Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Ei saa enam aru, mis toimub. Ehk, et kui on kõigi oma, kelle oma siis on? Tavaliselt asjad, mis on kõigi omad lähevad katki või lagunevad ära. Kui on ainult kellegi oma, siis on jälle häda. Nii mõnigi tore inimene tahaks veel kokkulepitud tingimustel seda ehk kasutada ja oleks kasulik ka omanikule, aga ei saa, sest ei raatsi anda.

Sellist hüsteeria üleskütmist, nagu praegu toimub näeb küll harva. Riik on sildistatud (vähemalt meediat ja sotsiaalmeediat lugedes) kaheks: liberastid/tolerastid ja fašistid/natsid. Vahepealset võimalust enam polegi, ainult äärmused. Terve mõistus oleks nagu kogu riigis otsa saanud. Joonistatakse südameid ja vaieldakse selle üle, kes on õigem eestlane.


Seda kõike eemalt vaadates tekib küsimus, kas see ongi minu kodumaa ja Eesti, mille üle uhke olla ja kus tahaks elada? Sõnad jäävad kurku kinni. No kuidagi ei taha sellest väiklasest Andrese-Pearu kaklusest osa võtta.


See on pannud mõtlema, et milline siis oleks minu Eesti? Mõned mõtted.


Kõigepealt ma arvan, et Eesti vabariik on ainus maalapp maakeral, kus eestlane on peremees ja kõik teised on külalised. Loogiline ja loomulik. Ja sama loogiline on, et peremees kehtestab kodukorra ja reeglid oma majas ja suhtub kõikidesse külalistesse või allüürnikesse, kes neid reegleid järgivad, lugupidavalt. Aga kõigepealt hoolitseb peremees selle eest, et oma naine, lapsed ja vanemad oleks hoitud ja siis aitab ka jõudumööda teisi.


Ma sooviks, et Eesti oleks kõigi Eesti, aga eelkõige selles mõttes, et abi ja toetust saavad esmajärjekorras nõrgemad ja väetimad: invaliidid, haiged, puudega inimesed, orvud, pere-või koolivägivalla all kannatavad jne. Nemad on täna Eestis kannatavad vähemused (mitte juudid, moslemid, gay’d vms) ja neid mõnitatakse iga päev, bussis, trammis, tänaval, koolis jne. Kus meie südamed siis on?


Ma sooviks, et Eesti lippu lehvitataks uhkusega, aga mitte sõjakuse ja vihaga. Ja, et me ise ei muudaks oma rahvusvärve mingisuguseks natsisümboliks. Eesti ei ole valge või pruun, Eesti on sini-must-valge.


Ma sooviks, et avaliku elu tegelased, kes peaks meile ja meie noortele eeskujuks olema, ei kraakleks ja kakleks, ei pilluks madalaid sõnu ja ei püüaks üksteist veega potist alla lasta. Et oleks vastastikune respekt ja viisakus. Mitte ülbe ja mannetu irvitamine ja nõmetsemine.


Lõpetuseks ma sooviks, et ajakirjanikud ja meedia-ettevõtjad võtaksid mõistuse pähe ja püüaksid kvantiteedi, mida iseloomustavad intriigid, pooltõed ja kallutatus, asemel kvaliteedi ehk analüüsi, moraali ja õigluse poole.


#minueesti on uppumas katlas keevate emotsioonide musta ja haisva vahu sisse. Püüaks selle kulbiga kokku riisuda ja keeta siiski leent, mis on rammus ja kõigile sobiv ning suud ei kõrvetaks.


Eesti on väike, aga samas piisavalt suur ja vägev maa, et meid kõiki hoida ja toita, kui me koos ise ennast hoida soovime.

 

Toomas Leis, ettevõtja
Saaremaa ajaleht
Meie Maa, 25. märts 2019

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo