Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Lugesin neljateistkümne aastaselt Aleksis Kivi „Seitset venda“ Tuglase taidurlikus tõlkes ja sattusin seeläbi tõelisse Soome-lummusse, mis on kasvanud eluaegseks Soome-armastuseks.

 

Esmalugemisel mõjusid mulle peamiselt kirjaniku maagilised sõna- ja metsamaastikud. Alles hiljem mõistsin, et seitsme venna geniaalsed arhetüübid esindavad suurepäraselt kogu eheda soomluse mitmekesist skaalarikkust, alates aeglasest, melanhoolsest Juhani-tüübist kuni nutika, vilka ja sõnaosava noorima venna Eeroni, keda noor Juhan Viiding kehastas nii unustamatult Voldemar Panso 1972. aasta legendaarses lavastuses „Täna mängime seitset venda“.

 

Hakkasin Viljandis juba keskkooli ajal keeltekoolis soome keelt õppima, et lugeda soome kirjandust originaalis ning aru saada kummaliselt lähedase kõlaga  raadiosaadetest ning nostalgiliste, soomelikult minoorsete tangolaulude sõnadest. Kui asusin Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppima, olid legendaarse õppejõu Paula Palmeose soome keele tunnid minu jaoks ühed mõnusamad ja kodusemad, ehkki soome keele grammatika tundus veelgi raskem kui eesti keele oma – eriti need hirmsad possessiivsufiksid (isikukohased nimisõnalõpud), mis eesti keel on ajaloo jooksul oma sõnalõppudest maha raputanud ja ära unustanud, aga mis soomlased on alalhoidlikult tallel hoidnud. Keelelooliselt  ongi eesti keel mõnevõrra modernsem, soome keel arhailisem. Soome keele tundmine lisas emakeelele sügava minevikumõõtme, milleta oleks eesti keele tundmine vaesem ja poolikum.

 

Soome televisioon ei ulatunud nõukogude ajal teatavasti ei Viljandisse ega Tartusse, seda värvilist, poolkeelatud imet nähti vaid Põhja-Eestis. Sestap igatsesin endale Soome kirjasõpra. Tartu oli sellal teatavasti sõjaväestatud kinnine linn, välismaa turiste sinna ööbima ei lastud ja ehtsaid soomlasi eksis 1970. aastail sinna haruharva. Küll aga leidsin ühe vanema kursuse üliõpilase, kes oli suvel soomlaste giidina töötanud ja kellel oli taskumärkmikus terve Soome üliõpilaste rühma nimekiri koos aadressidega. Milline aare! Noormees avas mulle oma salamärkmiku ja lasi vabalt valida, kellele tahaksin kirjutada. Lugesin neid kauneid tundmatuid soome nimesid, kuni jõudsin eriti poeetilise nime – Salokannel – juurde. Juhani Salokannel! Just see! Mõeldud-tehtud. Kirjutasin aadressi ja kaunilt kõlanud nime üles ning esmakursuslase kohmakas soome keeles kiri läks Helsingisse teele. Ei mäleta enam, mitu nädalat kulus ootamisele, aga vastus tuli. Meie pikk kirjavahetus Juhani ja Anja Salokandlega, mis nüüd asub Tartus kirjandusmuuseumis, arenes eluaegseks sõpruseks. Juhanile kujunes aga tema Eesti-armastus teenelise estofiili elutööks: temast sai viljakas eesti kirjanduse tõlkija, mida kroonivad Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõigi viie osa tõlked ning Jaan Krossi biograafia. Juhani Salokannel on kirjutanud mh ka romaani „Päästja“ (Pelastaja) neist soome vabatahtlikest, kes osalesid Eesti Vabadussõjas. See oli teatavasti ainus välisabi, mida Eesti toona üldse maaailmalt sai.

 

Kui jäin pärast 40 kirja lugu poliitilistel põhjustel kaheksaks aastaks töötuks, aitas just soome kirjanduse ja filmisubtiitrite tõlkimine, aga ka soome sõprade raamatuabi meie perel hinge sees hoida. Tollal Tallinnas elades tundus, et pea igal eestlasel oli oma kodusoomlane, kes käis tihti külas ja tõi nänni (kohvi, sukk- ja teksapükse, lutte, tööriistu, riideid, ajakirju, raamatuid jne). Need olid ajad, mil toidupoes polnud suurt midagi müügil peale halli laialivalguva lehmamao, aga Soome televisioonis välkus värviliselt ja peibutavalt Väiskin lihatiski (kaupmees Väiski lihalett). Tõsi, viina ja jäätist jätkus vene ajal alati. Meenub, kuidas üks toonaseid kompartei ideoloogiajuhte kinnitas venekeelses paraadkõnes, et Soome TV näol on tegemist värvilise pettepildiga, mille taga haigutavat „kapitalistlik kloaak“. Ometi ei läinud korda võimuesindajate korduvad katsed Soome televisiooni nähtavust Eestis ära keelata, ilmselt sellepärast, et kompartei juhid olid ka ise salamahti silmitsi liimitud värviliste lihaletipiltide külge.

 

Olid mõned soome turistide giidid, vaprad naised ja mehed, kellele tuleks tõtt öeldes Eestis ausammas püstitada, sest nad vedasid mitu aastakümmet käe otsas Eestisse tohutu koguse humanitaar- ja vaimuabi: aitäh, Eva Lille ja Kaisu Lahikainen, aitäh, Tapio Mäkeläinen ja Jouko Vanhanen! Aitäh, nii paljud anonüümsed aitajad! Mõned neist söandasid üle piiri kaasa võtta ja näiteks lapsevankrisse mähkmete vahele ära peita nõukogude võimu suhtes kriitilist käsiposti, mille eest võinuks neid vahelejäämise korral vanglakaristus ähvardada. Julgeimad soomlased tassisid Eestisse tonnide viisi Rootsis ja USAs välja antud väliseestlaste „keelatud“ kirjandust, aidates meil nõnda alles hoida vägivaldselt kaheks rebitud rahva emakeelseid veresidemeid. Pole liialdus öelda, et vaba Soome riigi olemasolu, toimiva demokraatliku ühiskonnakorralduse lähedus, rohujuure tasandi läbikäimine ja sõprus olid üheks oluliseks eelduseks, et Eesti taasiseseisvumine toimus nii sujuvalt ja loomulikult „lauldes“ nagu ta läks.

 

Soome TV ja raadio, Soome valimised ja sisepoliitika olid paljude, eriti tallinlaste jaoks tõeliseks demokraatia kooliks ajal, mil me ise oma poliitikuid vabalt valida ei tohtinud. Sotsioloogid tõdesid veel 1990. aastate lõpus, et Eestis oli märgatav geograafiline erinevus inimeste demokraatiateadmistes, hoiakutes ja  arusaamades, olles tugevam põhjapool, seal, kus Soome TV kuulus paar põlvkonda igapäevase meediatarbimise hulka.

 

Mäletan, kuidas Eesti taasiseseisvumise esimese aasta külmal talvel, mil Moskva keeras Balti riikides kättemaksuks kinni gaasikraanid, tuli meile kõhklematult appi Esko Aho valitsus, kes tarnis küttekriisis Eestisse pelga sõnalise lubaduse peale hädavajalikku kütust. Pea võimatu on mõõta tavaliste soomlaste südamesoojuse temperatuuri, mida saime mitmel viisil tunda, eriti alates 1960. aastate lõpust, mil tänu president Urho Kaleva Kekkonenile avati taas laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel. Vaatamata esialgu vaid ühesuunalisele turistidevoole avas see ometi umbses stalinlikus vanglas esimese õhuakna, mille tervistav mõju osutus liialdamata ajalooliseks.

 

Sündiv Eesti Vabariik saatis 1917. aastal Helsingisse luuletaja Gustav Suitsu, et propageerida seal Soome-Eesti ühisriigi ideed. Ehkki sellest ei saanud tookord vormiliselt asja, sõlmusid kahe naaberriigi saatused sellele vaatamata nii tihedalt ja sügavalt rohujuure tasemel kokku, et sada aastat hiljem võime mõlema riigi sajanda juubeli ajal puhtast südamest tunnistada: ilma vaba Soometa ei oleks olemas vaba Eestit.

 

Olge südamest tänatud! Palju õnne! Elagu Soome Vabariik 100!

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo