Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Korr-korr! Põristab suur punase kiivriga musträhn me suitsusauna taga 150-aastasel kasel. Ma ei näe teda, aga kuulen. Kuulen isegi küünekrabinat, kui ta rõõmsalt ümber tüve pöörleb. Nooruke, nii poolesaja aasta vanune kuusk, varjab ta mu vaateväljast.

 

Sauna ees on lumi ikka veel põlvini, sissetallatud rajalt ei taha kõrvale astuda, lume krudisemine reedaks mu kohe. Ikka veel on metsa all vilu ja päikse käes paitavalt soe. Selline on märtsikuu algus Kütiorus, Võrumaa südames, muistses Vasteliina vallas.

 

Talukoht on siin vana, vanema nimega Vungi, nüüd Ilmamäeks kutsutu. Vunki on siin endistel aegadel palju olnud, talu koos oma kodakondsetega toitis mõnel ajal ära kuni poolsada inimest. Tasapisi tõusis rikkus ja peremees sai osta endale hoopis mõisakoha Läänerannale Nõvale. Päris ammu on siin olnud salapärane ohverdamiskoht, eemalt Kuusekannu soost on leitud 14. sajandi suurim Eesti peitleid, paras sarvetäis hõbemünte ja -ehteid. Miski on siin inimesi rikkaks teinud.

Nüüd paistab Mõrosulu poolt, kus rahvajuttude järgi raudväravatega veski olnud, mustav metsariba. Veskit ei ole enam, vettki jääb iga kevadega vähemaks. Kauged metsaallikad on kellegi poolt hävitatud. Metsa raiutakse ja raiutakse. Vett ei ole. Kütioru viimane kivijahvatusega vesiveski lõpetas töö aastat viis tagasi, kui vana veskimees Ale 99-aastaselt manalateele läks. Inimesed elavad siin vanaks. Lepadki on kasvanud pikaks ja jämedaks. Pikki oja lookleb nende puude mustav madu. Ei! See pole maduuss! Särav sinine taevas ja must lepaviirg ning minuni jooksev valge lumekangas heidab me talumaadele 100-aastase riigi lipu kanga. Me oleme endale head lipuvärvid valinud. Igal varakevadel joonistab ta end läbi looduse meie südametesse.

 

Täna ei taha ojaäärde minna. Ei taha mesipuude poole jäljerida teha. Mitmel aastal on mu jälgi pidi nugis uudistama läinud, kes nendes pisikestes kollastes majakestes elab. Tänavu ma oma mesilindudele kutsumata külalist külla ei vii.

 

Teen hoopis toas pliidi alla tule, halud lähevad rõõmsa praginaga põlema. Kohvikannust tulev lõhn täidab peagi köögi, paar pannkooki veel pannile ja kapist leitud suvine metsmaasikamoos. Võtan selle lapsepõlvelõhnalise kandikutäie endaga õue kaasa. Päikse käes on päris mõnus istuda.

 

See on idüll, mida iga eestlane ihkab. Jaan Kapliski on öelnud, et eestlane ihkab aristokraadi elu, kellel on suvekodu maal ja talvekorter linnas. Kõik mu tuttavad hakkavad hiljemalt kolmekümneseks saades sellist suvekodu ihaldama. Mu vanavanemate maal toimetab mu vend, mina naudin looduse kulgu siin mehevanemate suvekodus.

 

Meil lihtsalt peab olema üks paik, kus suviläbi peenraid rohida või lihtsalt näpud mullaseks teha, süüa ohjeldamatult sisse igasugust rohelist kraami, võtta oma käega puu otsast kirsse ja õunu, hiilida salaja võõraste pilkude eest varjatult metsa vanematelt päritud seenekohale ja tulla sealt tagasi kuhjaga täis kukeseene korvidega. Koksida katki sarapuupähkleid, riputada kõik nöörid ja nagid täis ravimtaimede kimpe.

 

Ja loomulikult pean ma üle lugema kõik linnud, rõõmustama hetke üle, kui Kütioru teise serva metsa merikotkapaar tuleb näitama oma poega. Või kuidas rukkirääk mu peale kõvasti pahandab, kui vikatiga oma mustsõstrapõõsaid heina seest välja päästma lähen. Ta arvab, et see on tema koht.

 

Ja pole parimat asja, kui laupäeva keskpäeval suitsusauna kütma hakata. Aegajalt koldesse puid lisades saab vahepeal lugeda esivanematelt päritud raamatuid, kõiki ma neist lugeda ei oskagi, riiul on täis sajandivanuseid prantsuse- ja itaaliakeelseid armastusromaane, saksakeelseid taimeraamatuid. Aga meie omakeelsetel raamatutelgi ei ole otsa ega äärt, neid on hoitud rasketel aegadel ja aina juude ostetud.

 

Õhtune saunaskäik on pigem rituaal, lapsed tulevad sealt enamasti välja tahmast mustemana kui sauna minnes. Aga saunatiigis koos maakonnade ja harivesilikkudega supeldes ei saagi aru, et ujumispaik on kogu Euroopas haruldaste loomade elupaik. Ilmselt oleme ka ise haruldased, lapsed kasvavad siin terved ja tugevad, kuni nad üleilmse majanduskasvu võidujooksu kaasatakse ja alla neelatakse.

 

Aga see lapsepõlvetunne, mida ka Eest Vabariik 1930ndate lõpul üritas linnalastele riiklikul toel pakkuda, on oluline meie rahvale. Me peame saama maavanaema juures kasvada. Selle juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, neljakümnene loob kodu maal.

 

Veebruari alguses käisin Tartu teatritrupile Must Kast rääkimas keskkonnasõbralikust elust. Küsisin lõpetuseks kõigilt, et mida nad kingiksid 100-aastasele Eesti riigile? Ja teate, umbes pooled rääkisid just sellestsamast maakodust, lubasid rajada maale oma kodu, võtta kanad ja rajada peenramaa, õppida selgeks 150 ravimtaime, luua lastele kogukonnakool. Nende märtsikuus esietenduva teatritüki nimi on “Prohvet”.

 

Aga ei pea olema selgeltnägija, et arvata, et enamus neist noortest lähebki suvel elama maale. Unistuste maale. Eestimaa metsade vahele, pisikesse metsatallu.

 

Kristel Vilbaste,

loodusajakirjanik

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo