Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje KiinVärske riigikontrolli aastaraport pani Eesti tänasele olukorrale karmi diagnoosi: Eestit vaevab otsustamatusest tulenev paigalseis. Riigikontrolör Alar Karis ütles raportit kommenteerides, et otsustamine ja valikute tegemine on jäänud seisku. Mida aasta edasi, seda valusamaks see läheb. Ta nentis, et Eestil on küll tasakaalus eelarve ja väike riigivõlg, ent sellest ei piisa, et saada Euroopa mõistes jõukaks ühiskonnaks. Energiat on kulutatud detailidele, samas kui mitmed põhimõttelised, ent hädavajalikud valikud on endiselt tegemata.


Pikki aastaid on vaieldud ja kulutatud raha vältimatult vajaliku haldusreformi kavadeks, ent väikses Eestis on endiselt absurdselt kulukas arv – 215 kohaliku omavalitsuse üksust: 30 linna ja 185 valda. Mitmed Isamaaliidu ja IRLi ministrid on korduvalt ette valmistanud erinevaid haldusreformi kavasid, kuid NB! Reformierakond on vastupidiselt oma nimele (võimulpüsimise nimel) teinud kõik selleks, et otsust määramatuks ajaks edasi lükata.


erakonnadSirje Kiini veeru illustratsiooniks saadetud internetis leviv karikatuur, mille autorit pole õnnestunud kindlaks teha.

 

Tervishoiureformi üle ei peeta enam isegi debatte. Juba 2010. aastal tehti Maailma Terviseorganisatsiooni, sotsiaalministeeriumi ja haigekassa koostöös valminud uurimuses järeldus, et praeguse rahastamise juures ei suuda Eesti oma tervishoiusüsteemi üleval pidada.


Otsustamatuse taga seisab ka haridusreform ehk koolivõrgu ümberkorraldamine. Käib lõputu  ametkondlik pallimäng: haridusministeerium  eeldab, et koolivõrgu eest vastutavad kohalikud omavalitsused, riigikontrolli arvates peaks aga hariduse eest riigis vastutama siiski haridusministeerium. Kui kohalikud omavalitsused ei suuda kvaliteetset haridust anda, peab riik koolipidamise rolli omavalitsustelt üle võtma, leiab riigikontroll oma aastaraamatus.


Tegemata on ka üleüldine riigireform, mille vajadusest on räägitud aastaid. Selle asemel käib ministrite toolivahetustants, mis hõivab kogu avalikkuse tähelepanu. Nüüd, kui järgmiste parlamendivalimisteni on jäänud loetud kuud, on alanud siiski avalike ettepanekute võidujooks, kes aga pakub paremini. Neist järeldub, et mõned poliitilised jõud siiski tajuvad, et valijad ootavad muutusi, st otsuseid. Iseküsimus, milliseid otsuseid keegi esmatähtsaks peab ja kas ja kuidas nende vastuvõtmiseks konsensus saavutada.


Otsa tegi lahti parteitu ettevõtja Indrek Neivelt, kes tegi oma viis ettepanekut maksureformiks, mis aitaksid vähendada väiksema palgaga inimeste maksukoormust ja ettevõtete tööjõuga seotud makse. Neivelti hinnangul tammub Eesti majandus samuti juba vähemasti kaks valimistsüklit sama koha peal. Ta meenutas ka presidendi sõnu vabariigi aastapäevakõnes: mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Neiveldi arvates viiks Eestit edasi eeskätt maksureform: ravikindlustusmaksu alandamine, väiksema sotsiaalmaksu asendamine ettevõtte tulumaksuga, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 400 eurole, tulumaksu määra tõstmine 24 protsendini, kodualuse maamaksu taastamine, põlevkivi kaevandamise maksustamine vastavalt maailmaturuhinnale jt ettepanekud.


7. novembril avaldas Postimees Isamaa ja Res Publica Liidu juhtpoliitikute Jaak Aaviksoo, Mart Laari, Juhan Partsi ja Urmas Reinsalu „uued“ ettepanekud: seitse sammu riigireformiks ja Eesti majanduskasvuks. Neist pakub eeskätt huvi esimene samm, mis seotud otsedemokraatia suurendamise ideedega, mis on juba aastaid ringelnud Roheliste erakonna initsiatiivil, aga ka Rahvakogus ja kõikvõimalikel arvamusfestivalidel.


Nimelt kordavad neli meest rahva hulgas ammu populaarset, et mitte öelda populistlikku ettepanekut vähendada Riigikogu liikmete arvu 101lt 71le, kuid – „suurendades samas komisjonide ja ametkonna võimekust“, loe: nõunike ja ametnike arvu. Nad põhjendavad oma ettepanekut Eesti rahvaarvu kahanemisega. Hoopis sisulisemalt otsedemokraatiat edendav ettepanek on rahvahääletuse võimalusi avardav idee: „Laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega, ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.“  Selle ettepaneku tegi jurist Jüri Raidla küll juba viis aastat tagasi, aga hea, et nüüd ka IRL seda lõpuks toetab.

 

Samuti on mõistlik nelja poliitiku kordusettepanek maakonnapõhiseks haldusreformiks mudelina 15 pluss, nagu ka mitmed teised riigi toimimist tõhustavad meetmed (teadlaste kaasamine riigivalitsemisse jt). Küsimus on, miks neid häid ideid ei viidud ellu siis, kui IRL oli valitsuses, miks tullakse nende ettepanekutega lagedale alles nüüd, kui neid on opositsiooni tõrjutud? Selline ajastatus muudab IRLi mõistlikud ettepanekud paratamatult populistlikuks ja sisendab kahtlust, et ideed võivad jääda taas pelgalt valimiseelseks punnituseks.


Äsjaloodud Vabaerakond on astunud sammu veel kaugemale ning seadnud sihiks kaasata riigi valitsemisse kogu kodanikkond, pakkudes valimistel kandideerimisväljundi vabakondadele ja kodanikeorganisatsioonidele. Vabaerakonna tunnuslauseks on õilis soov anda riik rahvale tagasi. Võtmeküsimus on, kuidas seda tehniliselt ja seadusandlikult teha?
Olen ammu imestanud, miks niivõrd arenenud ja edukas e-riik nagu Eesti seda on, pole söandanud julgemalt rakendada e-riigi eeliseid ning töötada välja kiired, paindlikud ja valijaskonda aktiviseerivat otsedemokraatiat võimaldavad e-lahendused. Tõsi on, selleks tuleb ilmselt muuta seadusi, sh ka põhiseadust, sest Põhiseaduse Assamblee liikmed ei saanud 1990. aastate algul ette näha e-vabaduste nii tormilist arengut.


Kui Šveitsis on ajavahemikus 1945-2006 korraldatud 396 referendumit, Itaalias 63, Iirimaal ja Uus-Meremaal 28, siis Eestis on rahvalt referendumiga söandatud arvamust küsida vaid kahel korral: 3.03.1991 Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses ja 14.09.2003 Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Ehkki USAs  pole korraldatud ühtki föderaalset referendumit, on otsedemokraatlikud rahvaalgatused võimalikud kõikides osariikides ja seda võimalust kasutatakse üha aktiivsemalt: aastail 1904–2007 hääletati eri osariikides erinevaid rahvaalgatusi  2236 korral (eriti aktiivselt viimastel kümnenditel), neist said seadused 908 ehk 41%. Ometi ollakse neis riikides hääletustehnika poolest kaugel taga edukast e-Eestist.


Mõistagi on muinas-Kreekast pärit otsedemokraatia kahe teraga mõõk, millel on valijaskonna aktiviseerimise plussid ja populismisrappa eksimise ohud, kuid Eesti riik on ligi veerandsaja aastase taasiseseisvumisaja jooksul siiski nii palju t ä i s kasvanud, et võiks oma rahvast juba natuke rohkem usaldada. Eesti väiksus, haritus ja e-valmidus on head eeldused küpsemaks otsedemokraatiaks.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo