Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

tant

Seekord panen paberile kaks erinevat mõttelõnga. Üks on seotud Roman Toiga, kes äsja lahkus laulumeeste ridadest. Teine on küsimus, kas meile on sisse kasvatatud hällist peale vajadus olla vajatud.

 

Viimast küsimust peaksid lahendama psühholoogid, mida mina ei ole. Võibolla oleksin tahtnud seda olla, aga kui olin värskelt kooliealisena saabunud Ameerikasse, mõtlesin oma puudulikku keeleoskust arvestades, et peaksin valima karjääri tehnilisel alal. Soovisin tegeleda asjadega, mis ladusat keeleoskust ei vaja. Ja minu produktiivne elu kujuneski KUIDAS? küsimuste lahendamiseks ja mitte küsimuste, mis algasid sõnaga MIKS?

 

Mida rohkem aastaid juurde sain, seda rohkem kerkisid küsimused, mis vajasid vastust MIKS kategooriast. Toon näiteks mu sugulased. Miks nad käitusid nii, nagu seda nägin ja kuulsin? Mul oli kokku kuus tädi ja onu. Omavahel oli neil küll hõõrumisi ja etteheiteid, kuid mingil kõrgemal pinnal igapäevasest elust oli neil tugev side. Sõja lõppedes olid mu kaks tädi, mu onu ja mu vanemad koos minuga Saksamaal. Olime laiali paisatud Saksa põhjapiirist kuni lõunapiirini. Kaks onu ja üks tädi otsustasid Eestisse jääda. Üks onu küsis, miks minna Saksamaale nälgima. Teine oli omakaitses ja kaotas võimaluse põgenemiseks. Üks tädi lihtsalt ei tahtnud oma asju maha jätta, kuigi ta tütar püüdis viimase hetkeni teda laevale viia. Ta mees oli arreteeritud 1941 ja mõtles, et ehk tuleb ta tagasi. 

 

Need, kes Saksamaal olid sõja lõppedes, leidsid võimaluse aidata üksteist. Neid kõiki olen intervjueerinud ja nende elamused paberile jäädvustanud nende oma sõnadega. Kui tädi Taani piiri juures oli saanud jahu, saatis ta seda Baierisse oma õele. Kui oli vaja sokutada mu tädi põgenikelaagrisse Ameerika tsoonis, leiti asju, mida kinkida ühele laagriametnikule. Kui oli vaja varjata onu, kes oli Eesti diviisis olnud, et teda põgenike laagrist välja ei visataks, leiti talle ühe laagri baraki keldris koht, kus ta sai end varjata. Näiteid on palju, kus aitaja ka riskeeris oma heaoluga, et aidata.

 

Kuid mitte ainult sugulased ei aidanud üksteist, vaid eestlased üldiselt võimaluste piirides. Kui mu tädi Saksamaalt põgenikelaagrist Torontosse jõudis, palkas ta Roman Toi. Tal oli mingi ettevõte seotud kingadega ja nii sai tädi tööd, kus sai eesti keeles suhelda. 

 

1990 lugesin, et organiseeriti rahvatantsijaid ja koorilauljaid selleks, et osaleda Tallinnas laulu- ja tantsupeol. See oli esimene kord, kui oli võimalik gruppidena Lääne-Euroopast peol esineda. Mul oli ka tahtmine kaasa teha kuidagi, et näidata solidaarsust. Aga mul ei olnud erilist talenti ei rahvatantsus või laulmises. Viimast tõestab see, et kui 1948 Geislingeni Eesti Gümnaasiumis kutsus Kasemets õpilasi hääleproovile, läksin ka, aga kutset kooli kooriga liitumiseks ei saabunud. Aastakümneid hiljem, kui mu abikaasa oli koorijuht Seattle’is, oli tal vaja basse ja ma ei saanud ju talle ei ütelda ning esimest korda laulsin kooris. Mu teadmised noodi lugemisest oli piiratud sellega, et kui noodid läksid mööda viiepulgalist redelit ülespoole, siis hääl pidi ka ülespoole minema proportsionaalselt. Nii sain koorilauljaks ja meeldis.

 

Seattle’is oli väga tegev rahvatantsugrupp, mille alustas Arvo Vercamer. Harjutati tantsusamme ühe luteri kiriku keldris õhtuti kord nädalas. Õpetajateks olid Hilve Shuey ja Andu Lauba. (Andu oli mu klassivend Tallinna Seminari Õpetajate Algkoolis. Tema oli A klassis ja mina vaid B klassis, mida ta pole lubanud mul kunagi unistada.) Grupp esines tihti koos skandinaavlastega pidudel, mis olid nädalalõppudel. Harjutustel nädala sees mõned noored mehed aga puudusid, sest pidid kooliraha teenima õhtuti serveerides McDonaldis kotlette. Niisiis oli vajadust isegi 47 aastaste mehel tulla ja asendada noori harjutustel. Vastasin vajadustele ja ajaga hakkas tantsimine meeldima ja mul lubati isegi etendustel kaasa teha ja olla ka teadustaja.

 

luts

(„Thank you for the nonrecognition of the annexation of Estonia by the Soviet Union,“ jne.) 

 

1990. aastal polnud mul selge, kas osaleda laulu- või tantsupeol. Arvasin, et koorilaul, mida organiseeris Roman Toi, oleks kergem. Kirjutasin talle ja üllatuseks tuli väga sõbralik vastus, kuigi ta ei teadnud midagi mu lauluvõimetest. See kiri on mul ikka alles tänu sellele, et siis polnud meil veel emaili ja suhtlesime posti teel. Hetkel ma küll ei tea, kus see kiri mu paberivirnades on, sest ma ei viska midagi ära – on ju alati võimalust kõike majutada kuskil. Eks selleks meil ongi ju garaažid!

 

Kuid samal ajal tuli kutse Seattle’i “Mürakarude” rahvatantsugrupilt Toomas Metsalalt Torontost. Mõtlesin, et laulda saan ka vana mehena, aga kui jalad lubavad veel tantsida, siis pean seda eelistama nii kaua kui saan. Otsustasin rahvatantsijatega liituda. Tuli välja, et majanduslikult oli võimalik minna vaid kahel Seattle’ist: Toomas Napal ja minul. Tallinnas kogunesime enne pidu Kanadast ja Rootsist tulnud tantsijatega ja tegime tantsuproove kuskil Kotka tänava kooli spordiväljakul. Õppisime Raabikut ja Savikua Veneläne.

 

Kui tuli peo avamine, marssisin koos teiste väljastpool Eestit tulnud tantsijatega mööda Narva maanteed rongkäigus, mööda majast, kus oli kord mu vanemate lilleäri. Nüüd seisis sildil kahes keeles, et selles oli kalaäri. Pisarad silmis, mõtlesin “kurat, tulin tagasi!“ Koos Toomasega kandsime plakatit, mis meile valmistati Tallinnas. Sellel seisis “Mürakarud, Seatl, USA”. Mõlemad pooled tänavast olid rahvast tihedalt täis. Vaatajad lehvitasid Eesti ja Ameerika lippe. Me marssime Ühendriikide lipuga. Rahvas hüüdis „Elagu Ameerika“ ja me vastasime „Elagu Eesti!“ Oli moment, kui tundsime, et olime kõik seotud nähtamatu mõttevoolus: nii marssijad kui ka pealtvaatajad.

 

Rahvatantsuesinemised toimusid Kalevi staadionil. Esinemisi oli neli. Meile jagati ingliskeelsed programmid. Meid, väljaspool Eestit tulnud gruppi, nimetati „Estonian emigres’ group“. Niisiis olime Eestist emigreerunud tantsijad? Hmm! Hiljem vaadates kava avastasin, et rahvatantsuetenduste peadirektor oli mu kunagine klassi vend Tallinna Õpetajate Seminari Algkoolist, Heino Aassalu! Väliseesti rahvatantsurühm, mis koosnes umbes 20 paarist, nagu kadus suurde Kalevi staadioni, hiljem pilte vaadates oli hale võrreldes kohalike tantsurühmadega. Kuid mäletan, et meid tervitati soojalt, isegi üht suurt Ühendriikide lippu oli näha. Kust see siis siia oli saanud hetkel, kui Eesti oli ikka veel Nõukogude Liidu tiiva all? Miks olime Tallinnas? Mitte, et me võimsad tantsijad oleksime olnud, aga oli vaja näidata tungivat solidaarsust kodumaaga. Meid vajati ja me vajasime seal olla just sellel ajal.

 

Aastakümneid olen lennanud Torontosse, et külastada oma vananevat tädi. Et oma aega Torontos ka muuks kasutada, soovisin liituda Toronto Eesti Meeskooriga (TEM). Charles Kipper, kes siis oli koorijuht, võttiski mind koori. Valisin ajad tädi külastamiseks, kui meeskooril oli mõni kontsert ette nähtud. Kooriliige Arvo Dulder saatis mulle noodid koju ette. Lendasin nädal varem Torontosse, et osaleda viimases harjutuses enne kontserti. Nagu meil paljudel oli vajadus meie vananevat Eesti ühiskonda toetada nii kaua kui saame. Vahel tuli ka Roman Toi kontsertidele ja oli võimalus ta kätt suruda.

 

1990ndatele järgnenud laulu- ja tantsupidudest võtsin osa, marssides TEMi ridades mööda Narva maanteed lauluväljakule. Jäägu tants nooremale põlvele. Kord kohtasin Lauluväljakul ka härra Toid. Nagu varem, ulatas ta mulle käe naeratusega, nagu oleks ta tõesti mind mäletanud oma tuhandete õnnesoovijate hulgas. Kas pole tore, et meil on niisuguseid inimesi, kes läbi oma elu on tundnud vajadust oma andega meie ühiskonda lauluga ühendada. 

 

Arved Plaks

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo