Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Ebakindel on kirjutada Ontario provintsi ja Rootsi pealinnas elavate eestlaste asjadest, kui sa nende keskel otseselt ei viibi. Ja seda enam, kui nende kogukondade vägikaikavedamised pole läbipaistvad. Leidub inimesi kes kalastavad sogases vees, seda ise sogades. Püüa siis selgeks teha, mis seal tegelikult lahti on.

Üsna vaikselt ja meedia suurema tähelepanuta valmis haridusministeeriumis hiljuti järgmise kümne aasta „Eesti keelevaldkonna arengukava 2018-2027“ eelnõu. Selle pealkiri on pidulik „Keel loob väärtust“.

Alustame suurest üleeuroopalisest pildist. Saksamaa “uus-vanale” koalitsioonile anti mõne päeva eest samas koosseisus jätkamise võimalust kompav roheline tuli. Konkreetsemalt väljendades nõustusid Sotsiaaldemokraatliku partei delegaadid alustama taaskord koalitsiooniläbirääkimisi Angela Merkeli juhitud konservatiividega. Mis mind sealjuures valvsaks teeb on, et paadunult vasakpoolse ja pealegi veel euroopafanaatilise sotsialistist Martin Schulzi mõjuvõim selles tagasi tulla võivas koalitsioonis saab olema suur. Kentsakas kombinatsioon igatahes. Sotsiaaldemokraadid ja (vähemalt nime poolest) konservatiivne CDU uuesti samas paadis? Ja Schulz mingis ulatuses mitte ainult kogu Euroopa, aga teatud mõttes ka siis Eesti taktikeppi käes hoidmas? Minu jaoks on see angsti esile kutsuv kujutelm.

Soovin õnne, mehed, olete välja arvutanud eesti naise majandusliku väärtuse riigile, arvestades sünnitatud laste arvu. „Tühja neist muudest väärtustest, kes neid enam mäletab: vaimsed, eetilised, sotsiaalsed, kultuurilised, isegi ideoloogilised. Huvitav, mis see mees siis maksab, kui ta üldse ei sünnita? Puhas null või?“ Selline oli minu esmane reageering Facebookis, kui lugesin Postimehest ühe meesteadlase ja meesettevõtja artiklit „Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist?“ (Raul Eamets, Kristjan Järvan. Postimees, 12.01.2018).

“Postimees” avaldas hiljuti rea majanduspoliitilisi analüüse pealkirja all “Elu vasakpoolse valitsuse all”. Mainit lehe majandustoimetuse juht Kristi Malmberg küsis siis: “Kas neoliberalismi viimased hingetõmbed”?

„Paradiis luuakse ikka käepärasest materjalist, importkaupu on seal vähe. Sellest eeldusest võiksime ka oma kultuuri puhul kinni pidada. Meie hajaasustus, vanad külasüdamed ja põlistalud vastavad üsna täpselt tänapäeva inimese igatsusele ühest kaugest, kummalisest ja paradiislikust maailmast. Inimese elu üle valitseb tasakaaluseadus: mida kiiremaks ja tsiviliseeritumaks maailm muutub, seda enam ihaldab inimene järjest lihtsamaid asju: rahu, vaikust ja puutumatut iseolemist,“ kirjutab semiootik Valdur Mikita oma jõuluks ilmunud uues esseeraamatus „Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas“.

Ka täna jõuan peateemani alles pärast väikese jänesehaagi tegemist. Nimelt kummitab Eestis endiselt vegeteerivas olekus küsimus Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisest.

Tahaks ikka lõpetada aastat heade uudistega ja selline rõõmus uudis on täiesti olemas: tänavuse rahvusvahelise heade riikide indeksi alusel oleme kultuurilise rikastamise poolest maailma parimad koos Belgia ja Hollandiga (Belgia 1., Holland 2., Eesti 3. koht). Kultuurilise panuse all mõistetakse ja mõõdetakse iga riigi loominguliste toodete ja teenuste eksporti, ajakirjandusvabadust, liikumisvabadust ja panust UNESCO organisatsiooni.

 

Heade riikide indeks (https://goodcountry.org/index/) mõõdab mitme erineva näitaja abil seda, kuivõrd iga riik panustab üleilmsesse inimkonna heaolusse või millega ta seda võimalikult kahjustab, vastavalt maa suurusele või väiksusele. Indeksi arvutamisel kasutatakse nii ÜRO kui ka teiste rahvusvaheliste  organisatsioonide andmeid ja kaalutakse nõnda võrreldes, kas antud riik on planeedile ja inimkonnale koormaks või loojaks või toimetab kusagil vahepeal, tehes nii kasu kui kahju.

 

Võrdluseks: 2014. aastal oli Eesti panuselt maailmakultuuri kuuendal kohal, üldjärjestuses aga 34. kohal, kaugel ees teistest Ida-Euroopa riikidest. Mullu olime kultuuripanuses 11. kohal, üldjärjestuses 39. kohal. Teised võrdluskategooriad lisaks kultuurile on: teadus ja tehnoloogia, rahvusvaheline rahu ja turvalisus, maailmakord, maakera ja kliima, riigi edenemine ja võrdsus ning tervis ja heaolu.

 

Eesti on tänavuses hääde riikide indeksis maailma 163 riigi hulgas senisest kõige kõrgemal, 28. kohal oma mitmete teiste rahvusvaheliste panuste poolest: tervise ja heaolu panuses oleme 27. kohal, teaduse ja tehnoloogia panuses 36. kohal, õitsengu ja võrdsuse panuses 37. kohal. Viimane saavutus on eriti hämmastav hüpe paremuse poole, sest veel mullu olime õitsengu ja võrdsuse panuses täiesti tagumises rivis 129. kohal. Planeedi ja kliima hoidmises oleme 57. kohal, kuid maailmakorda panustamises 72. kohal ja rahvusvahelise rahu ja turvalisuse panuses 93. kohal, mis tundub küll kummaliselt kehv tulemus, arvestades meie aktiivset panust NATO missioonidesse ja eelarve 2%lise nõude täitmist. Samuti pole siin tõenäoliselt arvestatud meie meeste ja naiste silmapaistvat panust maailma küberturvalisuse arendamisse, mis ilmselt kuulub selles rehkenduses tehnoloogia panusesse.

 

Just jõulu eel tuli näiteks teade selle kohta, et Bostoni Globaalne Foorum autasustas Eesti Vabariigi ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest meie riigi eeskujuliku küberturvalisuse mudeli eest. See on vaid üks paljudest tunnustustest, mis Eesti riik on saanud maailma küberturvalisuse eest seismisel. Ajal, mil tuleviku konfliktid ja sõjad tõotavadki tulla pigem kübermaailma vahenditega kui tankide-püssidega, oleme siingi sõna otseses mõttes demokraatliku maailma eesliinil.

Taoline heade-halbade riikide võrdlemine on suhteline, sõltudes metoodikast ning algandmete vettpidavusest, kuid üldise pildi nii rohkete andmete võrdlemine siiski annab. Kui üks pisike riik on oma kultuuripanuse ja ka küberturvalisuse arendamise poolest maailma riikide hulgas püsivalt ning veenvalt eesotsas, siis võiksime seda ka ise vääriliselt hinnata ning arutleda, kuidas oma tõelist potentsiaali veelgi paremini hoida ning toetada.

 

Ehkki Eesti riik on viimastel aastatel pisut suurendanud kultuuri ekspordile suunatud raha, pole Eesti kultuuri rahastamine tervikuna, st kultuuri osakaal riigieelarves sugugi mitte kasvanud, mis tähendab, et eksport on tulnud pigem teiste, Eestisiseste kultuuritegevuste arvel. Kultuur pole paraku olnud meie valitsuste prioriteet, pigem on see viimaste valdkondade hulgas.

 

Eesti loojad on harjunud üliväikeste honoraridega, sellega, et näitustele ja raamatutele tuleb tihtilugu ise peale maksta. Raamatukogude laenutustasud on sümboolsed. Suur osa eesti kultuurist sünnib tänini puhtast missioonitundest, õhust ja armastusest. Moodsa loomemajanduse loosungiga nõutakse, et kunst peab end ise ära tasuma, mis on aga niivõrd väikesel turul praktiliselt võimatu. Isegi viljakaim, rahvusvaheliselt pärjatud eesti kirjanik Andrus Kivirähk ei elaks ära oma menukaist näidendeist ega romaanidest, vaid ta teenib oma igapäevast leiba ajalehekolumnistina. Tõsi, meil saavad nüüd viis kirjanikku ja viis kunstnikku nö riigipalka, järgmisel aastal lisanduvad veel kolm kirjaniku- ja kolm kunstnikupalka, aga see on vaid tilgake meres.

 

Äsja toimunud haldusreform on samuti jätnud kohaliku kultuuri vaeslapse ossa või hallile eikellegimaale: „Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.“ (Ott Karulin. No teeme siis poolgi rehkendust. Sirp 20.05.2017). Kohalik kultuurielu on aga just taimelava, kust kultuuritipud saavad sündida. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palgad tõusevad küll järgmisel aastal viiendiku võrra, kuid kultuuritöötajad ongi olnud aastaid niivõrd alarahastatud, riigi keskmise palgani plaanitakse jõuda alles aastaks 2020.

 

2018 valmib Arvo Pärdi keskuse uus hoone ning alustatakse Linnateatri uue hoone projekteerimist, kuid innukas betoonivalamine ei tohiks asendada investeerimist kultuuri loojatesse. 2018 toimuval Londoni raamatumessil on Eesti koos Läti ja Leeduga peakülaline, loodame, et seda suursündmust aitab Eesti riik vääriliselt rahastada. Samuti osaleb Eesti 2018 Veneetsia arhitektuuribiennaalil ning kasvatab tublisti filmitootmise rahastamist seoses EV 100. sünniaastapäevaga.

 

Märkimisväärne saavutus on meie kultuuripärandi digitaliseerimine ja säilitamine. Nimelt on Eesti alates aastast 2017 maailmas esimene riik, kus hakkas kehtima nn säilituseksemplari seadus, mis kohustab koguma ja säilitama kõiki väljaandeid ka digitaalselt. Seeläbi on loodud alus maailma parimale kultuuripärandi digiarhiivile. Juba praegu saab pea kõiki eesti lehti ja ajakirju netis lugeda, osa tasuta, osa tasuliselt, kuid eesti ajakirjanduse arhiivivaramu on vabalt netis loetav. E-raamatuidki saab nüüd Tallinna keskraamatukogust laenutada (vt ELLU), ei pea alati ostma.

 

Ometi selgub, et meil kehtivad seadused ei toeta eesti keeles lugemist, seega ka haridust ja kultuuri, kirjutas Triinu Seppam, Tallinna Keskraamatukogu teenindusdirektor (“Eesti võiks eraamatute laenutamises haarata ohjad”. Sirp 22.04.2016): „Oleme uhked selle üle, et Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki. Samuti räägime üha enam sellest, et väikses Eestis peavad kõigil olema võrdsed võimalused ennast arendada. Nii võikski siis Eesti võtta ohjad enda kätte ning seista Euroopa Liidus selle eest, et e-raamatud oleksid raamatukogude kaudu kõigile elanikele kättesaadavad. Kiviräha raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ peavad saama eesti keeles lugeda kõik, ka need, kes ei jaksa selle eest maksta.“

 

Eesti kui üks maailma parimaid kultuuririike võiks seista selle eest, et meie rikas kultuuripärand oleks maailmale tõepoolest ka kättesaadav.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo