Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Soovin õnne, mehed, olete välja arvutanud eesti naise majandusliku väärtuse riigile, arvestades sünnitatud laste arvu. „Tühja neist muudest väärtustest, kes neid enam mäletab: vaimsed, eetilised, sotsiaalsed, kultuurilised, isegi ideoloogilised. Huvitav, mis see mees siis maksab, kui ta üldse ei sünnita? Puhas null või?“ Selline oli minu esmane reageering Facebookis, kui lugesin Postimehest ühe meesteadlase ja meesettevõtja artiklit „Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist?“ (Raul Eamets, Kristjan Järvan. Postimees, 12.01.2018).

 

Autorid küll möönavad hakatuseks, et paljudele Eesti sotsiaalteadlastele on omane hoiak, et inimesega või inimese sünniga seoses ei ole moraalne rahast rääkida, kuid jätkavad siiski nõnda: „Eetilistest kaalutlustest hoolimata peab riik tegema õigeid otsuseid, kuhu investeerida oma raha. Jätkusuutliku riigi üks alustala on kasvav majandus, mis ei tule mujalt kui tema enda rahva tööst. Eesti riigi kõige olulisem ülesanne on kindlustada oma rahva püsimajäämine ja selleks peab riik suutma õigesti väärtustada iga elanikku.“ Ühesõnaga, riik peab tegema õigeid otsuseid eetilistest kaalutlustest hoolimata? Teiseks, riik peab suutma õigesti väärtustada iga elanikku? Mis on siis need õiged otsused ja õiged väärtused? Artiklist selgub ühemõtteliselt, et selleks ainsaks õigeks väärtuseks olla raha: „kui palju inimene ja tema lapsed riigile raha sisse toovad“ ja „kui väärtuslik on iga üksik ilmakodanik maksumaksjana“.

 

Autorid järeldavad, et „kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otsestes (eelarve) huvides, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi“. Raske on siin mitte näha otsest survet sundida kõik sünnitusealised naised töölt tagasi koju sünnitama – riigi otsestes eelarve huvides! Aga kuidas on lood eesti pere eelarvega? Keskmine eesti pere ei tule ju teatavasti toime ühe vanema palgaga, mõlemad vanemad peavad käima tööl, et toime tulla, sõltumata laste arvust.

Olen täiesti nõus autorite seisukohaga, et meie avalik arvamus ületähtsustab praegu tööl käimist ja alahindab lastega kodus veedetud aega ja et majandusliku jätkusuutlikkuse mõttes peaks meie riigi jaoks kõige olulisem teema olema see, et meil sünniks rohkem lapsi. Aga mitte keegi siin ilmas ei sünnita lapsi ju riigile, kui üldse, siis mõnes üdini totalitaarses utoopias. Lapsed sünnivad ikka armastusest kahe inimese vahel.

 

Uurimused näitavad, et eesti naine tahab küll rohkem lapsi kui ta tegelikult sünnitab, kuid takistuseks teise või kolmanda lapse sünnile on majandusmurede kõrval just nimelt püsipartneri puudumine. Niisiis on paljude eesti naiste jaoks probleem pigem selles, mis maksab see eesti mees? Kus ta on? Miks ta isaks ei taha saada? Ja kui saabki isaks, siis miks ta pere juurest jalga laseb? Miks ta oma laste emaga ei taha abielluda? Miks ta põgeneb vanemliku vastutuse eest? Miks ei maksa paljud mehed isegi mitte alimente? Naistefoorumites kordub väide, et kuni meeste peale ei saa kindel olla, sünnitab eesti naine just nii palju (või õigemini nii vähe) lapsi, nagu ta jaksab või arvab suutvat üksi üles kasvatada. Tegelikkus kinnitab seda.

 

Üks võimalik vastus meespartneri puudumisele on põgenemine võimaliku vaesuse eest, sest ühe lapse üleskasvatamine maksab ju teatavasti miljon dollarit. Teine vastus on seotud ühiskonnas valitseva hoiakuga, nagu oleks laste saamine ainult või peamiselt naise ülesanne ja mure. Just seda hoiakut rõhutab ka viidatud artikli nõukogulikus stiilis pealkiri, kus vastandatakse koduperenaist ja naiskombainerit ning sisuliselt heidetakse eesti naistele ette, et kui te nii vähe sünnitate, siis ei küüni Eesti kunagi kosmoseriigi kõrgesse (või rikkasse?) staatusesse. Miks peaks Eesti üldse saama oma kosmoseprogrammi, on eraldi küsimus, millele siin artiklis ei pühendu.

 

Artikli autorid esitavad oma rehkendusterohke artikli lõpuks uhke loosungi: „15 aastaga kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas!“ Kõlab hästi, eriti kui arvestada, et kogu Euroopa rahvastik vananeb ja kahaneb üha suurenevas tempos. Kuidas oleks Eestil võimalik Euroopa rahvastikupoliitika ja demograafia põhisuunas eristuda ja ootamatult positiivseks erandiks muutuda? See on tõeline miljardi dollari küsimus.

 

Demograafid teavad, et ainult rahaga ei pane kedagi sünnitama: sündivus on ju suurim just vaesemates riikides. Samuti teame, et mida rohkem saavad naised haridust, seda vähem nad sünnitavad. Eesti naised on teatavasti väga kõrgelt haritud, kõrgemalt kui mehed. Keelame naistel ülikoolis käia?

 

Üritan lõpuks siiski ilma irooniata, et selgem oleks: ühiskondlikke nähtusi, protsesse, väärtusi vms ei saa taandada ühele dimensioonile, ühele näitajale, ühele numbrireale, sest need protsessid on niivõrd keerulised, komplekssed ja komplitseeritud. Tähendab, saab, aga see on absurdne ega ütle sisuliselt midagi antud nähtuse kohta. Taoline ühemõõtmeline matemaatika muutub paratamatult iseenda paroodiaks. Näiteks on üks loodusteadlane välja arvutanud, et lastel on väga halb mõju keskkonnale, mistap oleks emakese Maa tervist silmas pidades hoopiski moraalne üldse mitte lapsi saada http://nbcnews.to/2AK40vc. Maakera ülikiiresti paljunev rahvastik kahjustab üldse maakera heaolu, nii et mida varem välja sureme, seda parem on? Kas peame ülimaks väärtuseks inimelu või sellest puutumatut loodust?

 

Siin näeme klassikalist humanitaaria ja täppisteaduse mõtteviisi erinevust: üks mõistab, et kui nähtus on komplitseeritud, siis ei saa seda ühele näitajale taandada ja teine ikkagi taandab ja mõõdab ja teeb sellest põhjapanevaid järeldusi. Tühja sest elu eetikast ja moraalsetest väärtustest, need on üks suur udu, neid ei saa kuidagi täpsemalt mõõta ega numbriliselt tõestada.

 

Lapse sünd on ju üks suur ime ja saladus, mis sõltub niivõrd paljudest keerukatest, üksteisega läbipõimunud asjaoludest: bioloogiast, inimsuhetest, tunnetest partneri vastu, ühiskondlikest võrgustikest ja ühiskondlikust moraalist, tervisest ja meditsiinist, eksistentsiaalsest eetikast, ning alles kesteabkui mitmenda faktorina jah, ka majanduslikest võimalustest, kodu ja toimetuleku olemasolust.

 

Ükski naine ei ohka sünnitusvoodil patriootiliselt ega mõtle last ilmale tulles riiklikult, ehkki ta südames kindlasti isamaad armastab. Mida mõtleb ja tunneb aga eesti mees, kui ta last eostab, see tuleb nüüd järgmiseks välja arvutada.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo