Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Lugeja imestab pealkirja vaadates, et mida on vanaduspäevadest kirjutada? Mõiste “vanadus” on ju kõigile tuntud-teatud, olles inimeseks olemise vältimatu osa. Teisest küljest võib öelda, et nii nagu pole kahte täpselt sama inimest, nii on erinevad ka vanaduse detailid, sest oleme kõik oma aja, ruumi ja päritavuse produktid.

 

Seega võiks ühest küljest teemale joone alla tõmmata, et mis seal ikka rääkida. Teisest küljest, inimeste erinevusi arvestades, võiks teemat lõputult nämmutada. Püüan seepärast leida kesktee ja puudutada punkte, mis lugejale ehk huvi pakuvad.

 

Üks selline keskne asjaolu on, et mida vanemaks saame, seda enam vaatame minevikku. Arusaadav ka, sest üha vähem on ees oodata. Inimene küll kunagi ette ei näe, kuid noorpõlves on tulevik (loodetavasti!) see pikem teeots, mille poole tuleb pürgida ja mida peab vastavalt oma unistustele-võimetele kujundama. Ja nii on vaade suunatud ettepoole, nagu see olema peab. Aga kusagil keskeas kasvab aimus, et ollakse haripunktil - nagu lennuk, mis küll veel võimekalt edasi lendab, aga kõrgemale enam ei tõuse. Olevik, igapäevane töö ning rabamine kestavad endiselt ja nõuavad täit tähelepanu, kuid vahel leiad, et tore on vaadata tagasi, meenutada noorusaastaid ja veeretada peos vanu mälestusi.

 

Kui saabub pensionipõlv, muutub ka inimese vahekord ümbritseva maailmaga. Selle muudatuse detailid olenevad teguritest nagu isiku vanus, harjumused, kohanemisvõime, majanduslik külg jne. Laias laastus võib siiski ära tunda kahte erinevat teed. Nii on mõni sõber mulle tunnistanud, et uues elufaasis elab ta peamiselt minevikus, vanade mälestuste keskel, sest nii olevik kui tulevik enam midagi huvitavat ei paku. Seevastu toonitavad teised (nende hulgas mu 90- aastane tädi, kes suri 1993), et nemad vaatavad ainult ettepoole, kuna nende arvates on minevikku iseloomustanud peamiselt täitumata lootused ja traagika.

 

Miks nii või miks naa? Põhjusi on teadagi palju, kuid arvan siiski, et üks selline on inimese silmaringi ja huvialade mõju, mis omakorda võib olla positiivne või negatiivne. Nii näiteks on loomulik, et täiseas karjääriredelil edasi pürgides peab tähelepanu keskenduma eeskätt antud ülesannetele. Liigne tegelemine muude huvialadega võib mõjuda segavalt. Pensioneas on aga aktiivsed huvialad plussiks, sest viljakas vabategevus aitab inimesel tühjaks jäänud elu nauditavalt täita, Muidugi on siin erandeid nagu ikka. Tean sõpru, kes oma eriala selliselt armastavad, et nad ka pensionil olles sellega tegelevad ega ole muust huvitatud. Enamus meist aga vajab vanaduses siiski uusi huvialasid, mis annaksid elule uue mõtte.

Pensionipõlvel on veel üks probleem, mida tasub tähele panna. Senisest tööst-tegevusest välja astudes leiad ootamatult, et hakkad oma senistest kolleegidest-sõpradest maha jääma – oled kõrvalseisja. See on eriti tehnilisel/teaduslikul alal nii, sest areng siin on eriti kiire. Sammupidamist raskendab lisaks asjaolu, et vanaduses pole uue õppimine enam nii lihtne kui noorelt. Selle teguri mõju oleneb taas indiviidist, kuid ignoreerida teda ei saa.

 

Eeltoodud võrdlus lennukisõiduga viib paratamatu järelduseni, et keegi ei jää kõrgusse hõljuma, vaid aeglaselt laskutakse madalamale ning kord saabub lõpp. Seda väljendab ka tudengite laul “Gaudeamus igitur” kui ta nendib, et “Vita nostra brevis est”, st surmaga peab arvestama. Enamusel meist on vanaduspõlve jõudes vanemate surm juba läbi elatud. Ehkki valus sündmus, võis seda vähemalt ette arvata. Raskem on aga vendade- õdede kadumine, veelgi raskem elukaaslase ja eriti laste kustumine. Lisaks märkad, kuidas näiliselt püsivate sõprade ring üha kitsamaks tõmbub. Ja sellega kaasub kibe üksildustunne, eriti neil, kes võõrsil pole suutnud kohaneda ega leiaks Eestiski enam kunagisi sõpru. Siin aitab vahel usuline meditatsioon, vahel ka mitte.

 

Olen nüüd pikalt vanaduse hädade üle kurtnud. Aeg on artikkel lõpetada asjaliku, proosalisema jutuga. Lisan seepärast kaks, igati väärtuslikku mõtet.

 

Esiteks: ärge unustage testamendi koostamist! See on tänapäeva keerulises elus soovitav ja muutunud üldiselt tavaks. Ometi juhtus, et aastaid tagasi ühele vanemale eestlasele testamenti mainides vastas too, et “Ei mina testamenti tee! Siis hakkan kohe surema.”

 

Teiseks: teete järeltulijatele suure heateo kui korrastate oma maise vara. Ma ei mõtle siin mööblit, riideid ja muud sellist. Nende väärtust (või selle puudumist) on kerge otsustada. Paljudel aga seisab keldris või pööningul kastide viisi paberikraami, fotosid, dokumente ja muud sarnast. Teie järeltulijatele on selle läbivaatamine suur töö ja ikka juhtub, et kogemata säilitatakse praht ja prügikorvi lendavad väärtuslikud ürikud. Kui te ei soovi materjali veel ise likvideerida, siis miinimum oleks teda selliselt märgistada, et teised teaksid, mida säilitada või mida rahumeeles lendu lasta. See on eriti oluline meie juhul, kes me Eestist või pagulasaja algusest oleme säilitanud ainulaadseid väärtusi.

 

Nii. Lõpetades soovin kõigile tervist ja elurõõmu ning kui olete pensionil, siis pikka iga!

 

Raul Pettai

Lugeja imestab pealkirja
vaadates, et mida on vanaduspäevadest kirjutada?
Mõiste “vanadus” on ju kõigile tuntud-teatud, olles inimeseks olemise vältimatu
osa. Teisest küljest võib öelda, et nii nagu pole kahte
täpselt sama inimest, nii on
erinevad ka vanaduse detailid, sest oleme kõik oma aja,
ruumi ja päritavuse produktid. Seega võiks ühest küljest
teemale joone alla tõmmata,
et mis seal ikka rääkida.
Teisest küljest, inimeste erinevusi arvestades, võiks
teemat lõputult nämmutada.
Püüan seepärast leida kesktee ja puudutada punkte, mis
lugejale ehk huvi pakuvad.
Üks selline keskne asjaolu
on, et mida vanemaks saame,
seda enam vaatame minevikku. Arusaadav ka, sest
üha vähem on ees oodata.
Inimene küll kunagi ette ei
näe, kuid noorpõlves on tulevik (loodetavasti!) see pikem teeots, mille poole tuleb
pürgida ja mida peab vastavalt oma unistustele-võimetele kujundama. Ja nii on
vaade suunatud ettepoole,
nagu see olema peab. Aga
kusagil keskeas kasvab
aimus, et ollakse haripunktil
- nagu lennuk, mis küll veel
võimekalt edasi lendab, aga
kõrgemale enam ei tõuse.
Olevik, igapäevane töö ning
rabamine kestavad endiselt
ja nõuavad täit tähelepanu,
kuid vahel leiad, et tore on
vaadata tagasi, meenutada
noorusaastaid ja veeretada
peos vanu mälestusi.
Kui saabub pensionipõlv,
muutub ka inimese vahekord
ümbritseva maailmaga. Selle muudatuse detailid olenevad teguritest nagu isiku
vanus, harjumused, kohanemisvõime, majanduslik külg
jne. Laias laastus võib siiski
ära tunda kahte erinevat teed.
Nii on mõni sõber mulle tunnistanud, et uues elufaasis
elab ta peamiselt minevikus,
vanade mälestuste keskel,
sest nii olevik kui tulevik
enam midagi huvitavat ei
paku. Seevastu toonitavad
teised (nende hulgas mu 90-
aastane tädi, kes suri 1993),
et nemad vaatavad ainult
ettepoole, kuna nende arvates on minevikku iseloomustanud peamiselt täitumata
lootused ja traagika.
Miks nii või miks naa?
Põhjusi on teadagi palju,
kuid arvan siiski, et üks selline on inimese silmaringi ja
huvialade mõju, mis omakorda võib olla positiivne
või negatiivne. Nii näiteks
on loomulik, et täiseas karjääriredelil edasi pürgides
peab tähelepanu keskenduma eeskätt antud ülesannetele. Liigne tegelemine
muude huvialadega võib mõ-
juda segavalt. Pensioneas on
aga aktiivsed huvialad plussiks, sest viljakas vabategevus aitab inimesel tühjaks
jäänud elu nauditavalt täita,
Muidugi on siin erandeid nagu ikka. Tean sõpru, kes oma
eriala selliselt armastavad, et
nad ka pensionil olles sellega
tegelevad ega ole muust
huvitatud. Enamus meist aga
vajab vanaduses siiski uusi
huvialasid, mis annaksid
elule uue mõtte.
Pensionipõlvel on veel üks
probleem, mida tasub tähele
panna. Senisest tööst-tegevusest välja astudes leiad
ootamatult, et hakkad oma
senistest kolleegidest-sõpradest maha jääma – oled kõrvalseisja. See on eriti tehnilisel/teaduslikul alal nii, sest
areng siin on eriti kiire.
Sammupidamist raskendab
lisaks asjaolu, et vanaduses
pole uue õppimine enam nii
lihtne kui noorelt. Selle
teguri mõju oleneb taas indiviidist, kuid ignoreerida teda
ei saa.
Eeltoodud võrdlus lennukisõiduga viib paratamatu
järelduseni, et keegi ei jää
kõrgusse hõljuma, vaid aeglaselt laskutakse madalamale
ning kord saabub lõpp.
Seda väljendab ka tudengite
laul “Gaudeamus igitur” kui
ta nendib, et “Vita nostra
brevis est”, st surmaga peab
arvestama. Enamusel meist
on vanaduspõlve jõudes vanemate surm juba läbi elatud. Ehkki valus sündmus,
võis seda vähemalt ette arvata. Raskem on aga vendade-
õdede kadumine, veelgi raskem elukaaslase ja eriti laste
kustumine. Lisaks märkad,
kuidas näiliselt püsivate sõprade ring üha kitsamaks tõmbub. Ja sellega kaasub kibe
üksildustunne, eriti neil, kes
võõrsil pole suutnud kohaneda ega leiaks Eestiski enam
kunagisi sõpru. Siin aitab
vahel usuline meditatsioon,
vahel ka mitte.
Olen nüüd pikalt vanaduse
hädade üle kurtnud. Aeg on
artikkel lõpetada asjaliku,
proosalisema jutuga. Lisan
seepärast kaks, igati väärtuslikku mõtet.
Esiteks: ärge unustage testamendi koostamist! See on
tänapäeva keerulises elus
soovitav ja muutunud üldiselt tavaks. Ometi juhtus, et
aastaid tagasi ühele vanemale eestlasele testamenti mainides vastas too, et “Ei mina
testamenti tee! Siis hakkan
kohe surema.”
Teiseks: teete järeltulijatele
suure heateo kui korrastate
oma maise vara. Ma ei mõtle
siin mööblit, riideid ja muud
sellist. Nende väärtust (või
selle puudumist) on kerge otsustada. Paljudel aga seisab
keldris või pööningul kastide
viisi paberikraami, fotosid,
dokumente ja muud sarnast.
Teie järeltulijatele on selle
läbivaatamine suur töö ja ikka juhtub, et kogemata säilitatakse praht ja prügikorvi
lendavad väärtuslikud ürikud. Kui te ei soovi materjali
veel ise likvideerida, siis
miinimum oleks teda selliselt märgistada, et teised
teaksid, mida säilitada või
mida rahumeeles lendu lasta.
See on eriti oluline meie juhul, kes me Eestist või pagulasaja algusest oleme säilitanud ainulaadseid väärtusi.
Nii. Lõpetades soovin
kõigile tervist ja elurõõmu
ning kui olete pensionil, siis
pikka iga!

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo