Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin 2Tänavune Kotkajärve Metsaülikool Kanadas Muskoka maakonnas, kolmetunnise autosõidu kaugusel Torontost põhja poole, kulges Valdur Mikita loomingust inspireeritud pealkirja all.

 

Osalesin viiendat korda lektorina ning kinnitan, et Kotkajärvel oli taas küllaga nii metsa kui keelt, nii vaimu kui väge.

 

Seekord püstitasime mitmeid rekordeid: kunagi varem pole korraga olnud nii palju lektoreid Eestist (semiootik ja isemõtleja Valdur Mikita, näitleja ja teatrikooli õppejõud Anu Lamp, Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna juhataja,

Sirje Kiin 2Oleme aastaid murdnud piike oma venekeelse vähemuse inforuumi pärast, aga kipume ära unustama, et ka Eesti põhirahvus ehk eestlased vajavad ühist inforuumi nagu õhku, sõltumata sellest, kus nad parasjagu elavad, õpivad või töötavad.


Erinevatel andmetel elab praegu väljaspool Eestit 100 000 kuni 200 000 eestlast või Eesti päritolu inimest, kes räägivad eesti keelt, tunnevad pidevalt huvi Eestis toimuva vastu või siis elavad vaheldumisi Eestis ja välismaal.


Eesti avalikus meedias kajastub välismaal elavate eestlaste tegevus väga vähesel määral, kui leebelt väljenduda.

 

Tegelikult tundub, et välismaale läinud eestlane kaob Eesti meediapildist nagu vits vette, ta kukub üle Väike-Eesti maailma serva.

Sirje Kiin 2Kui asusin 1990. aastal tööle Soomes Turus Raadio Vaba Euroopa väliskorrespondina, arvasin, et sulandun uude keskkonda kergesti, sest mul oli Soomes palju häid sõpru, olin 25 aastat vaadanud Soome televisiooni, kuulanud soomekeelset raadiot ja tõlkinud mitu raamatut soome keelest.

 

Ometi sain kerge kultuurišoki. Inimeste individuaalne ruumi- ja ajataju oli täiesti teistsugune. Kogesin seda esiotsa kui tõrjumist, hiljem taipasin, et tegelikult oli tegu suurema respektiga teise inimese aja ja ruumi suhtes.

 

Kui olin Eesti-Soome vahet sõitnud juba kümme aastat, hakkas trügimine Eesti poodides ja järjekordades mulle natuke närvidele käima, tundus, et inimesed seisavad mulle liiga lähedal, räägivad liiga palju üksteisele vahele, katkestavad su lauseid, tulevad ootamatult, ilma ette helistamata külla ja üldse on kuidagi vähem ette ära organiseeritud kui soomlased. Soomes oli rohkem avarust ja inimestevahelist distantsi.

Sirje Kiin 2Kus on tänane Suur-Eesti? Suur-Eesti ja Väike-Eesti mõisted võttis mullu kasutusele keeleteadlane Martin Ehala, kes tõlgendas neid lootusrikkas võtmes.

 

„Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame./---/ Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti.

 

Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse.

 

Kuid sedavõrd, kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada.

 

Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada.

 

Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees, 14.03.2014)

Sirje Kiin 2Eestlaste minapilt tundub olevat lõhestunud. Üks peegelpilt, mida põgeniketemaatika päevakorda tulek ja (sotsiaal)meedia  tugevalt võimendab, on väike, tige ja sallimatu Eesti.

 

Selle pildi toetuseks esitatakse järgmisi argumente. Eestis on vähemuste sallivuse indeks OECD riikidest kõige madalam: kui OECD riikide keskmine näitaja on üle 60%, siis Eestis oli see 27%.

 

Euroopa sotsiaaluuringu tulemused näitasid, et Eesti elanike hulgas oli neid, kes ütlesid, et nad on immigrantide suhtes sallivad, ainult 24%, samas kui Euroopas keskmiselt on sallivaid 38%.

 

Sallimatu Eesti pilti kinnistas kõvasti mitmesaja mootorratturi hiljutine põristav protestiretk põgenike varjupaika majutavasse Vao külla ja paari härgmehe särgile trükitud foto Norra massimõrvari pildiga (ehkki sel mõrtsukal polnud mingit pistmist immigrantidega, tema tappis oma kaasmaalasi – norra noori).

Sirje Kiin 2Põgenikekriis Euroopas on sundinud meid uuesti ja sügavamalt vaatama iseenda sisse, kes me oleme rahvana ja riigina ning kelleks tahame tulevikus saada ja jääda.

 

Avalikku mõttevahetusse ilmub üha enam eksistentsiaalseid mõtisklusi, mis väljendavad jälle kõhklusi eesti rahva ja keele tuleviku suhtes.

 

Ühed kardavad, et eestlased jooksevad mööda maailma laiali, teised on hirmu täis, et kogu maailm jookseb Eestisse kokku ja kogu õu saab „õnne täis“, nagu luuletas kord Juhan Viiding ühest hoopis teisest massiimigratsiooni ajastust.

 

Kolmandad on kindlad, et sureme peatselt välja ja pigem varem kui hiljem.


Kirjanik Mihkel Mutt kirjutas hiljuti veebiväravas Huige üpris nutuse Fabiani-essee „Rahvuslikust ebakindlusest“: „Eesti rahvas ei kao, vaid mandub.

Sirje Kiin 2Eesti riigil on aastas vähemasti kaks olulist, ratsionaalset enesediagnoosi meetodit – üks on inimarengu aruanne, kus meie ühiskonnateadlased analüüsivad põhjalikult Eesti riigi ja rahva seisukorda ja teevad oma ettepanekuid, kuidas diagnoositud probleeme lahendada; teine on riigikontrolli audit, kus seadusega selleks ettenähtud ametkond kaardistab Eesti riigi ees seisvad sõlmküsimused ja pakub välja oma lahendused.

 

Need on tõsised tööd, mida tuleks meil kõigil tõsiselt võtta, mõttega läbi lugeda ja vajadusel läbi vaielda, aga igal juhul tuleks neid arvestada nii riigi seadusloomes kui ka avalikus mõttevahetuses.


Paraku näeme, et see kõik on nagu hane selga vesi.

Sirje KiinSest luuletaja soov oli:
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.  


Nii lõpetas ta luuletuse „Põgenik“, mis ilmus 1954. aastal Underi viimses luulekogus „Sädemed tuhas“. Samas kogus leidub veel mitmeid luuletusi, mis kujundlikult kõnelevad autori igatsusest naasta kodumaale: „Võõrsil“, „Kusagil“, „Viimane valgus“, „Nägemus“ jt. Aga luuletuste vägi pole paraku sama juriidilise jõuga, mis testamendi täpsus.

 

Ühtki dokumenti ega luuletaja enda kirjalikku sooviavaldust selle kohta ei leidu. On vaid lähedaste, Underi usaldusaluste inimeste mälestused ja nende poolt meile edasi antud soovid: luuletaja tütred Hedda Hacker ja Dagmar Stock; väimees, saksa pastor Hermann Stock; sugulane Leida Kuusma, sõbrad Helmi Rajamaa ja Paul Laan jt.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo