Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eesti erakondade süsteem on taasiseseisvumise 26 aastaga niivõrd kartellistunud, et sisuliselt on tegemist poliitilise monopoliga: uute rahvaesindajate pealekasv on tehtud kõrge valimiskünnise jt seadustega võimalikult raskeks nii parteide sees kui väljas. Võimukatla külge kinni keevitatud parteisid nuumatakse riigi rahakotist ehk maksumaksja rahadega nii suures ulatuses, et see põlistab põhjendamatult võimu monopoli. Iga valimistsükliga suureneb nende valijate osakaal, kes on kõigis poliitikuis pettunud, ei taha üldse enam valida või siis valivad viimases meeleheites mistahes uut jõudu, kes tuleb uute puhaste lubadustega, milles tuleb varem või hiljem peab pettuma, sest iseend korruptiivseks muutnud parteisüsteem pole ju muutunud. Usaldus poliitikute, parteide ja Riigikogu vastu on vabalanguses juba pikemat aega.

 

Kolme kuu pärast toimuvad Eestis taas kohalikud valimised, kuid mitmed populaarsed linnapead (näiteks Haapsalus ja Viljandis) eelistavad kandideerida hoopiski valimisliitude eesotsas, mitte oma endises kartellierakonnas, mille maine on kohapeal pehmelt öeldes kehv. Juba paari eelmiste valimiste ajal oli märgata selget suundumust, et inimesed usaldavad üha rohkem vabu kodanikuliikumisi ja -ühendusi kui kartelliparteisid. Eesti ühiskonnas on küpsenud vajadus vabastada meid kivistunud parteisüsteemist ning muuta see tõeliselt demokraatlikuks.

 

Mida siis teha? Kuidas muuta poliitilist valimissüsteemi?

 

Eesti tänase parteisüsteemi tekkimisel on paraku tume ajalugu, mida miskipärast ei taheta enam  mäletada. Nimelt on see süsteem nõukogude ajast pärit NLKP režiimi pärand, sest kui 1980. aastate lõpus loodi vabaneva Eesti NSV esimesed erakonnad, alates ERSPst jt väikeparteidest, millest hiljem moodustus Isamaa jt erakonnad, kes asusid taastama Eesti Vabariiki, tuli need paratamatult registreerida veel NSV Liidus kehtinud seaduste raames ehk NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi loa ning toonaste reeglite alusel. Kui Eesti iseseisvus taastati, oli vaja kiirelt muuta pakilisemaid asju kui nõukogude bürokraatiareeglite alusel äsja tekkinud erakondlik süsteem. Sovetlik erakondade registreerimise ja valimistele lubamise kehtiv kord võeti paraku automaatselt üle ilma kriitikata, ilma laiema ühiskondliku aruteluta. Nüüd siis näeme, kuhu see käopojana Eesti Vabariiki munetud NLKP pärand meid viinud on – poliitilisse ummikusse.

 

Kuidas siis tekkinud suluseisust välja tulla? Paljudes pika demokraatiaga riikides on kasutusel süsteem, kus valimisnimekirju saavad esitada mitte ainult ametlikult registreeritud parteid, vaid kestahes vabad kodanikud või kodanikeühendused, alates näiteks kahest kodanikust (Soomes). Ka Eesti Vabariigis kehtis 1920. ja 1930. aastatel samasugune süsteem. Arenenud demokraatiaga riikides ei ole korporatiivseid, kinnise liikmeskonnaga erakondi sel kujul nagu Eestis praegu, pole liikmeid ega monopoolseid parteikontoreid, on ainult valijad ja valitavad. Näiteks USAs registreerivad kodanikud end valijaks elukoha alusel, märkides sealjuures, millise poliitilise nimekirja toetajad nad on või siis, et nad on sõltumatud. Oma registreeritud poliitilist eelistust saab igaüks vabalt muuta. Valimistel kandideerimisel pole mingit parteide monopoli, vaid inimesed saavad esitada vabalt valimisnimekirju, millel on piisav toetus. Valimistel kandideerivad nimekirjad, mille toetuseks on kogutud seaduses ette nähtud mõistlik arv allkirju. Allkirjade miinimumarv sõltub valimisealiste kodanike arvust. Näiteks viie miljoni elanikuga Soomes on see arv 5000, Eestis võiks siis valimisnimekirjade miinimumnõudeks olla näiteks tuhat toetusallkirja. Nimekirjade riiklikku rahastamist ei toimu või toimub see rangelt piiratud ulatuses. Imekirjade valimiskampaania sõltuks valijate- toetajate-ettevõtjate vabatahtlikest annetustest.

 

Olen tutvustanud seda ideed tänavu suvel Vabaerakonnas ja ka mõnes teises ringkonnas ning saanud positiivset tagasisidet. Mõni inimene on laksanud käega laubale ja imestanud, miks me varem selle peale pole tulnud, sest idee tundus neile nii lihtne ja endastmõistetav. Aimar Altosaar kirjutas 18. juuli EVA nädalakirjas: „Esinduskogul välja käidud idee erakondade vormi ja tegevuspõhimõtete muutmiseks on väga tänuväärne, õigeaegne ja loodetavasti tulemuslik./---/ Sest paljud meie poliitilise süsteemi hädad, mille vastu võitlemine oligi üks Vabaerakonna tekkepõhjustest, tulenevadki ajale jalgu jäänud arhailisest erakonna- ja valimisseadustest. Üle 25 aasta vana seadusandlus on muutunud hullusärgiks, mis seob vabal mõttel käed ning annab võimalused kõikvõimalikeks manipulatsioonideks, poliittehnoloogilisteks skeemideks ja poliitiliseks korruptsiooniks.“

 

Millised oleksid uue (sisuliselt taastatud Eesti Vabariigi) valimissüsteemi eelised? Me vabastame Eesti ühiskonna komparteistunud kartellierakondadest, mida paljud valijad enam ei usalda. Valijate ja valitavate vahel tekib täiesti uut laadi, sisuline side: aktiviseeritud valija on eluliselt huvitatud, kellele ta oma toetuse eest maksab, valitav poliitik aga on huvitatud, et ta esindaks oma valijat niivõrd hästi, et see teda jätkuvalt toetaks. Poliitikud pöörduksid taas näoga rahva, mitte parteikontori poole.  Parteikontorite asemel on valitava poliitiku või tema valimisnimekirja tehniline abikontor, kes ei kehtesta mitte omi ülaltalla reegleid, vaid vahendab alt üles tulevaid sõnumeid ning valijate soove ja tagasisidet. Eesti poliitikasse tuleksid-tõuseksid taas (nagu see oli Eesti taasiseseisvumisel) meie kohalike kogukondade sisulised liidrid, mitte kuulekad parteibroilerid ja vihmavarjuhoidjad. Me teaksime jälle peast oma Riigikogu liikmete nimesid, sest nad oleksid Eesti ühiskonnas üldiselt tunnustatud ja teenekad inimesed. Poliitikud ei pea enam kulutama energiat parteisisestele intriigidele, formaalsetele liikmeks värbamistele ega absurdsetele väljaviskamistele. Lõpeb poliittehnoloogiline ning üdini korruptiivne manööverdamine parteinimekirjadega, sest iga poliitik sõltub nüüd otseselt ainult oma valijaist. Igakuised kohtumised oma valimisringkonna valijatega muutuvad poliitiku töö normaalseks osaks. Tagasiside valijatega saavutaks tiheda, sisulise kvaliteedi, mitte ei piirduks iga nelja aasta taguse valimiskampaaniaga. Poliitikud tunnetaksid paremini ühiskonna vajadusi, valijad saaksid sisuliselt suhelda oma valitud kandidaadiga silmast silma, meili, telefoni ja rahastamise teel. Rahvas tunneks, et tal on Riigikogus ja kohalikus omavalitsuses tõesti olemas oma hääl ja oma esindaja. Poliitik tunneks, et tal on olemas ehtne rahva toetus. Eesti ühiskonnas taastuks usaldus valija ja valitavate vahel.

 

Muidugi ei loobu tänased kartellierakonnad oma veerand sajandiga kinnistunud võimust lihtsalt ega kohe ega täna-homme, nende vastuseis saab tõenäoliselt olema äge ja kaitselahingud tulised. Eesti valimissüsteemi põhimõtteliselt demokraatlikumaks muutmine nõuab meie kõigi pikaajalist pingutust. Aga see sõltub juba sel sügisel ja kõigil järgmistel valimistel igast valijast, nii minust kui Sinust.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo