Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Septembris kinnitas Facebook ehk maakeeli Palgeraamat (aitäh kirjanik Olev Remsule mõnusa eestikeelse nimevaste eest), et USA presidendivalimiste ajal levitati sotsiaalmeediakanalis umbes 3000 reklaami, mis olid makstud kinni tuvastatavalt vene päritolu rahadega.

 

Twitteris oli möödunud aastal selliseid reklaame teadaolevalt 2000. Need arvud tunduvad esmapilgul justkui tühised, arvestades, et Facebookil on üle maailma iga kuu üle kahe miljardi kasutaja. USAs kasutab internetti kaks kolmandikku elanikest ja iga teine ameeriklane tegutseb Facebookis. Facebooki juhtkond püüdis algul toimunu tähendust pisendada ning tõrkus tükk aega isegi vastavaid andmeid uurimast ning edastamast, kuid nii avalik kui ametkondlik surve on nüüd siiski sundinud neid koostööle riigivõimudega. Facebookil ning Twitteril tuleb novembri algul senatile ametlikult aru anda, mis valimiste ajal sotsiaalmeedias õieti toimus ja millise ulatusega infosõda täpsemalt käis.

 

Tegelikult on juba ilmnenud, et vene rahaga kinnimakstud reklaame jagati ja kommenteeriti Facebookis miljoneid kordi ka erinevate ekstra loodud  võltskontode kaudu, mis võimaldas suhteliselt vähese vaevaga saavutada sotsiaalmeedias erakordselt suurt lõhestavat vastukaja. See kõik võimendas vene  infosõdalaste sõnumit miljonikordselt. Nüüd uurib Venemaa sekkumist USA presidendivalimistesse mitu ametlikku kõige kõrgema taseme uurimiskomisjoni, kusjuures viimaste uudiste valguses paistab, et vene rahaga tellitud poliitilised reklaamid olid sihitud väga täpselt just neis osariikides, kus valimistulemus oli kaalukeelel. Mitme uurimiskomisjoni liikme hinnangul polnud selline sihtimistäpsus võimalik ilma ameerika-poolsete valimisekspertide info ja/või kaasabita. Sel juhul oleks aga tegemist riigireetmisega. Nii et valimistejärgsed sotsiaalmeedia uurimispinged on siinmail kruvitud hetkel kõige kõrgema astmeni.

 

Infosõda ei piirdunud aga presidendivalimistega. Ka hiljuti asetleidnud massitulistamine Las Vegases osutus Venemaale sobivaks sihtmärgiks, et asuda taas sotsiaalmeedias tellitud reklaamiga õhutama vastuolusid inimeste arvamustes USA relvapoliitika suhtes. Samuti valiti infosõja sihtmärgiks tippjalgpallurite protestipõlvitamine USA liputseremoonia ajal (politsei vägivalla vastu mustanahaliste suhtes), mille suhtes ameeriklastel on risti vastupidised arvamused: pooled arvavad, et see on riigilipu ja püha hümni häbistamine, pooled aga on veendunud, et see on põhiseadusliku sõnavabaduse väljendus ja sportlastel on õigus avaldada meelt politsei vägivalla vastu sellisel viisil.

 

Jätkuvate lõhestamisteemade otsing USA ühiskonnas tõestab, et Venemaa  infosõda ei lõppenud sugugi valimistega, vaid see on pidev protsess, mis käib kogu aeg ja igal pool.

 

Mis on selle infosõja eesmärk? Autoritaarse režiimiga Venemaa infosõja eesmärk on alati olnud õõnestada lääneriikide demokraatiat, tekitada ühiskonnas ebastabiilsust, võimendada olemasolevaid ideoloogilisi, rassilisi, seksuaalse orientatsiooni, religioosseid jne lõhesid. Leitakse sobivad vaidlusteemad ja asutakse neid lõkkele puhuma, ärgitama ja ärritama. Juba kutsutakse vene päritolu sotsiaalmeedia reklaamides üles protestimiitingutele nii kohalike kui üleriiklike valitsuste vastu. Asi on läinud nii kaugele, et tõestatult vene rahaga korraldataksegi juba ameeriklaste protestidemonstratsioone, organiseeritakse protestiorganisatsioone ja lõhestatakse seeläbi edukalt ühiskonda.

 

Mis on sellel kõigel pistmist Eestiga, võib lugeja küsida. Seos on otsene. Esiteks sellepärast, et USA meedias tuletatakse nüüd üsna tihti meelde Eesti-vastaseid küberrünnakuid 2007. aastast kui klassikalist näidet Venemaa kübersõja algusest, mis Eestis küll edukalt tagasi tõrjuti, kuid millest teised lääneriigid pole seni osanud piisavalt õppust võtta. Pigem käsitleti seda USAs kui huvitavat üksikjuhtumit, kuid ei tajutud, et just siis algas Venemaa infosõda demokraatliku läänemaailma vastu.

 

Nüüd meenutatakse tagantjärele tarkadena, et Venemaa kasutas kübervõimalusi ka Gruusia sõja ajal, et lahinguvälja ette valmistada. Samuti oli ja on Venemaa aktiivselt infosõjas Ukrainaga. Nüüd arutavad USA eksperdid, et kõigist neist rünnakuviisidest tuleb õppida, et näha, milliseid meetodeid venelased võivad tulevikus ka USA vastu kasutada.

 

Teiseks oleks sinisilmne arvata, et taoline infosõda käib ainult USAs. Venemaa üritas sama ka Prantsusmaal ja Saksamaal. Samasugune infosõda käib ka Eestis, Lätis ja Leedus. Infosõda käib iga Facebooki ehk Palgeraamatu, Twitteri jt  sotsiaalmeedia kanali kasutaja argitoimingute keskel. Infosõja olukorras ei vastuta ühiskonda lõhestavate sõnumite postitamise, jagamise ja meeldimise (laikimise) eest mitte ainult Facebooki ja Twitteri juhtkond ja omanik, vaid ka iga kasutaja ise.

 

Mida saame siis meie teha infosõja olukorras? Kõige radikaalsem samm oleks muidugi loobuda sotsiaalmeedia kasutamisest üldse. Sellised üleskutsed ongi  juba kõlanud. Kuid ma arvan, et see pole enam realistlik, seda ajaratast enam tagasi ei pööra. Olen ise kasutanud Facebooki kümme aastat, Twitterit paar aastat ja leian, et inimeste kiire sidustamise positiivsed pooled kaaluvad seni veel ikka üles võimalikke negatiivseid (lõhestavaid, ohustavaid) probleeme.

Meie, sotsiaalmeedia igapäevaste kasutajate ülesanne on alati kontrollida allikat, võimaluse korral mitut erinevat allikat, kust info pärineb, mis meie ette ilmub. Meie ülesanne on kolm korda mõelda enne, kui midagi märkida meeldivaks, sest meeldivaks või mittemeeldivaks märkimise alusel tehakse Sinu profiilist mitte ainult kaubanduslikku tarbijastatistikat, vaid kaardistatakse ka Sinu poliitilised, religioossed jm eelistused. Seeläbi muudad end vabatahtlikult mh ka kuritahtliku infosõja potentsiaalseks sihtmärgiks.

 

Oluline on jälgida sotsiaalmeedias oma privaatsusseadeid, mitte postitada kõike avalikult, vaid ainult valitud ja usaldatud sõprade ringile. Isegi nii süütu asi nagu fotol kellegi nime tuvastamine ilma selle isiku loata tähendab tegelikult seda, et lisad antud isiku tema teadmata mõnda suurde näotuvastuspanka, millesse suvaline häkker suudab sisse minna ja seda näiteks terroriteo huvides ära kasutada.

 

Kui teame ja teadvustame, et vaenlase huvides on meie ühiskonda lõhestada, siis peaksime igaüks iga päev hoolitsema selle eest, et me oma sammude ja sõnadega püüame pigem ühiskonda ühendada. Proovime suunata erinevad arvamused,  mis loomulikult on olemas igas demokraatlikus riigis, mitte vihase vastasseisuni, vaid otsime, leiame, rajame rohkem kuldseid keskteid. Kompromiss au sisse!

 

Kõige suurem kasu oleks aga vanarahva tarkusest: ära usu hundi juttu. Kahtle, mõtle, kontrolli.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo