Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eesti poliitikute seas on 2018. aasta kevadel liikumas mitmeid uusi mõtteid, mis panid mind mõtlema täiskasvanuks olemise üle. 

 

Õppejõuna on olnud juba mitu aastakümmet minu üheks ülesandeks noortele juuratudengitele anda ka veidi elutarkust ja selle õpetuse hulka kuulub täiskasvanuks olemise defineerimine. Mina olen tänu oma lähedastele kasvanud arusaamises, et täiskasvanuks olek tähendab mitte ainult suuremaid õigusi, vaid eelkõige vastutust enda poolt tehtu eest. 

 

Meie reformierakonna uus ja esimene naissoost juht Kaja Kallas tuli oma poliitilises troonikõnes välja mõttega, et tänane Eesti võiks Euroopa Liidu hetkeolukorras hakata jälle mõtlema riigi isemajandamisele üleminekule. Tema vastastele meenus kohe asjaolu, et nõukogude impeeriumi lagunemise faasis oli üheks isemajandamise ideega avalikkuse ette tulijaid Kaja Kallase isa.[1]

 

Püüdes enda jaoks kuidagi korrastada tänasel päeval aruteluks olevat infot, sain mina enda jaoks järgmise pildi. Kui püüda kolm aastakümmet tagasi väljakäidud IME (Isemajandav Eesti) ideed panna tänasesse raami, siis tasuks ikkagi kriitiliselt endale öelda, et ega me seda isemajandust NSV Liidu sees eriti kasutada ju ei saanudki. Enne lagunes nõukogude impeerium laiali ja meie osutusime olema mitte enda teadlikult valikul, vaid pigem väliste asjaolude tõttu isemajandamisel. Tol hetkel olime me täis tahet ja unistusi, nii et suhteliselt kergelt tulid üle huulte ajalukku läinud laused, et iseseisvuse eest oleme nõus ka kartulikoori sööma (kui vaja peaks olema!).

 

Aastal 2018 oleme oma mentaliteeti riigi- ja vahel ka kohalikul tasandil paljus muutnud, sest oleme välja õpetanud ametnikud, kelle põhioskuseks ongi Euroopa Liidu abirahade taotlemine - ikka täidame pigem Euroopa Liidu ettekirjutusi, kui seda, mida meil tegelikult täna oma arenguks vaja oleks. Suhtes 10-20 protsenti omad (riigi) vahendid ja kaheksakümmend “peaks tulema Euroopast ehk meie jaoks nagu kingitusena, sest tagasi maksta pole ju vaja.”

 

Kuidas näeks selline mudel välja aga taandatuna perekonna tasandile? Me võime taolist majandusmudelit isegi ette kujutada mõnes rikkamas peres, kus täiskasvanuks saanud lapsed ei taha kuidagi päriselt täiskasvanuks saada ehk siis majanduslikult oma leivale minna. Ehk siis oma võsukestega hädas perepapa võib samuti pakkuda prooviks järglastele, et tehke kas või midagi ise (10 protsendi ulatuses), siis ülejäänud üheksakümmend protsenti maksab papa omast taskust kinni. Mida enamik meie inimesi sellise täiskasvanu kohta ütleb – eks ikka, et lapsed on raisus ja vajaksid tegelikult mitte rahaga poputamist vaid hoopis head keretäit, mis aitaks palju kiiremini füsioloogilisel täiskasvanul ka majanduslikult ja psühholoogiliselt täiskasvanuks kasvada.

 

Kui ma hakkasin veel mõtlema sellele isemajandamisele ja just oma vahenditega hakkama saamisele, siis meenus minu Võrumaa Mamma, kes oli noorelt jäänud leseks ja pidi elus üles kasvatama viis last ning kui lapsed maailma laiali läinud, siis ka üksi talus oskama majandada. Minu vanaema oleks oma hoiakuga olnud väga hea majandusminister või isegi peaminister. Temal oli väga selge (oleks tema papa osanud aru saada, et mitte ainult poegadele vaid tütardele tuleks kool kindlasti kasuks!), kuidas kirikukalendri järgi peast arvestada päevi ning toidu hulka, mida vajasid talus lehm ja siga. Käisime sügiseti ikka Mammal abiks kartuleid ja peete koristamas, aga tema pidas ise alati ranget arvet sügisese saagi keldrisse panemisel. Ta ise kandis talveks ämbriga kartulid-peedid keldrisse ja luges kõik peedid ise ükshaaval üle. Peale seda koristustööd oli tal aega rahulikult arvutada, kuidas jagada olemasolev saak nii, et seale ja lehmale jätkuks peete kevadeni, kuni rohi läheb roheliseks ja loomade söötmiseks ei pea enam keldrile lootma. Minu jaoks oli Mamma elus väga oluline ja mulle tuleb selle väikest kasvu väga sitke naise kuju tänagi silme ette, kui ma neid ridu kirjutan. 

 

Selle asemel, et täna tõsta paanikat BREXITi tõttu vähenevast Euroopa Liidu eelarvest, peaksime tõesti minema vanaemade tüüpi isemajandamisele, mida võiks ka täiskasvanulikuks riigi pidamiseks nimetada. Teeksime riigi rahaasjad korda nii, et meil tulud ja kulud oleksid tasakaalus kogu riigi vajaduste spektris. Kui juba hakkame selliselt eelarvet korda tegema, siis lülitaks muuseas ka kohe meie teaduse- ja samuti ülikoolide ülalpidamise kulud sellesse eelarvesse oma riigi rahadega kaetavate kulude alla. Euroopa Liit on meile eraldanud rahasid investeeringuteks (me pole küll väga tahtnud lahti rääkida, kas need Euroopa rahastatud investeeringud peaksid esmajoones olema kasulikud Euroopa Liidule või siis esmajoones Eestile?).

 

Selge, et Euroopa Liidu investeeringud on esmajoones Euroopa Liidu jaoks kasulikud, meile võivad nad vahel ka kaudselt kasuks tulla. Aga meie vajadused Eestis ei kattu täpselt ei meie lähemate ega kaugemate naabrite vajadustega, seda enam pole me väike koopia Euroopa Liidust. Meie vajadused tuleb katta meie oma rahakotist, siis saame teha eelarvelist rätsepaülikonda enda riigi ja ühiskonna jaoks. Kui me suudaksime selliselt toimida, siis oleks meile Euroopa Liidust tulevad summad tõesti investeeringuteks, mis kindlasti meid aitavad kiiremini edasi liikuda, aga ei oleks meile eluliselt vajalikud igapäevaeluga hakkamasaamisel. Nii elas ka minu Mamma ikka oma rahakotil ja kui täiskasvanud lapsed midagi vahel aitasid, siis ei arvestanud minu vanaema lastelt saadavat toetust enda äraelamise eelarvesse. Minu jaoks oli minu vanaema üks väga tark inimene ja mida enam ma temale mõtlen, seda suureneb minu austus tema tarkuse suhtes. Seetõttu ütlusel, et meie oma riiki võiks juhtida tõesti talupoja tarkusega, on tõepõhi all.

 

[1] 26. septembril 1987 ilmus Tartus ajalehes Edasi nelja mehe ettepanek - "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele." Kui järgnevate põlvede ajaloolased ei avasta arhiividest midagi uut, siis meie poliitilise mõtte ajalukku läheb see kui Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma ettevõtmine ning ning see sai vähemalt omal ajal tuntuks kui nende nelja mehe ettepanek.

 

Peeter Järvelaid

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo