Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Maarahvas on ürgvana rahvas. Meie keeles on sõnu ja ilminguid, mis sarnanevad meist väga kaugel elavate rahvaste keeltega. Vahel võib paremini mõista meie keelt võrreldes seda kasvõi nii kauge rahva nagu draviidide keeltega Indias. Draviidi keeltes on näiteks sõnal ’om’ tähenduseks jaatamine, olemasolemine, nii nagu meil Lõuna-Eesti keelteski. 

 

Ilmakaari on meil  kaheksa, igal oma nimi. Sama võib leida Hiina ja Korea rahvaste juures. Meeleseisundi teisendamisele ja šamaanirännaku abil tervise ning nõuande leidmisele teistest ilmadest viitab näiteks „Laevamäng“, mis on hämmastavalt sarnane Loode-Ameerika rannikusališite vaimulaeva traditsiooniga. 

 

Oleme kaua elanud samal maal. Meisse on sulanud mitmeid rahvaid ja rasse. Ometigi on siin toimetulekuks kõige paremini sobinud maakeel, mida ka kõik siiatulnud on lõpuks kõnelema õppinud. Tundub, et maa ise kõneleb siin meiega maa keeles. Erinevad usundid ja vaimsed praktikad teisenevad maalähedaseks, lihtsaks ja südamlikuks. Usume nelja või kaheksat omavahel risti olevat ilmasuunda ja oleme vist maailma ainus ristiusku rahvas, just nimelt risti uskudes, kuigi teised rahvad Kristust usuvad. Maa ja ilm, öö ja päev, kõik meie ümber on elav ja hingav ning kõnetatav nii sõna, laulu, loitsu kui palvega. Igaüks, keda kõnetame, võtab meid kuulda ja aitab, kuidas oskab, nii nagu me isegi teisi jõudu ja oskamist mööda aitame.

 

Oleme rahvana täpselt seitsesada aastat, 1217–1917 olnud iseseisvuseta, nagu mingit needust või karistust kandes. Sellest ajast on meie olemisse sugenenud palju allaheitlikkust, ka orjameelsust. Oluline on sellest sammhaaval välja tulla ning olla edasi vahetu, rõõmsa ning abivalmis rahvana, nagu oleme läbi aastatuhandete olnud.

 

Hoolides maarahvast, meie oskusest suhelda kõige elava ja olevaga, meie lähedusest puude ja ravimtaimedega, riivab valusalt kõrvu mõnigi lugu, mida meie kohta kõnelevad võõrrahvad oma ajalookroonikais ja mida kahjuks ka ise edasi kõneleme. Üks neist on uhkeldav jutt, kuidas meie esivanemad olla põletanud Padise tsistertslaste kloostri ja tapnud nii munki kui kloostriga liitunud ilmikvendi. Olid ju just tsistertslased need, kelle teadmised aiandusest ja ravimtaimedest maarahva vaimuga kaasa kõlasid. Kelle kaudu jõudis meieni müüriladumise kunst ja vesiveskid.

 

Vallutajad jutustavad ikka oma võidulugu, kus kaotajatele on allutamine suureks õnneks. Toon ära kolm vallutajate lugu.

 

Veel praegugi leidub Venemaal hulganisti inimesi, kelle teada eestlased enne Nõukogude okupatsiooni ei osanud lugeda ega kirjutada. Ja küüditamise eest metsadesse põgenenud olid bandiidid, mitte rahva targemad ja kultuursemad pojad ning tütred.

 

Oma võidulugu oli ka Rootsi kuningavõimul, kes pidid pisendama 16. sajandil Poola valitsuse ajal Tartus tegutsenud jesuiitide gümnaasiumi tähtsust. Selles koolitati maakeelseid jutlustajaid ja just selle gümnaasiumi kasvandike edu maarahva hulgas andis põhjenduse, miks Rootsi kuningas rajas 1630. a. luterliku gümnaasiumi samadesse ruumidesse ning asutas 1632. a. Tartusse ülikooli.

 

Ajaloos veelgi kaugemale tagasi minnes jõuame Saksa Ordu võidulugude juurde. Ordu ristisõdades sõdimise õigustuseks oli kristlaste kaitsmine uskmatute rünnakute eest. Selleks aga oli hädavajalik sääraste uskmatute olemasolu ja nende arvu pidev kasvamine. Lisaks oli lihtne panna uskmatute süüks Ordu-vastaste vaimulike surma. Nii luuletas ordukroonik Bartholomäus Hoeneke 14. sajandil kokku kroonikalaulu Jüriöö mässust, mida loeti-lauldi võiduloona kõigil tähtsamatel Ordu kogunemistel. Laulu järgi olimegi usust taganejad, Padise kloostri munkade ja paljude teiste vaimulike mõrvajad, pimedad, meeleheitele viidud, pöörased, elajalikud mässulised.

 

Kolmest võõraste võiduloost esimene, venelaste lugu on nii hiljutine, et sel pole meie üle võimu. Teame, et meie teadus- ja hariduslugu, majandus- ning kunstielu edenes uskumatult suure hooga kuni Nõukogude okupatsioonini. Siiski, kakskümmend aastat tagasi oli ka selle loo edasikõnelejaid palju meie endigi hulgas. 

 

Teine, rootslaste võidulugu on palju kaugemal ajaloos. Seetõttu unustame enamasti jesuiitide gümnaasiumi osa meie ülikoolihariduse sünniloos, kuigi sellele viidates võiksime võita väärikust ja lugupidamist Lõuna-Euroopa katoliiklikes maades. 

 

Kolmas võõras võidulugu Jüriööst on nii kaugel ajaloos, et ikka ja jälle laseme iseennast sellega pimesi samastada. Otsime haletsemist oma ülitäbara majandusliku ja õigusliku olu pärast neljateistkümnenda sajandi algul ja oleme kergel käel valmis enda peale võtma paljude vaimulike mõrvamise süükoorma, seda pidevalt paljundades ja edasi jutustades Eestit tutvustavates turismiteatmikes. 

 

Meie oma võiduloo võti peitub maarahva loomuses. Mereäärse rahvana olime vastuvõtlikud kõigele heale, olles arengutasemelt võrdväärsed teiste lähirahvastega. Midagi selles pole muutunud läbi aegade. Tõsi, oma ajaloo sõnastamise söakus on alles esimesi võrseid ajamas. 

 

Selleks peame kõrvutama erinevate võimude erinevaid lugusid meie ümber läbi aegade. Neid võrreldes selgub, et tegelikult ei pea me sugugi enam toitma Saksa Ordu vaimu tema võidulugu

munkade mõrvamisest ikka ja jälle üle kõneldes. Me olemegi lõpuks vabad ja võime ise oma lugu kõnelda. Kindlasti tuleb meeles pidada, et luguderääkijad ei kõnele eales tõtt... Kuid neid tuleb hoolega kuulata, sest lugudes on tõde sees.

 

Nii on tõde sees ka Saksa Ordu lugudes Padise munkade mõrvamisest – kloostri põlemist tõendavad väljakaevamised ja muud ajalooallikad. Kuid selgub ka, et Padise kloostri vaimulikud on tülikalt vastu astunud Saksa Ordule. Padisega arvete õiendamiseks olid mässavad talupojad Ordule hädavajalikud.

 

Saksa Ordu võiduloo vastu on välja astunud teoloog Uku Masing, pühendades sellele oma raamatu „1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Ta toob mitmeid värvikaid näiteid Ordu vägivallast vaimulike kallal. Nii soovib Masing näidata, kuidas ka Jüriöö sündmuste käigus oli Ordu võimeline mõrvama vaimulikke. 

 

Ordu võiduloo järgi muutusid talupojad pöörasteks kloostri ja Taani kuninga vasallide ränga rõhumise tõttu. Padise kloostril oli mitmeid valdusi Harju- ja Virumaal, kuid mungad ja ka maarahva hulgast pärinevad ilmikvennad olid maarahva toetajad.  Nii olid kabelid ja kloostrimõisad kohtadeks, kus omavahel taipamisi vahetati ja ka ebakindlaks muutuva poliitilise olukorra üle aru peeti.

 

4. mail 1346 mälestati esmakordselt Rapla ja Keila kirikutes maarahva soost kristlasi, kes mõrvati Saksa Ordu poolt Jüriöö sündmuste käigus. Neid kirikuid 1346. aastal maarahvale lähedase piiskop Olavi palvel Tallinna toomkirikule kinkides oli Taani kuningas Valdemar IV nõudnud, et 4. mail ja 10. oktoobril tuleb muu hulgas pidada mälestusjumalateenistusi nii kiriku sees kui väljas kõikidele soovijatele. 

 

Rapla vanasse kirikusse mahtus õpetaja Carl Eduard Malmi hinnangul 1868. a. kuni kaks tuhat inimest. Kui kohe pärast Harju mässu kirjutati mälestamispäeva kehtestamise tingimusse toimingud nii kiriku sees kui ka väljas viibivatele usklikele, siis mõraneb Ordu lugu täielikust usutaganemisest – pigem on tegu maarahva sügava ja massilise usklikkusega. 

 

Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üles kasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid vaid räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga.

 

Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee otsesuhtlemiseks Jeesusega. See ei sobinud aga sugugi Ordule. Maarahvas pidi järjepidevalt usust taganema ning Ordule  tülikaid preestreid ja munki tapma – vaid nõnda sai õigustada Ordu vajalikkust ja olemasolu Eestimaal. 

 

Küllap oli Jüriöö sündmuste õhutajaks üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Pärast talurahva ülest.usu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks noore võimeka Magnus Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. a. ja ostis taanlaste poolt sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks. Kuningas Magnus Erikssoni ajal pandi õiguslik alus Põhjamaade kohalikule omavalitsusele. 

 

Magnus Eriksson saatis Turust ja Viiburist oma laevastiku Jüriöö aegu Tallinnasse appi. Tema taotlus oma võimu kindlustada Soome lahe lõunarannal jätkus ka pärast Jüriööd. Sellega on seotud rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannaaladele. Teadaolevalt sai Padise klooster 1340. aastast alates Rootsi kuningalt hulganisti maid kingituseks Soomes Turu, Helsingi ja Porvoo ümbruses. Samast ajast on teada paljude eestlaste asumine Soome nimetatud aladele. Vähemalt osa neist olid Ordu poolt vaenatud „mässulised” Harjust ja Virust.

 

Seepärast tasub uhkusega mõelda tagasi oma esivanemate peale ning pidada nendest lugu looga, mis tõesti loeb ja pidamist väärib. Ja küllap on hea mõte pidada Rapla ja Keila kirikutes Tallinna piiskopi osavõtul mälestusteenistusi võõraste võidulugude nimel süüdimõistetud kaasmaalastele.

 

Sissejuhatus raamatule “Sõna jõud”.

 

Mikk Sarv

(10.08.1951 - 06.04.2018) 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo