Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kas kataloonlastel on õigus Hispaaniast eralduda ja millisel positsioonil peaks selles vaidluses olema Eesti? Kas Eestil on juriidiline või moraalne kohustus  rutata aktiivselt toetama enesemääramispüüdlusi ja territooriumide eraldumisi mujal maailmas, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo 4. oktoobri Postimehe Arvamusrubriigis.

 

Eesti välisministeerium on teada andnud, et toetame Hispaania territoriaalset terviklikkust. Seda seisukohta on mõned meie poliitikud sotsiaalmeedias kritiseerinud. Ent milliseid juhiseid selles debatis annavad rahvusvaheline õigus ja Eesti enda ajalugu?

 

On loomulik, et Kataloonia sündmused puudutavad Eesti inimesi. Tartu rahulepingu artikkel II sätestab, et Eesti eraldumine Venemaast toimus rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtte alusel. Tartu rahuleping on rahvusvahelise õiguse ajaloos esimene leping, kus on õiguslikult siduvana fikseeritud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte ja seda uue riigi tekkimise alusena. Sama põhimõte fikseeriti 1920. aastal Moskva rahulepingutes Gruusia, Läti ja Leeduga.

Muidugi, tagantjärele teame, et Vene bolševikud võtsid igavest  enesemääramisõigust pigem ajutiselt. Gruusia iseseisvus pöörati tagasi juba 1921. aastal, Balti riikide oma 1940. Siiski võime öelda, et Balti riigid olid rahvusvahelises õiguses rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtte kujunemise eesliinil. Toona oli tegemist alles regionaalse rahvusvahelise õigusega, mis puudutas puna-Venemaad ja selle arenenumaid piiririike, kes olid suutnud sõjaliselt luua fakte enda kasuks.

 

Üldises rahvusvahelises õiguses enesemääramisõigust eraldumisõiguse mõttes toona veel polnud. Näiteks 1920 tahtsid Ahvenamaa rootsi keelt kõnelevad inimesed minna Rootsi alla ja lahkuda Soome riigist. Rahvasteliidus selleks puhuks moodustatud juristide komisjon leidis, et rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte polnud veel üldises rahvusvahelises õiguses kinnistunud, vähemalt mitte õigusena eralduda. Ahvenamaa elanikele ei antud õigust Soomest eralduda ja saar on autonoomsena Soome koosseisus tänini.

 

Kui räägime Eesti riigist kui ühest esimesest enesemääramisõiguse pääsukesest rahvusvahelises õiguses, ei tohi me samas unustada, et Eesti iseseisvus võideti kätte relvastatud võitluses. Mitte keegi seda 1918.–1920. aastail Eestile kandikul ei kinkinud; enesemääramisõiguse tõi meile Vabadussõjas valatud veri. Eesti pani toona oma enesemääramisõiguse ise maksma – sõltumata sellest, mida toona kehtinud üldine rahvusvaheline õigus sätestas.

 

Rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte koges rahvusvahelises õiguses võimsat taassündi dekoloniseerimise käigus, 1960. aastatel. 1966 võeti ÜROs  vastu kaks juriidiliselt siduvat inimõiguspakti, «Kodaniku ja poliitiliste õiguste pakt» ning «Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt». Mõlemal on sarnane artikkel I: kõigil rahvastel on õigus enesemääramisele. Nüüd olid selle sätte peamised eestkõnelejad juba Aafrika ja Aasia riigid, kes olid äsja vabanenud koloniaalsõltuvusest.

 

Peab aga silmas pidama, et Aafrika riigid iseseisvusid lähtudes koloniaalaja piiridest (nn uti possidetis’e põhimõte), mitte järgides keelelisi ja etnilisi eraldusjooni. Seega on enesemääramisidee erinevates ajaloolistes ja geograafilistes kontekstides tähendanud erinevaid asju.

 

Rahvusvahelise õiguse mõistete juures tuleb vaadata, kuidas neid praktikas tõlgendatakse. Ekslik on arvata, et kui 1966. aasta paktid kinnitavad kõigi rahvaste õigust enesemääramisele, siis tähendab see automaatselt kõigi rahvaste õigust oma riigi loomisele ja vanast riigist eraldumisele. Üks keskseid küsimusi on, kuidas üldse defineerida rahvast (sh ka Kataloonia rahvast). Teine küsimus on, kas rahva enesemääramisõigus tähendab automaatselt õigust vanast riigist eralduda. Rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte on ju vastandmärgiline riikide õigusega territoriaalsele terviklikkusele.

 

Rahvusvahelises õiguses valitsev doktriin on andnud eelise olemasolevate riikide territoriaalsele terviklikkusele, allutades rahvaste enesemääramisõiguse sellele. Näiteks pärast seda, kui Aafrika riigid vabanesid koloniaalsõltuvusest, pole nad enam mõistagi huvitatud lagunemisest etnilistel, keelelistel jne alustel. Kameruni ja Nigeeria rahvasteks on nende riikide seisukohast vastavate riikide kodanikud, hoolimata sellest, et seal on palju keeli ja rahvusgruppe.

Rahvusvahelise õiguse doktriinis eristatakse sisemist ja välist õigust enesemääramisele. Õigus riigist eralduda tekib üksnes siis, kui vana riik saadab territoriaalse terviklikkuse säilitamise nimel korda suuremat sorti ja süstemaatilisi vägivallaakte. Siis pole  enam tagatud sisemine enesemääramisõigus, vaid rahval tekib äärmise häda sunnil õigus haarata välise enesemääramisõiguse järele, iseseisvuda.

 

Millal need kriteeriumid on täidetud, on paratamatult juhtumipõhine. Eesti on tunnustanud Kosovo iseseisvust, kuigi Kosovo endine emamaa Serbia seda teinud ei ole. Samuti pole näiteks Hispaania ja Rumeenia Kosovot iseseisva riigina tunnustanud. Siiski on läänemaailma rõhuv enamus Kosovot iseseisvana tunnustanud ja just sellest loogikast lähtuvalt, et toonane Jugoslaavia president Milosevič ületas 1999. aastal punase joone Kosovo iseseisvuspüüdluste sõjalisel mahasurumisel.

 

Sellega tekkis Kosovol õigus välisele enesemääramisõigusele, kuna rahumeelne kooselu senises riigis leidis oma lõpu. Ent ka Kosovo riiklust poleks pärast 1999. aastat tekkinud välise sekkumiseta, NATO-poolse Jugoslaavia pommitamiseta. Tihti aga ei tule rahvusvahelisest kogukonnast keegi iseseisvusliikumisele appi; pigem töötatakse sellele vastu (vt praegu Kurdistan).

 

Valitseva rahvusvahelise õiguse doktriini moraalselt küsitavale kohale on juba osutatud, mh tegi seda Venemaa president Putin oma Krimmi annekteerimist õigustavas kõnes märtsis 2015. Kehtiv tõlgendus on ju selline, et õigus iseseisvuda enesemääramisõiguse kontekstis võib tekkida alles siis, kui valitsus on hakanud eraldumispüüdlust relvajõul maha suruma, tekkinud on kodusõda ja demokraatlikust õigusriigist ning vabadusest kehtiva riigi piires enam rääkida ei saa.

 

Miks peaks üldse suurem verevalamiseni ootama, kui piirkond tahab ennast teistmoodi määratleda, oli Putini retooriline küsimus. Küüniline lahendus on ju siis selles, et iseseisvumise saavutamiseks tulebki kõigepealt tekitada verevalamine. Ent rahvusvahelise õiguse reeglid ongi praktikas tihti vaid olemasolevatest võimalustest vähem halvimateks peetavad. Põhipunkt on selles, et eraldumist lihtsasti ei sallita.

 

Eesti peamisele erinevusele Katalooniast on juba viidatud – meie iseseisvumise taastamine 1991 ei toimunud rahvusvahelise õiguse mõttes niivõrd enesemääramisõiguse põhimõttest lähtudes, vaid tegu oli 1940. aastal õigusvastaselt alla surutud riikluse restitutsiooniga.

 

Mis aga puudutab teiste liiduvabariikide eraldumist Venemaast 1991. aasta detsembris, siis see toimus kokkuleppel Jeltsini Venemaaga. Kui säärane kokkulepe saavutatakse ja lahku minnakse n-ö tsiviliseeritult (vrd Tšehhoslovakkia lagunemine Tšehhiks ja Slovakkiaks 1993), siis pole uue olukorra tunnustamine teistele riikidele probleem.

 

Eelneva jutu kokkuvõtteks võib öelda, et Eestil pole juriidilist ega moraalset kohustust enesemääramispüüdlusi ja territooriumide eraldumisi mujal maailmas aktiivselt toetama rutata. Juriidilist kohustust ei ole meil seetõttu, et kehtiv rahvusvaheline õigus eelistab riikide territoriaalset terviklikkust rahvaste enesemääramisõigusele, kuna viimast üldjuhul ei tõlgendata õigusena  eraldumisele. Pigem rikuks Eesti üldist rahvusvahelist õigust, kui üritaks soleerida ja väita midagi muud.

 

Moraalselt ei ole meil seda kohustust, kuna Eesti iseseisvus võideti kätte Vabadussõjas; meid ei lastud vabaks intellektuaalses vaidluses moraalselt õigete põhimõtete üle. Kahtlemata tunnevad eestlased väikerahvaste ja -riikide suhtes sümpaatiat ja seda ei pea me kuskil varjama, ka Madridis mitte. Ent konfliktid riikluse ja enesemääramise üle võivad üksteisest paljuski erineda. Seetõttu ei peaks me – nii nagu mees, kelle käes oli haamer, nägi igal pool naelu – nägema konfliktides ja eraldumisliikumistes kohe uusi, tärkavaid Eestisid.

 

Kataloonias toimuvasse võib suhtuda kui keerulisse peretülisse meie jaoks lähedases, isegi sõprade perekonnas. See eeldab kõrvaltseisjatelt delikaatsust ja taktitunnet. Praeguses situatsioonis pole Kataloonia olukord võrreldav näiteks Kosovo omaga pärast 1999. aastat. Kui Katalooniast peaks kunagi tulevikus saama iseseisev riik, siis saab see eelkõige toimuda kokkuleppega Barcelona ja Madridi vahel. Kui aga konflikt Madridi ja Barcelona iseseisvuslaste vahel peaks veelgi suuremaks lahvatama, siis võiks Eesti ennast pakkuda üheks  vahendajatest. Pigem väljendugu meie ajalooline seotus enesemääramisõiguse põhimõttega ja kaasvastutus selle põhimõtte eest rahvusvahelises õiguses milleski sellises.

 

Lauri Mälksoo

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo