Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Meie ajakirjandus ei seisa enam järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest ning on katkestanud Eesti ühiskonna ja elu järjepideva monitoorimise, väidab ajakirjandusteadlane ja ajakirjanik Maarja Lõhmus.

 

Lugedes Eesti perspektiivide analüüse, kus näiteks Ernst&Youngi uuringus “eksitakse” ca 3 miljardi euroga ning seesama “uuring” peaks aluseks olema Eesti pika perspektiivi otsustamisele Riigikogus, tuleb mulle meelde 30-aasta tagune aeg, kus me teatavasti olime kõik vaimustuses, kui lugesime Isemajandavast Eestist (IME).

 

30 aastat tagasi.

 

Me maal olid olemas keelutsoonid ja me sõltusime koloniaalvõimust Moskvast.

 

Ajakirjandus tegi väga palju sel perioodil, et ta avalikustas probleeme – oli suunatud probleemide lahendamisele. Ja kui räägime ajakirjanduse objektiivsusest, siis objektiivsus seisnes selles, et ta avalikustas ning seisis vastu totalitarismile ja suletusele.

 

Me ei osanud 1987. Aastal tõesti veel mõelda või välja öelda “Eesti Vabariigi Riigikogu” – need olid mõisted, mis oli uskumatult kauge unistus.

 

Me oleme liikunud 30 aastat edasi.

 

Kuidas saab olla, et 30 aastaga on täisring toimunud selliselt, et meil on olukord, kus meil taas napib informeeritud otsustamist?

 

See, millest me kõik praegu räägime ja millepärast me väga mures oleme, on informeeritud otsustamine, sest informatsioon puudub, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud, mis on väga suur viga.

 

Me ei kujutanud tõesti 1990ndate algul ette, et ajakirjandus võib lakata selles mõttes toimimast kriitilise avalikkusena, mis peab igas iseseisvas riigis olemas olema, et jälgida põhjalikult protsesse ette ja prognoosides pikka perspektiivi.

 

Me oleme teinud teaduses ajakirjandusuuringud, 100 aasta Eesti – Vene – Soome ajakirjanduse võrdlusi aastast 1905 kuni kaasajani, mille põhjal näeme, et näiteks Soome ühiskonnas ja Soome ühiskonna ajakirjanduses on põhiküsimus ühishuvi. Soome ajakirjandus on seisnud läbi sajandi Soome ühishuvi eest.

Vene ühiskond on olnud ideoloogiline ja vastavalt ideoloogia muutusele on ajakirjanduse fookused muutunud.

 

Eesti aga, kus me oleme ja mille infoväljast sõltuvad meie otsustamised Eesti perspektiivide üle, on kaasa kõikunud ideoloogiliselt, vabadel aegadel seisnud ühishuvide eest. Kusjuures meie olukord on olnud selline, et 1950ndate ja 1990ndate ajakirjan-dustekstide struktuur – inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine on sarnane. Meie ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust – kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.

 

Kui räägime ajakirjanikust, siis on ta subjekt. Kõik see, mida ajakirjanik käsitleb, ei saa olla anonüümne ja/või salastatud. Meil on tekkinud avaliku – avatud informatsiooni vahele PR-filter, ajakirjanikud ei pääse enam info otseallikale ligi.

 

Sellise info põhjal, kui sul ei ole käes infoallikaid, ei saa teha informeeritud otsustusi.

 

Ajakirjanduslik töö, mis nõuab pika perioodi monitoorimist ja pika perspektiivi analüüsi, on jõudnud praegu punkti, kus ka ajakirjanikena peame vaatama, mis toimub edaspidi.

 

Meil on tõsine küsimus ka selles, kas me tahame seda Rail Baltica ette nähtud 66 meetri laiust uut keelutsooni läbi Eesti. Mida see uus kee lutsoon tähendab kohalikule rahvale ja kogu Eestile? Me pole seda tähtsat teemat ajakirjanduses üldse veel arutanud.

 

Kui me räägime ajakirjandusest kui inimese ja kodaniku tasandi vaatest, siis me peame väga reaalselt ette kujutama, mida see tähendab inimestele, seisma Eesti inimeste eluperspektiivide ja huvide eest.

 

Võrdleme praegust Eestit praeguse Soome ühiskonnaga. Soome ühiskonnas on juba ligi aasta tõsine demokraatiat ohustav probleem see, et peaminister püüdis Yleisradio sisus anda soovitust.

 

Kui see üksainus poliitiku kõne Yleisradio juhile (kes nüüdseks on vallandatud), nähti Soomes olevat ohtlik demokraatiale ning on seal juba ligi aasta väga tõsine teema, siis meie Eesti ühiskonnas praegu on ajakirjandus hoopis kummalises seisus, kes/mis ei saa aru, mis on ajakirjanduse kohus – ei ole võtnud järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest seista või on katkestanud Eesti ühiskonna ja elu järjepideva monitoorimise.

 

Kui Eesti ajakirjandus toimiks, siis ei oleks see jätnud avalikkuses katmata ega lasknud läbi selliseid otsustusi nagu näiteks aastal 2011 Rail Baltica koosoleku dokumentide salastamine, uute põhjendamata otsuste mittemärkamine jne; samamoodi ei vaataks nüüd uute keelutsoonide loomisele selle pilguga, et ametnikud teevad midagi ja otsustavad midagi, mis on Eestile kahjulik.

 

Ajakirjandus peaks praegu väga kiiresti ja edaspidi pidevalt – hakkama lähtuma kodanikust, et me teeksime informeeritud otsustusi siin Eestis.

 

Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus asjad Eesti üle otsustatakse mujal.

 

Maarja Lõhmus

PhD, ajakirjandusteadlane

ERR.ee

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo