Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje KiinEestis on tänavu seeneuputus, soojad ja niisked ilmad on paljundanud ja sigitanud seeneniidistiku paikadesse, kus kunagi varem pole seeni kasvanud ja ilmutanud metsa alla liike, mida siinkandis pole peaaegu et varem nähtud.

 

Korjasin septembri keskel pojaga Otepää kandis pehme samblaga kaetud valgusrikkas männimetsas kauneid pisikesi oranže kukeseeni ja võist leemendavaid võipuravikke, mida mu kadunud isa armastas ohtra võiga praadida.

 

Ema eelistas marineerida pisikesi tumedaid männiriisikaid, mis krõmpsusid toredasti hamba all ja kadusid sünnipäevalaualt ikka kõige kiiremini. Päike paistis siredate mändide vahelt sametisele samblale, mis vetrus jalge all pehmelt ja koduselt, vaikus valitses silmapiirini ja kaugemalegi veel.


Ometi tajusin varasügiseses eesti metsaidüllis ängistavat varjatud ohtu, mis ei seisnenud samblasse jäänud karu- ega põdrajäljes. Oht seisnes suures teadmatuses, mida tegelikult tuleks teha, kui tõeline oht peaks saabuma. Mida peaks tegema mu kalakasvatajast poeg ja gümnaasiumiõpilasest pojapoeg siis, kui Eestit tõsiselt rünnatakse?

 

Mida peaksid  tegema naised ja lapsed? Kuhu viiakse vanurid Viiratsi vanadekodust, kust mu ema lahkus pilve piirile paar aastat tagasi? Mis saab neist, kes on siin ratastoolis või lamavate haigetena? Kuhu evakueeritakse koolid? Kuhu lehetoimetus? Kuhu apteek? Kus on meie toidu- ja veevarud, kui poode enam ei ole või neid ei saa enam varustada, sest elektrit pole, sillad ja laod on õhku lastud. Näiteks.


Kas igaüks meist teab, kuhu ta peab minema, mida tegema, kuhu varjuma, kust saama tegutsemisjuhised, kui internet, telefon ega raadio ühtäkki enam ei tööta? Vanal halval nõukogude ajal harjutasime alalõpmata tüütutel ja vastikutel tsiviilkaitse õppustel, toppisime pähe gaasimaske ja õppisime haava sidumist,  aga siis me vähemasti teadsime, kus on lähim varjend, aga nüüd? Mina küll ei tea, ja ega mu lähedased ja sõbrad pole palju targemad. Küllap sõjaväelased ja kaitseliitlased, president ja peaminister teavad, tahaks uskuda, aga kogu rahvas pole ju sõjaväes ega Kaitseliidus, vähemasti veel mitte. Aga võibolla peaksime kõik olema, vähemasti niisama informeeritud ja teavitatud, nagu seda on Kaitseliitlased.


Kui Mihkel Raud tuli tänavu Kanada metsa Kotkajärve Metsaülikooli esinema, tõdes ta imestusega, kui väga muretsevad välismaal elavad eestlased Eesti ja koduste lähedaste julgeoleku pärast, nad esitavad palju turvateemalisi küsimusi, sest tahavad täpsemalt teada, kuidas Eestis radikaalselt muutunud välispoliitilisele ohuolukorrale reageeritakse, kuidas valmistutakse erinevaiks ohustsenaariumiteks. Mihkel ütles, et ega Eestis ei küsi seda keegi, sellest peaaegu et ei räägita, sest seal nii teravalt ohtu ei tajuta. Mina imestan selle üle samuti, aga erineval põhjusel.


Kogesin samasugust sisemise ja välimise ohutaju erinevust siis, kui Eesti hakkas taasiseseisvuma, kui Vilniuses ajasid vene tankid inimesi alla ja Eesti piir pandi korraks lausa kinni, see oli dramaatilisel 1990-1991 aasta vahetusel. Balti riikide välisuudiste pinge oli toona erakordselt suur kogu maailma meediakanalites, välismaal, isegi Soomes kartsid kõik hirmsasti eestlaste pärast,  aga Eestis endas elati laulva revolutsiooni lainel oma igapäevast elu, rahulikult ja rõõmsalt, saatuslikku ohtu tegelikult tajumata, sest teisiti ilmselt polnukski võimalik suures ajaloopöörises psüühiliselt ellu jääda.

 

Olukorras, kus kogu maailm pöördub pea peale, kus kõik väärtused vahetavad pluss- ja miinusmärke, kus nii minevik kui tulevik muutub täiesti ebaselgeks, elatakse vaid olevikule, sest see on täna ja tänase päevaga tuleb just paegu väga praktiliselt toime tulla.


Lapsed on vaja toita ja kooli saata, pesu pesta, rohi niita, auto parandada, tööle minna. Seened korjata ja sisse teha, praadida, soolata või marineerida. Sammal on Lõuna-Eesti ilusas männimetsas pehme ja soe ka siis, kui Venemaa luurelennukid rikuvad järjekordselt Eesti õhupiiri, kui agressori allveelaevad jälitavad Tallinna ja Helsingi vahelist laevaliiklust ja kui endise venelasest kolleegi poolt reedetud eesti luuraja võetakse venelaste poolt vägivaldselt relva ähvardusel kinni Eesti enda territooriumil, rikkudes kõiki mõeldavaid rahvusvahelisi reegleid ja põhimõtteid, mida tunnistab paraku vaid demokraatlik Lääs, aga mitte totalitaarne Ida. Lääs mängib püüdlikult malet, Venemaa lõhub jultunult nii laua kui nupud, vangistab või tapab mängijad.


Eston Kohvri juhtum on küll kõige jõhkram turvatunde lõhkuja eestlaste jaoks, sest sellega anti meile märk, et samal moel võidaks mistahes hetkel kinni võtta igaüht, sind ja mind, kõiki tänaseid seenelisi samblarohelises Otepää metsas või  paadiga kalastajaid Peipsi järvel või jahimeest Võrumaal.

 

Fabritseerida ja valetada kokku süüdistus, et ületasid Vene piiri, kandsid Venemaa loata pussnuga või relva. Või hoidsid ehk kunagi, 1980. aastate lõpus eemale nõukogude sõjaväe „kangelaslikest ridadest“, on ju Venemaa äsja algatanud just sedasorti süüdistused leedu meeste vastu. Olime ju pool sajandit sunniviisil kõik nõukogude kodanikud, kes ei täitnud ehk mõnd bürokraatlikku kohustust. Käsitas ju Nõukogude Liit pärast Teist maailmasõda kõiki Balti riikidest põgenenud isikuid ja pagulasteks sunnitud inimesi N. Liidu kodanikena, ehkki nad polnud päevagi N. Liidus elanud.


Meid, Tartu Ülikooli filoloogiaüliõpilasi sunniti õppima nn sõjaväelist meditsiini - neli aastat iga nädal üks päev, kohustusliku kursuse lõpuks said meist nõukogude armee seersandid, kümne aasta pärast koguni vanemseersandid. Mind võiks ju ka täna siit seenemetsast Vene-Eesti lõunapiiri lähistelt kinni nabida, sest olen aastakümneid „kõrvale hoidnud“ kõigist vene sõjaväe kordusõppustest.  Panin nimelt 1988 koos sadade teiste sundseersantidega oma punase sõjaväepileti Tallinnas Raekoja platsil GENF 49 üleskutsel suurde klaaspurki.

 

Lootsin viimase ajani, et need piletid põletati toona pidulikult ära, aga kahjuks mitte. Kuuldavasti viidi kõik sõjväepiletite purgid miskipärast viisakalt, ikka malemängu reeglite kohaselt nõukogude sõjaväekomissariaatidesse, nii et neid on venelastel nüüd mugav arhiivist võtta ja vangistamisnimekirja lisada. Ettekäände leiavad nad alati.


Ei, raputan endast kujuteldavad ohumõtted maha, vaatan sügava metsa poole ja mõtlen, et kui kuhugi mujale minna pole, siis kodumets ikka kaitseb ja varjab, toidab ja katab. Tuleb aga rohkem seeni ja marju korjata, varusid koguda. Ja Kaitseliitu astuda. Siis teaksime, kuhu minna ja mida teha.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo