Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Varsti olen ma Eestis “turist” olnud juba 30 aastat. Turist selles mõttes, et on mõnikord tunne, nagu arvestatav osa eestlastest suutis okupatsiooniaastate kestel rohkem ära harjuda siia asustatud venelaste tulvaga, kui et nad oleksid praeguseks omaks võtnud neid suhteliselt väheseid rahvuskaaslasi, kes on Eestisse tagasi elama tulnud pärast pikki maapaos veedetud aastaid. Enamasti ei pöörata meile erilist tähelepanu.

 

Ajakirjaniku amet seisneb igatahes arvestataval määral elu pidevas ning huviga jälgimises.

 

Üks “olendeist”, keda iga Eestis asuv isik silmanurgast või sellest isegi tähelepanelikumalt märkama sunnitud on, on meie mets koos muutustega selle seisundis. “Olend”, kuna mets ise on suur ja keeruline elusorganism või õigemini rida varieeruvaid taime- ja loomakooslusi. Ka meie oleme osa loodusest, loodus ise on aga karmi fakti ette seatud ja peab inimkonda kuidagiviisi taluma. Kuidas loodus meid ka välja kannatada ja alati “seedida” suudab?

 

Siinkirjutaja ei oska öelda, kuhu varem igal pool näha olnud metsaveosõidukid tänapäevaks nagu kadunud oleksid. Ilmselt on selliseid omavad firmad kavalamaks muutunud. Nüüdisajal märkame neid maanteel liikumas vähem kui varem. 90ndate aastate keskpaiku Tallinnast Tartusse autoga sõites pidasin tähelepanelikult arvestust, lugedes paari tunni kestel kokku mulle vastu tulemas ca 25 suurt veokit langetatud puude koormatega. Samas ei pea inimene luuraja või detektiiv olema ega isegi metsa enesesesse sisenema, et märgata süvenevat lageraide tendentsi Eestis. Lageraie kujutab endast “vahendeid valimata” lohakat ja toorest ehk mehhaniseeritud järjekordse metsatuka või suurema kinnistu paljaks mullaks mahamurdmist mõne päeva või isegi mõne tunniga. Järele jäävad vaid suurteks inetuteks pindudeks lõhutud kännud ja vaevatud maapind sügavate poriste ratta- ja roomikujälgedega. Nn “harvesterid”, mis neid töid teevad, on kallid masinad. Praeguseks on sääraseid Eestisse toodud vähemalt sada ja need vajavad pidevat ööl ja päeval käigushoidmist, kui sellise mooloki omanik oma “investeeringust” maksimaalset kasu näha soovib. Harvester teeb oskaja operaatori kätes ära 10–15 saemehe töö, selle erinevusega muidugi, et metsatööline läheb pärast kaheksat tundi koju. Suured masinad see-eest ei maga.

 

Minu pere maakoha ümbruses undavad mootorsaed sageli, tekitades tüütut  mürareostust. Nagu näha, pole see enam mingi 30ndate aastate Eesti! Sisepõlemismootorist on kujunenud meie maale nii õnnistus kui nuhtlus.

 

Arhitektist poliitik Ignar Fjuk täheldas hiljuti ühes raadiosaates, et “Euroopas ja tsiviliseeritud maailmas sellist lageraiet nagu meil tehakse ei tunta. Võib olla ainult Brasiilias.” Tegelikult küll võtavad meie läheduses elavad poolakad halastamatult maha Euroopa viimast tõesti imponeerivat ürgmetsa Białowieżas, olles kuuldavasti viinud selle juba kollapsi äärele.

 

Euroopa maateaduse professor Terry Jordan (†) kirjeldas kunagi seda, kuidas kreeklased raiusid oma territooriumi juba Homerose ajal tammedest paljaks, ja ka seda, kuidas vanasti ümbritses Saksamaa metsakülasid roheline müür, kuni aja möödudes hakkasid domineerima hoopis lagendikud. Tänapäeval Saksamaal ja Inglismaal linnadest väljaspool reisides näed sa enamasti metsaraiest puutumata jäänud isoleeritud metsatukkasid vaid keset laiutavaid põldusid.

 

Eesti poliitikud on pidevas rahahädas, kuna nad tõstavad oma palkasid kohe-kohe jälle, ja kuna praegusel valitsuskoalitsioonil on komme jagada kingitusi valijatele, umbes nagu Bernie Sanders oleks meie peaminister Jüri Ratase asemel. Säh sulle siis “prii nänni”!

 

Värske Riigikontrolli aastaaruanne tuletab meelde: senisest enam tuleb riigil mõelda sellele, kuidas saada hakkama pärast 2020. aastat, ehk ajal, mil Eesti enam senises mahus eurotoetusi ei saa. Eriti Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid käivad rahaga nii lahkelt ringi, et meenutavad peaaegu sadamakõrtsidesse lällama läinud meremehi reede öösiti. Mets on paraku Eesti “roheline kuld”, mida on kerge laristada, kusjuures 40% meie metsadest kuulub riigile. Sageli meenutavad Keskkonnaministeerium, Riigimetsa Majandamise Keskus, Tallinna linnavõimud ja veel mitmed väiksemad valitsused kitse, kes kärneriks hakkas. Meie metsandus on üldiselt töösturite poole kaldu, ning kahjuks käib see ka Riigikogu kohta. Riigikogu protokollid on sel aastal täis huvitavat lugemist selle kohta, kuidas vastutustundlikumad inimesed püüavad parlamendile tervikuna neis küsimustes aru pähe panna, kuid lõpuks suurelt jaolt edutult. Ikka lähevad läbi seadused, mis lubavad edaspidi aina nooremaid puid maha raiuda.

 

Erametsaomanikud ei tarvitse riigiisadest paremad olla. Meenub üks kunagine reis Taisse, kus väikese sõiduki “tuktuki” juht muutis meelt ja otsustas poolel teel meie hotelli juurde, et viib meid siiski hoopis kohale oma väikese veoauto ehk kastikaga. Ootamatu oli näha tema viletsa onnikese ees siis seismas seda tuliuut sõiduautot, mida ta enesele muretsenud oli. Mul tuleb umbes sama tunne peale Mustamäel ja Õismäel viibides, kui näen tagasihoidlike nõukogudeaegsete korrushoonete ette pargituna ridamisi kalleid Mercedesid ja Audisid. Päris mitmed sellistest on saadud jälle kellegi vanaisa ja vanaema talumaa müügist koos sellel kasvanud metsaga. Tee mis tahad – arengule ja “progressile” on raske kätt ette panna! Eesti Wabariik elas vabaturu reeglite järgi, venelased tõid meile vastu tahtmist kommunismi ja nüüd vohab Eestis suhteliselt piiramatu kapitalism. Kõik need järsud nihked jätavad meie maale ikka ja jälle inimtekkelisi haavu ja arme.

 

Ilmselt on vaja selle teema juurde lähiajal tagasi pöörduda, heitmaks rohkem valgust plaanile rajada Suure Emajõe lähedusse massiline nn “puidurafineerimistehas”, mis hakkab – juhul kui riik annab nõusoleku ja vastavad load – neelama juba 2022 aastast 10,000 kuupmeetrit metsa ööpäevas. Kui ma nendest asjadest kogemuste põhjal üldse midagi tean, siis metsa käitlemine pole mitte kardetav ainult taolises tehases tööd leidnud inimestele. Võime ka küllaltki kindlad olla, et pärast sellise rajatise sulgemist 30 või 50 aastat hiljem, jäävad Lõuna-Eesti loodusesse sellest mitmed jäljed alates lõhutud metsadest võibolla kuni mahajäetud hoonete ja tehnikani välja, rääkimata dioksiini sattumisest ja ladestumisest Emajõe suudme ja Peipsi järve vetesse ning mutta, ning veel pikaks ajaks pärast seda ka selles piirkonnas elavate elusorganismide kudedesse.

 

Jüri Estam

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo