Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Euroopa Liidu suured pooldajad – selle sünnitajad ja ideoloogid ja need, kes Euroopa Liidust kõige rohkem kasu lõikavad – vaevalt varjavad läbi lillede, et nad soovivad sellest Teise Maailmasõja järgsest moodustisest uut megariiki või koguni impeeriumi kujundada, kui inimeselapsed neile selleks vaid vabad käed jätaksid.

 

NSV Liit aretas “nõukogude inimest” kümnete miljonite kaupa. Pikaajaline eesmärk oli, et nõukogude koolid ja teenimine sabapidi koos Stalini-Brežnevi-Gorbatšovi nn võitmatus armees “toodaks” eestlasi, grusiine, armeenlasi jt ümber vene keelt kõnelevateks nõukogude olendeiks. Euroopa Liidu ideoloogid näeksid hea meelega samuti, et eurooplasteks kujunemine poliitilise enesemääratlemise ja riigipatriotismi tähendustes vahetaks välja igasugused karused, tülikad ja tüütud ning ajale jalgu jäänud provintslikud identiteedid. Identiteet – kui nüüd mälu veidi värskendada – on mäletatavasti selliste omaduste hulk ehk komplekt, mis teeb ühe “subjekti” unikaalseks võrreldes teiste subjektidega.

 

Ingliskeelsed fraasid ja mõisted tungivad aina kiireneva tempoga eesti kultuuriruumi. Vt. Eesti Päevaleht: “Iivi Jõe-Cannon: kuidas meie äritegevus läheb üle inglise keelele ehk My Fitness, Time Out, development ja cash & carry on vallutanud tänavapildi”. Selles on midagi päris kentsakat ja tehislikku, et kontinentaaleurooplaste kohmakavõitu inglise keel jääb edaspidi Euroopa pidžiniks, ka pärast brittide lahkumist sellest suurest perest! India elanikele pole selline tunne võõras.

Komistasin hiljuti fraasi “eestihääbumine” peale, mis pole keeleliselt hästi õnnestunud, kuid võimaldab väljendada tunnet, mis kipub närima mingit osa eestlastest, kes endiselt mehitavad nö Eesti laevukest.

 

Küsin käesolevas arvamuslugude rubriigis ju aeg-ajalt, kas Euroopa Liidu projekti kuulumise mäng väärib eestlaste jaoks selle peale kuluvaid küünlaid? Kas eestlased, kui meie elukutselised ametnikud välja arvata, saavad sealt rohkem tagasi, ja lausa märkimisväärselt, kui seda, mida suurde institutsionaalsesse Euroopasse panustada tuleb? Või on see kõik lihtsalt veel üks suur eestihääbumise põhjustaja?

 

Kui uskuda ameerika mõttekoja Stratfor’i olukorrahinnanguid, siis Ida-Euroopa pole nimetamisväärseid eeliseid Euroopa Liitu kuulumisest majanduslikult küll saanud. Mõned Euroopa südamiku riigid on üpris jõukad, kui Eestit nendega võrrelda, ent meiesugused kaugesse kirdesse jäävad maad pole märgatavalt edukamaks kujunenud tänu lihtsalt sellele, et kuulume pro forma nendega samasse klubisse. EL pakub sealjuures vaid minimaalseid kaitseeeliseid, samas kui EL’ist lahkumine ilmselt kahjustaks meie julgeolekuolukorda. Nordstream 2 gaasijuhtme küsimuses töötavad Saksamaa ja Austria igatahes Baltikumi ja Ukraina huvidele kohe vastu.

 

Kas Eesti saab olema pooleks aastaks turvalisem paik, tänu eesistuja ameti pidamisele? Teisisõnu: võib-olla – kui Vladimir Putinile peaks raevuhoog ootamatult peale tulema – on Kreml äkki vähem maias EL Nõukogu eesistujariigile kallale tungima kui tavalisele EL liikmesriigile? Sellised mõttekäigud jäävad paratamatult retoorilisteks.

 

Oodata, et Eesti saaks Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaaks olemisest otsest kasu lõigata oleks ebarealistlik. Omi huve saab mõistlikus ulatuses küll natuke esile tõsta (loe: “Eesti Eli eesistumise eel: Läti õppetunnid”, väljaande Diplomaatia k.a. märtsikuu number). EL Nõukogu pole aga see asutus Euroopa Liidus, mis “käseb, poob ja laseb”. Seaduste algatamise õigus ja ka tegelik võim on koondatud ikka püsivalt ametisoleva Euroopa Komisjoni kätesse.

 

Oleks ebaaus sugereerida, et Eesti eesistumine jääb viljatuks ettevõtmiseks. Tuleb tunnistada, et Eesti kui suhteliselt nurgatagune koht ütleb paljudele teiste riikide elanikele suhteliselt vähe, vaatamata Arvo Pärdi loomingu tuntusele ja asjaolule, et Tallinna kõrtsid ja meie tütarlapsed meeldivad briti õlleturistidele. Mida paremini Eestit tuntakse, seda rohkem empaatiat meie suhtes loodetavasti kogetakse, võrreldes täiesti äraunustatud paikadega. Sellel on teatud “pehme julgeoleku” väärtus.

 

Siitpoolt seda kõike vaadates tundub, et Eesti ametnikud on võtnud  valmistumise EL Nõukogu eesistumiseks tõsiselt käsile. Selleks on valmistatud juba viis aastat järjest.

 

Eesti asetab suure osa rõhust oma eesistumise ajal digitaalse revolutsiooni teemadele, mis tundub omavahel öeldes kahe teraga mõõk olevat. Esiteks on Eesti kuulsus tiigrihüppe riigina mõnevõrra ülespluhvitud ehk midagi peaaegu kuulujutu laadset. Teised seda õnneks aga alati ei tea! Digitaalse revolutsiooniga käib tegelikult lõputult probleeme kaasas, kuid – sadagu kasvõi pussnuge – jääb see möödapääsmatult oluliseks tulevikusuunaks. Euroopa peab kas tegutsema või loovutama tehisintelligentsi mänguvälja Ameerikale ja Hiinale.

 

Kui ei kerki esile suuri kriise – maailm mõjub praegu küll kuidagi ebatavaliselt ebastabiilsena – peaks Eesti EL Nõukogu eesistumise ülesande adekvaatselt välja vedama. Pealegi veel on juuli ja august meist edelasse jäävas “suures Euroopas” lausa väljasurnud puhkuste periood.

 

Väikese Eesti vaatevinklist vaadates jätab EL Nõukogu eesistumise kohustus maru tähtsa ülesande mulje. Miskit vastutusrikast, unikaalset ja põnevat siis. Meid märgatakse ju!

 

Kuid samas: kui Eesti eesistumine just katastrofaalselt ei kulge, unustatakse kõik see küllaltki kiiresti, sest eesistumine roteerub poole aasta pärast järgmise EL liikmesriigi kätte, kelle peale koondub siis juba uus tähelepanu.

Jüri Estam

Euroopa Liidu suured pooldajad – selle sünnitajad ja
ideoloogid ja need, kes Euroopa Liidust kõige rohkem
kasu lõikavad – vaevalt varjavad läbi lillede, et nad soovivad sellest Teise Maailmasõja järgsest moodustisest uut megariiki või koguni
impeeriumi kujundada, kui
inimeselapsed neile selleks
vaid vabad käed jätaksid.
NSV Liit aretas “nõukogude inimest” kümnete miljonite kaupa. Pikaajaline eesmärk oli, et nõukogude koolid ja teenimine sabapidi
koos Stalini-Brežnevi-Gorbatšovi nn võitmatus armees
“toodaks” eestlasi, grusiine,
armeenlasi jt ümber vene
keelt kõnelevateks nõukogude olendeiks. Euroopa Liidu ideoloogid näeksid hea
meelega samuti, et eurooplasteks kujunemine poliitilise enesemääratlemise ja
riigipatriotismi tähendustes
vahetaks välja igasugused
karused, tülikad ja tüütud
ning ajale jalgu jäänud provintslikud identiteedid. Identiteet – kui nüüd mälu veidi
värskendada – on mäletatavasti selliste omaduste
hulk ehk komplekt, mis teeb
ühe “subjekti” unikaalseks
võrreldes teiste subjektidega.
Ingliskeelsed fraasid ja
mõisted tungivad aina kiireneva tempoga eesti kultuuriruumi. Vt. Eesti Päevaleht:
“Iivi Jõe-Cannon: kuidas
meie äritegevus läheb üle
inglise keelele ehk My Fitness, Time Out, development
ja cash & carry on vallutanud tänavapildi”. Selles on
midagi päris kentsakat ja
tehislikku, et kontinentaaleurooplaste kohmakavõitu
inglise keel jääb edaspidi
Euroopa pidžiniks, ka pärast
brittide lahkumist sellest
suurest perest! India elanikele pole selline tunne
võõras.
Komistasin hiljuti fraasi
“eestihääbumine” peale, mis
pole keeleliselt hästi õnnestunud, kuid võimaldab väljendada tunnet, mis kipub
närima mingit osa eestlastest, kes endiselt mehitavad
nö Eesti laevukest.
Küsin käesolevas arvamuslugude rubriigis ju aeg-ajalt,
kas Euroopa Liidu projekti
kuulumise mäng väärib eestlaste jaoks selle peale kuluvaid küünlaid? Kas eestlased, kui meie elukutselised
ametnikud välja arvata, saavad sealt rohkem tagasi, ja
lausa märkimisväärselt, kui
seda, mida suurde institutsionaalsesse Euroopasse panustada tuleb? Või on see
kõik lihtsalt veel üks suur
eestihääbumise põhjustaja?
Kui uskuda ameerika mõttekoja Stratfor’i olukorrahinnanguid, siis Ida-Euroopa
pole nimetamisväärseid eeliseid Euroopa Liitu kuulumisest majanduslikult küll saanud. Mõned Euroopa südamiku riigid on üpris jõukad,
kui Eestit nendega võrrelda,
ent meiesugused kaugesse
kirdesse jäävad maad pole
märgatavalt edukamaks kujunenud tänu lihtsalt sellele,
et kuulume pro forma nendega samasse klubisse. EL
pakub sealjuures vaid minimaalseid kaitseeeliseid, samas kui EL’ist lahkumine
ilmselt kahjustaks meie julgeolekuolukorda. Nordstream 2 gaasijuhtme küsimuses töötavad Saksamaa ja
Austria igatahes Baltikumi ja
Ukraina huvidele kohe vastu.
Kas Eesti saab olema pooleks aastaks turvalisem paik,
tänu eesistuja ameti pidamisele? Teisisõnu: võib-olla –
kui Vladimir Putinile peaks
raevuhoog ootamatult peale
tulema – on Kreml äkki vä-
hem maias EL Nõukogu
eesistujariigile kallale tungima kui tavalisele EL liikmesriigile? Sellised mõttekäigud
jäävad paratamatult retoorilisteks.
Oodata, et Eesti saaks
Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaaks olemisest otsest
kasu lõigata oleks ebarealistlik. Omi huve saab mõistlikus ulatuses küll natuke
esile tõsta (loe: “Eesti ELi
eesistumise eel: Läti õppetunnid”, väljaande Diplomaatia k.a. märtsikuu number). EL Nõukogu pole aga
see asutus Euroopa Liidus,
mis “käseb, poob ja laseb”.
Seaduste algatamise õigus ja
ka tegelik võim on koondatud ikka püsivalt ametisoleva Euroopa Komisjoni
kätesse.
Oleks ebaaus sugereerida,
et Eesti eesistumine jääb viljatuks ettevõtmiseks. Tuleb
tunnistada, et Eesti kui suhteliselt nurgatagune koht ütleb paljudele teiste riikide
elanikele suhteliselt vähe,
vaatamata Arvo Pärdi loomingu tuntusele ja asjaolule,
et Tallinna kõrtsid ja meie
tütarlapsed meeldivad briti
õlleturistidele. Mida paremini Eestit tuntakse, seda
rohkem empaatiat meie suhtes loodetavasti kogetakse,
võrreldes täiesti äraunustatud paikadega. Sellel on
teatud “pehme julgeoleku”
väärtus.
Siitpoolt seda kõike vaadates tundub, et Eesti ametnikud on võtnud valmistumise
EL Nõukogu eesistumiseks
tõsiselt käsile. Selleks on
valmistatud juba viis aastat
järjest.
Eesti asetab suure osa
rõhust oma eesistumise ajal
digitaalse revolutsiooni teemadele, mis tundub omavahel öeldes kahe teraga mõõk
olevat. Esiteks on Eesti kuulsus tiigrihüppe riigina mõnevõrra ülespluhvitud ehk
midagi peaaegu kuulujutu
laadset. Teised seda õnneks
aga alati ei tea! Digitaalse
revolutsiooniga käib tegelikult lõputult probleeme
kaasas, kuid – sadagu kasvõi
pussnuge – jääb see möödapääsmatult oluliseks tulevikusuunaks. Euroopa peab
kas tegutsema või loovutama
tehisintelligentsi mänguvälja
Ameerikale ja Hiinale.
Kui ei kerki esile suuri kriise – maailm mõjub praegu
küll kuidagi ebatavaliselt
ebastabiilsena – peaks Eesti
EL Nõukogu eesistumise
ülesande adekvaatselt välja
vedama. Pealegi veel on
juuli ja august meist edelasse
jäävas “suures Euroopas”
lausa väljasurnud puhkuste
periood.
Väikese Eesti vaatevinklist
vaadates jätab EL Nõukogu
eesistumise kohustus maru
tähtsa ülesande mulje. Miskit
vastutusrikast, unikaalset ja
põnevat siis. Meid märgatakse ju!
Kuid samas: kui Eesti eesistumine just katastrofaalselt
ei kulge, unustatakse kõik
see küllaltki kiiresti, sest eesistumine roteerub poole aasta
pärast järgmise EL liikmesriigi kätte, kelle peale koondub siis juba uus tähelepanu.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo