Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

koks koks

Need õekesed leidsid oma vanavanemate köögiakna tagant korvist ülestõusmispüha hommikul 2 muna ja kaks maiust. Ja soojade tervitustega kirja, millele oli allakirjutanud Jänkupoiss. "Nad on alles soojad!" hüüdis 7-aastane. "Nii värskelt munetud," vastas ema. Selle kohta, kuidas värkselt munetud muna juba koksimiseks ja söömiseks valmis, ehk seest tahke sai olla, õnneks keegi enam ei küsinud, sest lauas läks koksimiseks. Munad olid pruunikirjud, nagu ikka, kui sibulakoortega värvitud. Tegelikult väga mingi metslinnu munakoore moodi... Koksimisvõistlusel oli ühel munal ilmselt nähtamatu praoke. Teine oli kõva kui kivi. Nagu ikka. Olin just kuulnud raadiost, et munadekoksimine sümboliseerib koputamist Jeesuse hauale ning munadeveeretamine (nagu tehakse nt. Setomaal, Ühendkuningriigis ja Valge Maja murul), sümboliseerib kivi veeretamist Kristuse hauakoopa eest.

 

Nii tore on näha, et igapool maailmas värvivad eestlased mune ikkagi sibulakoortega ja tutvustavad oma sõpradele (nt sotsisaalmeedias fotosid jagades), et tegemist on munade kaunistamisega Estonian style ehk eesti moodi.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas "Berta" (folklore.ee) kirjutab, et "Mustriliste munade saamiseks seoti taimi vastu riidesse keeratud muna – nii tekkis koorele õrn taimekujutis." Just seda tegi ka minu kanadalasest kooliõde, värvides peedi, punase kapsa ja sibulakoortega ning lisades elupuulehti, pungasid ja ka männiokkaid oma aiast. Ütleks, et vägagi Estonian style ehk lihtsalt, loomulikult, looduslikult, mis on kõikjal üha enam au sees. Õuelehtede puudumisel on küllap köögis ikka tilli ja peterselli lehti. Koriander on ka kaunike. Tegelikult värvis enamik euroopa rahvaid vanasti mune käepäraste vahendite ehk sibulakoortega.

 

Sõbrannad jagasid uhkeldades Facebook'is ka pilte oma pashadest; paasapühad on ju ka üks vana lihvavõtte nimetus. Maare Göteborgist, Riina Brüsselist ja Margit Luksembourgist olid neid traditsioonilisi rammusaid mäekesi kaunistanud, kes maasikate ja piparmündilehtedega, kes kollaste füüsalite, (ka ananass-kirss ehk peruu füüsal, physalis, golden berry, Aztec / Inca berry, cape gooseberry) ja tähtvilja ehk karamboolaga (star fruit, carambola). Igast maailmajaost kogunetakse tänapäeval vana hea pasha peale kokku! Kolme õielehe kujuga kaunistusi oli Margit surunud pasha sisse poolikutest pistaatsiapähklitest. Pille pasha oli täpiline – kuivatatud jõhvikad kumasid läbi valge kohupiima.  Imekaunid! Meil neid ei olnud, sest Saaremaalt pärit Mamma pole eales teinud. Ta sööb ka ainult valget tanguja mitte verivorsti – kuidas kuskil kombeks.

 

Eesti kandis pöördus ilm taas ebatavaliselt külmaks just enne lihavõttepühi. Suurel neljapäeval oli maa valge ja kristlike koolide lapsed tegid Tallinnas varajast ristikäiku suisa tuisus. Igal hommikul pühadest saadik on olnud hommikused miinuskraadid. Kohtla-Järvel, kus meie olime, oli ülestõusmispüha hommikul lausa 9 kraadi külma. Paiselehe õite kollased näokesed piilusid lumekooriku alt ja linnud lendasid taas lõunasse – ausalt! Tegime parajasti lastega autos ilmakaarte teadmise kontrolli, kui hakkasin oma võimetes kahtlema. Nimelt olime Tallinn-Narva maanteel suunaga otse itta ja hanedeparved lendasid Tartu poole. Arvasin, et olen lolliks läinud, aga nad lendasidki lõunasse! Hiljem lugesin Postimehest, et just nii tegutsetaksegi: kui ilm pöörab ära, pööravad mõned rändlinnud taas nokad lõuna suunas ja lähevad natukenegi maad tagasi, et varvastele ja kõhule leevendust leida.

 

Kõige rohkem nägime neil päevil suur-laukhanesid (greater white-fronted goose), keda on alt vaadates kerge ära tunda triibulise rinna poolest. Nende hüüdnimi Põhja-Ameerikas ollagi "specklebelly". Eesti Ornitoloogiaühingu poolt korraldatud traditsioonilistel lihavõtte linnuvaatluspäevade esialgsete tulemuste põhjal oli just too hani arvukaimaks kohatud liigiks (loendati umbes 30 700 isendit). Väiksematel Mäetaguse valla teedel oli aga hullupööra palju "emotsionaalseid" kiivitajaid (northern lapwing) – kergesti äratuntavad oma väljapaistva käitumise (väga elavad, liikuvad ja häälekad), must-valge sulestiku ja mustast mütsist tõusva uhke suletuti poolest. Nad hüüavad "kiivit! kiivit!, inglisekeelt kõnelevad aga omakorda "peewit, peewit!" mis on nende hüüdnimi brittide seas. Avastasime ühtlasi, et noid must-valgeid on täpselt sama värvi lumelaigulise põllu peal pea võimatu eristada. Ju nad sellepärast polnd ka jalga lasknud...

 

Foto ja tekst :

Riina Kindlam,

Tallinn

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo