Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Olin parasjagu Münchenis teel Sardiinia Smaragdirannikule, kui Eesti välisministeeriumist anti teada, et olen 20 „eriti russofoobselt häälestatud Eesti poliitikute ja ühiskonnategelaste“ nimekirjas, kellel keelati sisenemine Venemaale.

 

Rahvusvaheliste suhete eksperdina võtsin seda üllatusena, sest suurest poliitikast loobunud pensionärid jäävad reeglina niisugustest diplomaatilistest mängudest välja. Küll aga jäi kõrva Venemaa välisministeeriumi sõna „russofoobsed“, mis oli midagi uut, kui samas ehk siis nn. Magnitski nimekirja asjas 28. aprillil Leedu kodanikele öeldu = „kõige vaenulikumalt Venemaa vastu häälestatud poliitikud, saadikud ja politoloogid.“

 

Muidugi tuli kohe meelde, et Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova oli oma traditsioonilisel briifingul 19. aprillil tulenevalt Skripalide loost rääkinud pikalt just Suurbritannias sündinud „russofoobiast“, millest tegin kiirelt loo Delfile ja see ilmus 21. aprillil. Eelmisel  esmaspäeval (18. juunil) aga esitas Moskva nimekirja ka „Läti kodanikest isikutest, kel on avalikult russofoobsed hoiakud, mis väljenduvad Venemaa vastaste sanktsioonide õhutamises ja venekeelse vähemuse diskrimineerimise jätkamises.“ Tasub lisada sedagi, et Smolenski väljak (Venemaa välisministeeriumi asukoht Moskvas) andis ametlikult teada, et leedulaste-lätlaste nimekirjad on lahtised ehk siis võivad saada lisa, kuid Eesti kohta seda ei öeldud ehk siis meie nimekiri paistab olema lõplik!? Meil pealegi internatsionaalne nimekiri – neli teiste rahvaste ja isegi riikide esindajat kirjas (I. Kopõtin, J. Kristafovitsh, S. Metlev, E. Tsybulenko) ning kogu antud seltskonna väidetav „russofoobselt häälestatus“ kõlab igal juhul paremini kui lätlastele omistatud „avalikult russofoobsed hoiakud“!? Oleksime nagu vaiksed või salamisi russofoobid, ent igal juhul on see silt! 

 

Rõhutaks vastuseks esmalt seda, et just Venemaa diplomaatias pannakse erilist rõhku kõikvõimalikele detailidele tõstmaks esile erinevat suhtumist erinevatesse partneritesse. Teiseks ei maksa unustada, et Lätis toimuvad uued parlamendivalimised juba oktoobris, Eestil aga alles tuleva aasta märtsis. Sestap oli enam kui loogiline kuulda, et lätlaste nn. mustas nimekirjas on vähemalt 9 Seimi saadikut, samas kui Eesti nimekirjas on teadaolevalt kolm Riigikogu liiget (A. Herkel, M. Nutt, H. Põlluaas pluss Tallinna volikogu liige U. Reitelmann). Eesti 20st on teada 18 nimed ja puuduvad kaks on eksministrid „mitte praeguse koalitsiooni parteidest“, nagu teada anti.

 

Eesti nimekirja eripäraks on kohe kindlasti ekspresident Toomas Henrik Ilvese kuulumine sinna, sest ükski Läti ega Leedu president pole neisse arvatud ja jääb mulje, et nimekiri on paljus Ilvese nägu. Ehk siis välispoliitika kavandaja ja selle tunnustatud selgitaja nägu. Just sellest ka Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse viie töötaja, täpsemalt rahvusvahelise poliitika analüüsija arvamine nimekirja.

 

Minu teadmiste kohaselt on aga vähemalt seitsmel nimekirja liikmel teadusdoktori kraad (T. Alatalu, T. H. Ilves, I. Juurvee, I. Kopõtin, K. Raik, M. Nutt, E. Tsybulenko) ehk siis tegu on pretsedenditu seisuga. Ühe riigi välisministeerium võtab kätte ja kuulutab teise riigi teadusdoktorid ja uuringukeskuse töötajad valesti mõtlevateks (esitatud esildise kohaselt – valesti „häälestatud“) teadlasteks. Seda varju langeb isegi Soome välispoliitika instituudile, sest seal pikalt töötanud K. Raik asus Eestis ametisse alles k.a. 1. veebruaril. Nimekirja kuuluvad A. Herkel, T. Madisson, H. Põlluaas ja T. Velliste on aga kõik üllitanud mitu raamatut, mil nüüd mõistagi kahtlusevari küljes. Sama käib ka Eesti nimekirja ajakirjanike A. Ruussaar ja samuti RKKS töötavate E. Bahovski, K. Stoicescu kohta (teadaolevalt on ka Leedu ja Läti nimekirjades üksikuid ajakirjanikke) – kas nemad ka kirjutavad ja räägivad valesti ja teevad valesid järeldusi!? Kuidas on siis üldse lood teistsuguse arvamuse esitamise ja sõnavabadusega?

 

Rääkimata sellest, et nn. Magnitski nimekiri koosnes üksnes Venemaa võimu- ja ametiisikutest alates juurdlusbüroo ülemast Bastrõkinist ja lõpetades Tsetseenia presidendi Kadõroviga. Nende sissesõidu keelamisele Eesti, Lätti ja Leetu vastas Moskva vähemalt Eesti suhtes selgelt teadlaste ja ajakirjanike sissesõidu keelamisega Venemaale! Samas nähakse mitmes Euroopa pealinnas praeguse Lääne-Venemaa mittesuhtlemise ületamise alustamist just selles, et taastada õppurite, teadlaste ja ajakirjanike kontaktid. Selge see, et vähemalt Eestit puudutav Moskva must nimekiri seda suurriikide vahel kavandatavat küll ei teeni. Või siis ongi väikeriigi teadurid ja ajakirjanikud selleks, kelle kallal välja elada see, mida suurte suhtes ei juleta välja näidata! 

 

Mis aga puutub teise arvamusse Venemaa välispoliitikast, mida mina ja mu kolleegid „mustast nimekirjast“ on avaldanud ja kaitsnud, siis pole me üksi. Alles reedel ja Venemaa jaoks väga kõnekal päeval, 22. juunil hääletas ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, mis nõudis Venemaa vägede väljaviimist Moldova Vabariigist (nn. Transnistria piirkond), kus nad asuvad ebaseaduslikult ja ka president Jeltsini allkirjaga kinnitatud lubaduse – tuua nad sealt ära 2002. a. lõpuks – vastaselt. Ehkki Venemaa üritas hääletamist ära jätta, see toimus ja tulemuseks oli +64 -15 =83. 

 

Venemaad toetasid Põhja-Korea, Armeenia, Valgevene, Boliivia, Burundi, Iraan, Kuuba, Myanmar, Nicaragua, Lõuna-Sudaan, Sudaan, Süüria, Zimbabve, Venezuela. Tähelepanuväärne oli seegi, et hääletamata jätsid Serbia, Uzbekistan, Tajikistan ja Turkmenistan, kelle häältega Moskva mõistagi arvestas. Tasub mäletada, et Transnistriat võeti pikalt nn. külmutatud konfliktina ja seda teemat ei tõstetud mitu aastat ÜRO PA päevakorda. Veebruaris 2014 oli aga seis suurem kui Krimm ja Ida-Ukraina, sest Moskva-meelsed saadikud kogunesid ühel ja samal päeval  Harkivis ja Kamratis (Moldova), järgnes projekt Novorossija jne. Tekkinud uues olukorras pöördus väikeriik taas ÜROsse, mis võttis päevakorralt maha konfliktipiirkonna laienemise. Võitlus Moldova pärast käib edasi, mida kinnitavad ka ootamatud, ent ammu juba vältimatud ragistamised Eesti välispoliitika teostamise üle.

 

Käsitletud teema juurde tagasi pöördudes lõpetaks küsimusega – kas ÜROs toimunud hääletustulemusest rääkijad ja kirjutajad võivad ka saada sissesõidu keelu Venemaale?

 

Toomas Alatalu,

ajaloolane ja poliitik

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo