Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kohusetunde kutsel kodumaale ehk viskumine ambrasuurile*
Nagu me teame, oli Einseln vilunud ja kõrgeima tasandi militaarse koolituse saanud ohvitser, kui president Lennart Meri teda taasloodud Eesti kaitseväge juhtima kutsus. Einselni poole tuli rohkem kui ühel korral pöörduda, kuna teisi sellise kaliibriga kandidaate polnud kusagilt lihtsalt võtta. Kuid kas Aleksander Einseln ise mõistis algul, millisel määral ta “pead tulle pistmas” oli?

 

Einseln oleks Kaitseväe juhataja kohta vastu võttes oma arvestatavast USA sõjaväepensionist peaaegu ilma jäänud koos USA kodakondsusega, kuna Ühendriikide riigidepartemang ja ilmselt ka Valge Maja olid vastu tema Eestisse minekule. USA senaatorite sekkumine päästis küll ta pensioni ja kodakondsuse, kuid viimased 25 aastat läksid kindral Einselnil sellele vaatamata palju isiklikult maksma.
Keegi ei saa kahelda, et kui Eesti Kaitsevägi soovis vähegi efektiivseks kujuneda ja tulevikus NATOga integreeruda, tuli see rajada uuesti läänelikule alusele. Kalle Muuli on kirjutanud raamatus “Isamaa tagatuba”: “Einseln ja (Hain) Rebas… olid harjunud… töötama küpses ühiskonnas, kus riik toimis ja ametnikud käitusid kindlate reeglite järgi.” Ameerika sõjavägi näiteks on kui suur kellavärk, mille osad eksisteerivad selleks, et üksteist kriitilistes situatsioonis vastastikku toetada. Võtmesõnad on siin lojaalsus ja vastastikune tugi, kusjuures eriotstarbeliste vägede üheks mitteametlikuks motoks on “ära kunagi tee külma oma meeskonnakaaslasele”. Kalle Muuli jätkab: “Eestis tuli hulpida tühjuses. Polnud reegleid, eeskirju, seadusi.” Polnud üldse midagi – ei inimesi, raha ega aega. Mitmed Punaarmees teeninud ohvitserid, kelle kogemused olid sageli vaid teoreetilised, töötasid kindralile varjatult ja ka avalikult vastu. Balti Kaitsekolledžis ligemale 10 aastat õpetanud Eric Sibul kirjeldab oma järelhüüdes Einselni dilemmat: “Arvestades sellega, mida Einseln saavutama pidi, põrkus ta poliitilisele vastupanule ja intriigide otsa, milliste taga olid kahtlemata – teiste hulgas – ka Eestile vaenulikud salateenistused.” Kaitsepolitsei ülem Jüri Pihl näiteks palkas (või lihtsalt jättis) ametisse umbes 20 vene rahvusest GRU ja miilitsa polkovnikut ja alampolkovnikut kui “asendamatud eriteadlased”, kes teenisid oma Moskva ülemusi aastakümneid kohusetruult edasi.


Einselni “väljasöömine”. Kas riik ei peaks Einselni rehabiliteerima? Kindrali elutee lõppakordid
Tõsised probleemid kuhjusid, kuni Einseln oli lõpuks sunnitud oma lahkumisavalduse sisse andma. Vahepeal oli küll jätkunud tema tõus ametiredelil (kindralmajorist kindralleitnandini ja kindralini). Aleksander Einseln pidas Eesti Kaitseväe juhataja ametit 4. maist 1993 kuni 4. detsembrini 1995, mil ta jättis kindralipagunid Kadrioru lossi lauale.


15. septembril 1996 viisid kaitsepolitseinikud presidendiks kandideeriva Einselni nädal aega enne presidendivalimisi ülekuulamisele. Talle esitati süüdistus seoses seadusvastase relvaäriga, mis leidis aset sõjaväelaste ringkondades Einselni kaitseväe juhatajaks olemise ajal. Ja siin me põrkume jälle teda pidevalt kummitanud probleemile: keda võis ta usaldada ja keda mitte?


Algas Einselni jaoks seitse aastat kestnud kadalipp, mille vältel kaitsepolitseinikud rakendasid isegi tema sundviimist ülekuulamistele.


2003 a. 22. aprillil mõistis Tallinna linnakohus Einselni õigeks. On küsitav, kas Aleksander Einseln seda tegelikult oma “raskeimaks” sõjaks pidas, kuid selline oli pealkiri, mille all Postimees (2003. a. 4. oktoobril) tema okaskrooni teekonda kirjeldas: “Erukindral Aleksander Einselni raskeim sõda”. Artikkel ise manab silme ette “kafkaliku panoraami Eesti kaitsejõudude algusaastatest.” Mõned päevad pärast tolle kirjutise ilmumist küsis ajakirjanik Peeter Ernits Postimehe arvamusloos: “Kes tasub kindrali grillimise arve?”


Teine vilunud ajakirjanik Ilmar Palli kirjutas ajakirjas “Keskus” 2003. a novembris: “Einseln ja kompanii! Sorri!”, alapealkirjaga “Kahju. Väga kahju. Ilmar Palli vabandab kümne aasta jooksul siin peksa saanud väliseestlaste ees”.
Õhtuleht kommenteeris k.a. 17. märtsil: “Einseln suri eile 85 aasta vanusena, olles Eesti kaitseväe teine täiskindral pärast Johan Laidoneri… Aleksander Einseln oli kolm korda abielus ja tal oli kolm last.


Kangelaste teod vajuvad unarusse, kui keegi nende laulusid ei laula **
Aleksander Einselni paljude teiste saavutuste hulka tuleb lugeda noorsõdurite Punaarmee kombe kohast julma tagakiusamise lõpetamist Eesti kaitseväes, väljavalitud noorte isikute saatmist lääneriikide sõjaväeakadeemiatesse ja Balti ühispataljoni algete loomise eestvedamist. Unustamatu oli Aleksander Einselni kõne 1994. aastal Grenaderimäel, mil tähistati 50 aasta möödumist Sinimägede lahinguist. Paljud 1944. a. tõrjelahingutest osa võtnud mehed olid tollal ikka veel elus, võttes Einselni sõnad ja soovid aplausiga vastu.


Lausa kuulus on kaitseväe juhataja ka praegu veel kehtiv käskkiri number 1 1995. aasta 1. jaanuarist, mis käsib “vaenlasele igal tingimusel vastu hakata ja jätkata seda seni, kuni EV President on andnud teistsuguse korralduse”.
Einseln püsis elu lõpuni kontaktis paljude tuntud isikutega kõikjal maailmas, tuletades neile “Eesti küsimust” ikka ja jälle meelde. Vaid mõned kuud enne surma ütles see põduraks jäänud, kuid ikkagi jonnakas sõjaratsu: “Mul on ratastool. Kinnitan selle külge pagana relva kui tarvis, ja lähen võitlen Putiniga isiklikult, kui Ameerika pole seda valmis tegema!”


Aastate jooksul kuhjunud terviseprobleemid said kindralihärrast kumulatiivselt lõpuks jagu ühes Tallinna haiglas 15.-16. märtsi öösel, mõni tund pärast keskööd. Lahkus inimene, keda võiks ilma liialduseta karastatud idealistiks nimetada.
Siia sobib tsitaat Eric Sibulalt: “Nii, nagu Eesti kaitseväe teke ligi saja aasta eest oli rahvusliku üleelamise küsimus äärmiselt vaenulikus õhkkonnas, ei saa pidada selle taasloomist 90ndate aastate alul lihtsaks teoks, kuid õnneks juhtis seda protsessi üks erakordne isik.”


Ühes kirjas lähedastele kirjutas Einseln kunagi: “Sirelid lõhnavad Eestis paremini kui kuskil mujal maailmas.” Mõne nädala pärast puhkevad meil sirelid jälle õitsele, kuid kindralit ennast enam ei ole. Kindlasti oleks ta tervitanud seda kogu südamest, et kaks päeva pärast tema surma astus Eesti pinnale esimene osa Briti sõjaväelaste relvastatud kontingendist, mis hakkab Tapal panustama Eesti kaitsesse koos oma raskerelvastusega.


Kindral Einselnile korraldatakse Eestis 31. Märtsil riiklik leinatalitus ja ärasaatmise tseremoonia. Lahkunu enda soov oli saada lõplikult sängitatud USA sõjasangarite kalmistule Arlingtonis, Virginias.Vahepeal sisuliselt lindpriina omaenda kodumaal elanud mehel võimaldatakse nüüd lõpuks külma käest tuppa tulla.


USA eriotstarbeliste vägede klassikaliseks missiooniks on olnud minna vaenukolletesse ja aidata vastupanuliikumistel areneda ning kujuneda vabade ning demokraatlike riikide regulaarvägedeks. Aleksander Einseln koolitati välja täpselt just selleks, ja sellise ülesande ta Eestis enda peale vabatahtlikult ka võttis, kuulates ei midagi muud kui omaenda südametunnistuse häält. Tänapäevaks on Eesti kaitsevägi kujunenud uuesti üpris läänelikuks ja sellele nurgakivipanijaks oli ei keegi teine kui meie hulgast nädalapäevade eest lahkunud Aleksander Einseln.


Eesti kaitseväe juhatajate reas oli Einselnil täita aga koht, mida praegu ei ihkaks endale ilmselt keegi, sest rohkem tuli lahinguid lüüa tagalas – peastaabi, kaitseministeeriumi ja riigikogu ruumides, kui välisriike heidutades või kaitseväe õppustel.” Mitte ainult revolutsioon, aga ka nõukogude vene kurjuse ja korralageduse järelllainetused söövad oma lapsi. Kogu kunagine idablokk võitleb ka veel tänapäeval nende nähtustega.


On suhteliselt vähe neid, kes läksid õige üksipäini ja frontaalselt "endisesse Nõukogude Liitu" metsiku ida ja vene värgiga võitlust pidama. Kuigi moolok ise üritas Einselnit erinevatel viisidel põlvili suruda, jäi ta siiski jalule, "bloodied but unbowed".


Einseln proovis jätkuvalt oma kätt kodumaises poliitikas, kogudes küllaltki häid häälesaake, kuid ei pääsenud Eesti parlamenti. Ta pidas lakkamatut võitlust korruptsiooniga Eestis, mida esineb praegugi veel suuremas ulatuses, kui üks tsiviliseeritud ühiskond enesele lubada tohiks.


"Oleksoloogiliselt" võttes oleks võinud võimaldada Einselnil kaitseväe juhatajana jätkata, temast oleks võinud saada ühe või kahe tärniga kindral USA kaitseväes, ja pole ka täiesti kuutõbine püüda teda kujutada Eesti presidendina. Ainult, et oleks on paha poiss!


Ta oli alati oodatud külaline erinevates Eesti majades erinevates riikides, eriti vabariigi aastapäeva kõnelejana. Einseln oli "üks meist". Üks eestlastest, üks eesti pagulaskonna sõprusvõrgustikust, kes vabadusse pääsesid ning vabaksjäämise luksust enesele ka lubada said, ja keegi, kes kuulus ka ameerika eriotsarbeliste üksuste vennaskonda, millist maailma vaid selle liikmed päris hästi aduvad.


Aleksander Einselnil oli teisigi teeneid, mis siia lihtsalt ei mahu. Viimastel aastatel käis kindrali tervis alla ja ta jäi küllaltki koduseks. Ta pidas head võitlust ka neis lahinguis, tervenedes mitmel korral päris rasketest tervisehäiretest tänu suuresti abikaasa Kitti raudsele pühendumisele ja “vana sõjahobuse” Aleksi enda tahtejõule.

Jüri Estam

* Ambrasuurile viskuma: “millegi või kellegi kaitseks ennast ohvriks tooma”.
** Tsitaat antiikaja kreeka lüüriliselt poeedilt Pindarilt, kes elas ajavahemikus 518-438


Aleksander Einselnile annetatud olulisemate autasude osaline nimistu
Eesti

- Kotkaristi esimese klassi orden
U.S.A.
- Defense Superior Service Medal
- Legion of Merit
- Bronze Star Medal with one Oak Leaf Cluster
- Combat Infantryman Badge with 1 stars
(lahingutegevuses osalenud jalaväelase tunnusmärk ühe tärniga)


ÕIENDUS
Eelmise nädala Vaba Eesti Sõnas ilmus esimene osa järelhüüdest meie seast k.a. 16. märtsil lahkunud  kindral Aleksander Eilsenile. Tolle järelhüüde esimese osa kaasautoriks on Priit Parming, milline fakt jäi Vaba Eesti Sõna eelmises numbris kahjuks esile toomata. Parandame käesolevaga selle vea ja täname hr. Parmingut meile saadetud materjali ning vaevanägemise eest.

 

Toimetus

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo