Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eestis on puhkenud metsasõda. Metsalahinguid on olnud ikka. Ja ikka on lõpuks võitnud mõistus. Ma loodan, et ka seekord.

 

Praegust metsasõda lahti seletada on väga keeruline. Kus on lahingu pooled ja kellega siis õigupoolest sõditakse? Praegu on see tegelikult rahulik sõnasõda, eestlased on üldse rahulik rahvas, isegi venelase võimu alt laulsime end vabaks. Meil ei ole selliseid äärmuslikke organisatsioone, kus aheldatakse end metsaveomasinate ja puude külge. Greenpeace taoline organisatsioon ei mahu Eestisse lihtsalt ära. Ja kuigi aegajalt nimetatakse metsakaitsjaid kurjalt “mürkrohelisteks”, siis enamasti kohtame ka kõige tigedamas artiklis nende kohta lihtsalt sõna “puukallistajad”.

 

Sõda käib meil peamiselt ökoloogiharidusega inimeste ja metsandusharidusega inimeste vahel. Põnev on muidugi veel see, et põhilised metsa mahamüüjad on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1970ndate keskpaiku ja nühkinud üsna samal ajal koolipinki. Ärisse on nad kaasanud oma pered ja pojad ja kogu suguvõsa. Loomulikult on nad kõrgelt haritud, teavad hästi Eesti metsaressursi väärtust, selle kasutamisvõimalusi ja eriti hea hariduse on nad saanud statistika alal. See erineb suuresti ennesõjaaegse metsanduse põhimõtetest ja on pigem kiiva Nõukogude Siberi silmapiirini ulatuvate lankide poole.

 

Hoopis teistsuguse hariduse said Tartu Ülikoolist ökoloogid, nende maailmavaade kajastab pigem praeguse Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 5, kus öeldakse: “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“ Neile õpetati, et inimene võib oma tegevusega pöörata paigast ära loodusliku tasakaalu ja pidev majanduskasv maailmas ning ka Eestis ei ole lihtsalt võimalik, see tuleb siis millegi arvelt. 

 

Metsasõja väed on jagunenud nii, et metsa mahavõtjad on kogunud enda ümber hulgaliselt poliitikuid, keda nad toetavad enne valimisi. Raha neil selleks on, sest viimase 25 aastaga on Eesti raiutud juba nii lagedaks, et raske on leida sobivat palki maja jaoks või sobivas laiuses lauda eestiaegse maja renoveerimisel. Raha sellest metsast koondub enamasti ühtede ja samade inimeste kätte, vähe on neid, kes oma esivanemate talu metsa müügist saavad endale korteri või majagi lubada. Surve metsa müügi osas on läinud nii vägevaks, et isegi vanad Siberist naasnud või mere tagant lõpuks koju jõudnud inimesed, kellele on tagastatud maad ja metsad, ei pääse enam ühelgi nädalal telefonikõnest: „Müüge, müüge, müüge!“ Sageli inimene vannub lõpuks alla ja müüb metsa raieõiguse, andes kaasa erametsaomanikele tehtud majandamiskava. See tehakse metsaärimeeste poolt kiiresti ringi ja järgmine kord oma maid üle vaatama tulles avastate, et püsimetsaks kavandatud maadel pole enam piirutikkugi. Haigutab vaid kümnete hektarite suurune lage kännustik. Kindlasti kostab nüüd mõni metsamees, et ma dramatiseerin üle ja see on lihtsalt emotsionaalne jutt. Paraku on need faktid elust Eestis. 

 

Muidugi sekkuvad nüüd inimesed, kellel selle laga läheduses on suvekodud või kodud, keda seovad selle paigaga lapsepõlvemälestused. Üksjagu inimesi on liitunud valitsusvälisesse organisatsiooni Eesti Metsa Abiks (EMA), nad kaardistavad selliseid paiku, püüavad kutsuda seadust täitma metsaülestöötajaid, sekkuvad metsandusseaduste väljatöötamisse ja püüavad metsanduse arengukava mõjutada tasakaalustatud poliitika poole.

 

Ja esimese asjana süüdistatakse neid jälle emotsioonides, vehitakse tabelite ja uurimustöödega, mis püüavad näidata, et Eestis pole mitte kunagi nii palju metsa olnud kui praegu. 

 

Ometi on see vaid kõrgeltharitud metsandusteadlaste trikk. Nõukogude ajal kasvas palju vanu põllu- ja karjamaid metsa, need on nüüdseks suures osas küll maha raiutud, aga on liidetud metsamaa koosseisu. Tõepoolest, meil pole olnud mitte kunagi nii palju metsamaad. Aga seda, mida eestlane metsaks nimetab, kus kasvavad suured põlised puud, kust võib korjata marju ja seeni. Sellist metsa on Eestis järgi jäänud väga vähe. Selliseid paiku on järgi ehk kaitsealadel, aga viimastel aastatel on vaikselt hakatud vähendama ka kaitsealade piiranguvööndeid, metsamasinad on sinnagi liikumas. See ei ole tegelikult mingi saladus. Avage Maa-ameti portaalis kaart näiteks Alutaguse kohal. Alutaguse põliseid laasi on kiidetud lauludes, kooliõpikutes on lood sealsetest ürgmetsakvartalitest, kuhu pole astunud inimese jalg ega välkunud metsamehe kirves. Selliseid paiku enam Eestimaal pole, Alutaguse näeb välja nagu lapitekk, raielank haigutab lageraielangi kõrval. Ainsad rohelisemad ja puutumatud alad on suured sookaitsealad, sealsed 100-aasta vanused meetri kõrgused puudki on tänapäeva metsanduse mõistes metsad – metsamaad.

 

Noortele metsahoidjatele tulevad sageli appi just ökoloogid, kes ütlevadki ausalt, et raiumisväärne mets on Eestis otsas ja puitu raiutakse juba tükk aega tuleviku arvelt. Seda, et metsa rautakse meil rohkem, kui juurde kasvab on leidnud ka Riigikontroll. Aga nendegi aruanded ei päde metsaärimeeste kinnitusel. Sest, jah, tõesti, noor võsa kasvab kiiremini kui vana palgimets. Mida noorem on mets, seda rohkem kasvab seda võsamassina juurde. Andes justkui loa veel rohkem raiuda.

 

Aga seda, et mets tõesti metsatööstuse jaoks ühel hetkel otsa saab, võib leida kasvõi selle sajandi alguses Kundasse rajatud haavapuitmassi tehase Estonian Cells teadetest. Nimelt sai Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) metsadest selle tehase tooraineks sobivas sortimendis haab meie metsadest otsa 2009. aastal. Ja erametsaomanikud ei olnud nõus seda müüma, nii odavalt metsa ülestöötada oli seda võimalik vaid riigiettevõttel. Kas kõigi nende aastate jooksul sai riigifirma siis kahjumit?

 

Tähelepanuväärne on see, et metsasõjale hoogu puhunud teade Tartu linna ehitatavast uuest tselluloositehasest on samade arendajate kätetöö. Suure hurraaga Kundasse tehase rajanud ja siiani riigilt odavamat elektrit manguv ettevõtte arendaja on jälle sama mees. Kas usume, et uus tehas toob rahvale suure rikkuse, kas ka nüüd läheb kaukameeste taskusse üliodav riigimets, ilmselt vajab see suuremat ja rahulikku arutelu.

 

Eesti Metsa Abiks noored on hakanud koguma raha metsade ostmiseks. Läbi käis ka mõte, et tuleks osta Riigimetsa Majandamise keskuselt ära raiesse minevate metsade raieõigus, et järgmise raieringi aja võiks see mets seal 80 aastat vabalt kasvada. Kas selleks, et riigimetsad kestaksid peab rahvas ostma riigilt rahvale kuuluvat metsa?

 

Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo