Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Presidendivalimised andsid meile karmi õppetunni selle kohta, milline oli ja milline peaks olema meedia vastutus varem kogematu, ent äärmiselt jõhkra infosõja olukorras, mida peab Venemaa ja tema läänes ning idas tegutsevad palgatrollid. Meie kõik, nii demokraatlike riikide ajakirjanikud kui poliitikud,  peaksime sellest tegema oma järeldused, eriti Eestis.

 

Küsimus pole ainult elementaarses arvutiturbes, vaja on iga inimese üldise valvsuse, teadlikkuse ning arvutikirjaoskuse tugevdamist, koolitamist ja maast-madalast nutiseadmete kasutusharjumuste treenimist. Ehkki Prantsusmaa valimiskampaania tegijad olid USA demokraatide häkkimisjuhtumist juba hoolega õppust võtnud ning saatsid iga päev laiali hoiatavaid ekraanitõmmiseid korduvate kalastuskirjade kohta, õnnestus presidendikandidaadi Macroni valimiskontori arvutisüsteemi ikkagi sisse murda pärast kuudepikkust edutut massirünnakut alles viimasel hetkel, kui üks juhuslik inimene häkkerite või ründeroboti järjekordse kalastuskirja röövlingile vajutas.

 

Ent ajakirjanike vastutus on palju suurem võrreldes tavainimesega. Meedia vastutus on niivõrd suur, et võis mullu maksma minna maailma võimsaima riigi presidendivalimised ja mine tea, võib seeläbi lähemas või kaugemas tulevikus maksma minna terve maailma saatuse.

 

Traditsioonilise õpetuse järgi on meedial demokraatlike valimiste kontekstis kolm põhirolli: vahikoer, kes raporteerib võltsimisi ja reeglite rikkumisi, õpetaja, kes harib ning teavitab valijaid ning turvamees, kes seisab hea kodurahu eest.

USAs juhtus aga kaks enneolematut asja. Esmalt langes meedia – ühiskonna valvekoer – ise massiliste valeuudiste ning väga täpselt enne valimisi ajastatud wikilekete ohvriks, avaldades valimatult ebaseaduslikult varastatud, häkitud e-kirju. Nii osutusid USA parimad ajalehed ja telejaamad otseselt vene propaganda tõhusaiks teenreiks ja teostajaiks. Ehkki varastatud e- kirjades tagantjärele tark olles tegelikult midagi erilist ega kriminaalset ei olnud, suutis USA meedia poolt täiesti kriitikameeleta omaks võetud ja võimendatud inforünnak ometi mõjutada paljude inimeste valimisveendumusi ja otsuseid.

 

Teiseks võimendas sotsiaalmeedia omakorda massiliselt ajakirjanduses avaldatud valeteateid ja  bamoraalseid wikilekkeid, kusjuures sotsiaalmeedia langes veel omakorda vene infosõdalaste poolt massiliselt levitatud robotspinnide ohvriks. Nüüd on USA meedia tagantjärele asunud süüdistama just sotsiaalmeediat valimiste rikkumises, kallutamises või võltsimises, ehkki uusima infosõja eesliinil seisid USA parimate kvaliteetlehtede kõrgelt koolitatud ajakirjanikud. Seekord kukkusid nad kõigis kolmes rollis täielikult läbi, nii et esimese ringi süüdlasi otsides ei tuleks sugugi mitte osutada ainult sotsiaalmeediale, kus igaüks võib põhimõtteliselt kirja panna ja jagada mida iganes, kuni see otseselt kriminaalne ei ole. Sotsiaalmeedias toimunu mõjutas muidugi samuti jõuliselt valimiseelseid hoiakuid, aga see on teise ringi teema.

 

Mida võiksime-peaksime Eestis sellest kõigest õppima? Meil on endil paraku olemas verivärske näide mitte küll veel otseselt valimisi mõjutanud infosõjast, aga järjekordselt rahvuslikke vastuolusid üles kütnud infolahingust. Pean silmas meediatormi, mis lahvatas uuesti 9. mai ehk nn vene võidupüha eel. 2007. aastal teisaldas Eesti valitsus nõukogude võimu poolt pärast Teist ilmasõda püstitatud  pronkssõduri samba südalinnast kalmistule, kus oligi tema jaoks õige koht. Elasin ise 1990. aastail Tallinna südalinnas selle pargi lähistel ja nägin oma silmaga, kuidas tagasihoidlikust sõjas langenuile lillede panekust kasvasid vene agitaatorite toimel aasta-aastalt üha vägevamad venemeelsed  demonstratsioonid Georgi lintide, N. Liidu ja Venemaa lippudega, ähvarduste ja lõpuks lausa Eesti riigi vastaste loosungitega.  Sõja ohvrite mälestamise asemel viibutati siin agressiivselt rusikaid ja sisistati mulle, eestlasest möödujale: „Malo vas ubili“ (Vähe veel teid tapsime). Korduvalt lubati kogu Eesti  rahvas uuesti Siberisse küüditada. Lõpuks sekkus politsei ja viis ära hoopiski eesti mehed, kes tulid  vastuprotestiks omakorda pronkssõduri juurde eesti lippudega. Selline olukord tuli ära lõpetada ja õigesti tehti. Seejärel puhkenud pättide rüüstamismärul päädis mitmekümne nooruki arreteerimisega. Konflikt jäi küll veel mõneks ajaks tuha alla hõõguma, kuid jahtus siiski järgnenud kümne aasta jooksul tasapisi maha. Venelased harjusid käima pronkssõduri juures kalmistul oma langenuid mälestamas ja kõik võisid kergemalt hingata. Vähemasti oli Tallinna südalinn nüüd vabastatud vene propagandasõja  läbi eestlaste jaoks vene okupandi sümboliks kujunenud kuju kollist, ehkki tegu oli eesti skulptori ja modelliga.

 

Ometi ei suutnud ma tänavu oma silmi uskuda, kui nägin juba mai algul nii eesti kui venekeelsetes neti-ja paberlehtedes laiutavaid erilehekülgi, mis t ä h i s t a s i d suurte värvipiltide ja pikkade artiklite ja intervjuudega pronksmäruli kümnendat aastapäeva. See oli ometi päev, kus Venemaa saatkonna poolt mahitatud ja juhendatud vene pätid rüüstasid ja lõhkusid segi Tallinna südalinna. Mida oli seal tähistada? Oleks tegu olnud paari asjakohase analüüsiva artikliga sellest, kuidas lõimumisasjad on viimase kümne aasta jooksul tegelikult arenenud ja paranenud, saanuksin veel kuidagi aru selle musta päeva meenutamisest. Aga tähistada seda pättide ja nende õhutajate memuaarsete meenutamistega? Kus on siin ajakirjanike vastutus ühiskonna sidustamise, õpetamise, harimise ja rahu valvamise eest? Me ise toodame vene propagandale materjali juurde, ilma et nad meie arvuteisse oleks veel jõudnud sisse häkkidagi? Kas oleme võimelised tõrjuma kindlasti meilegi saabuvaid inforünnakuid, eristama valet  vajalikust teabest, loobuma ettesöödetud pseudoskandaalide kajastamisest klikkide ja raha nimel?

 

Eesti ühiskond vajab sidustamist, mitte lõhestamist. Ajakirjanikel lasub infosõjas esmane vastutus.  Olgem oma elukutse väärilised.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo