil inimesed oma kodudes istumisest aina kärsitumaks ja rahulolematuteks muutuvad, on see tõeline ravi.

 

Hirmuravi, kõige selle kaose keskel, mis praegu meie ümber.


Hülgekaamerast saab aga kuulata meremüha, kärinal tuule vingumist, hülgeulgu.

 

Kui silmad kinni panna, siis tulevad meelde vanade merekarude lood.

 

Kuu aega tagasi oli saar paksult külg-külje kõrval lesivaid hülgeid täis.

 

Oh seda jutuvada, mis nende vahel käis, tiheliolekus anti vahel naabrile ka loivalops.

 

Siis aga olid nad kõik äkki kadunud.

 

Hülgeuurijad rääkisid, et nädal enne sünnitamist mindi merele. Sööma. Pugiti kõht täis, et jõudu oleks pisikesi hülgepoegi sünnitada.

 

Ja siis sündisid esimesed pojad saare kõrgeimal nukil.

 

Hülgekaamera on ses mõttes huvitav, et kuigi aegajalt päikesevaesel ajal kipuvad päikesepatareid tühjaks saama, saab seda kaamerat suunata ja zuumida.

 

Nii tehakse aegajalt arvutist juhitult tiir saarele. Näha oli, kuidas koos poegade sündimisega tulid saarele ka kotkad, et nahka panna päramised ja nõrgemad pojad. See on elu.

 

Samasugune elu nagu inimühiskonnas praegu.

 

Looduskaamerate YouTube’i kolimise järel on nii mõnedki verised kaadrid kustutatud, pole teada, kas seda teeb tehisaju või looduse loomulikke aregukaadreid vältida tahtev inimene oma pealekaebamisega.

 

Aga ka koledate kaadrite kõrval on õnne ja ilu.

 

Uuesti vaatamiseks on lehele ülesriputatud video vastlapäevast, kuidas mängleva kergusega libiseb suure hallhülgeema kõhust välja pisike valgekarvaline pojuke.

 

Üksjagu ema tantsu ümber pojukese, sest varesed püüavad hülgepoja sünnipäevalauda istuda, aga juba loivab pisike valge loomake kivide ja lume vahel ringi.

 

Mõni aeg rasvast emapiima ja pojuke saab sama suureks kui ema.

 

Ema läheb siis juba ootavate hülgepullidega koos merele uusi pulmamänge mängima ja hülgepoeg peab ujuma õppima.


Nii nagu Talilinnukaameras pidevalt esiplaanis olev pasknäär, kelle tiivaküüdusel meie rahvusvärvid – sinine-must-valge, nii kannab hülgekaamera samasugust värvikombinatsiooni meresinine, hülgemustjas ja lumevalge.

 

See ongi nii häältelt kui värvidelt meie riigi peegeldus.

 

Aga ka loomade ja lindude omavahelised suhted peegeldavad meie omavahelisi suhteid.

 

Ei aita, kui kaamera lihtsalt kinni keerame. Need suhted lihtsalt on.

 

Suur kirjurähn virutab vahel vihaselt väiksematele, puukoristaja ja pasknäär kipuvad ahnitsema ja laiutama, nii et pisemad ei saa tükk aega teragi.

 

Pisike sinitihane ajab suled vapralt turri ja peletab rasvatihased kiirelt liikudes rasvapalli juurest eemale. Rasvatihase musta kõhualusega isased ajavad minema väsinud valgema triibuga emaslinnud, jah, paari kuu pärast laulavad isaslinnud end segaseks, et sellesama emaslinnu armastust võita.

 

Aga eelmisel nädalal tuvastati Eestis ka linnugripp, luikedel, sest nii suuri hukkunud linde ei saa tähelepanuta jätta.

 

Tõenäoliselt oli see sama lindude seas laastamistööd tegev viirus meil kohal juba jaanuari keskel.

 

Ja kui inimesed proovivad leida viiruste vastu vaktsiini, siis linnuühiskond seda ei suuda.

 

Nad peavad proovima kõhu täis süüa ja hoida loomulikku immuunsust. Olla aktiivsed ja rännata paremate toiduvarude juurde. Õppima uusi nippe ööbimisel sooja hoidmiseks ja mitte trügima paikadesse, kus liiga palju linde koos, eelkõige linnadesse, mürgisesse keskkonda ja toidu juurde, mis pole eriti naturaalne.

 

Paikadesse, kuhu koonduvad ka röövlinnud – raudkullid ja hallõgijad.


Sedasama peaksime ka tegema inimestena, hoidma oma immuunsust, sööma tervislikku toitu, põgenema maale ja metsa, kui viirused ründavad.

 

Aga eelkõige õppima, laskma lastel õppida elus hakkamasaamist, leidma vahendid, kuidas nad saaksid omavahel koos olla väiksemates rühmades, nagu vanasti külakoolides.

 

Et meie lastest ei kasvaks linnukesi, kes igale haigusele alla vannuks või pelglikult kulli tulles kössitama jääks.


Aga ma usun, et kui oleme osanud Eestimaal elu sees hoida ka kõige rängemate rünnakute korral, siis saame ka seekord hakkama.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo