Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eelmisel nädalavahetusel toimus Eestis midagi sellist, mida me pole näinud juba kolmkümmend aastat. Üks protsent elanikonnast protestis tänaval valitsuse vastu.

 

Ja kuigi kogu meie meedia uneles interneti vahendusel Londoni sinivereliste pulmas, siis Tartus toimus Eesti jaoks midagi olulisemat. 

 

Tartlased olid otsustanud kokku seada Tartu keti tselluloositehase vastu. Õigemini puhta Emajõe säästmise eest. Justnimelt millegi ilusa ja olulise poolt.

 

Mis oli Tartu keti olemus, seda selgitab väga lihtsalt Tartu ülikooli juhtteadur Asko Lõhmuse öeldu: 

 

“Tartusse suure tselluloositehase rajamise plaan on muutunud järjest kurjemaks nagu põikpäine vale. Kuna see on looduskeskkonnale liiga koormav ja kavandatud sotsiaalselt tundlikku piirkonda, siis on seda poliitikute toel püütud läbi suruda eriplaneeringu jõuga ning sedakaudu aetud üha vihasemaks Eesti akadeemilise pealinna juhid ja elanikud.“ 

 

Enamusel inimestest olid nädalavahetusel käed-jalad tööd täis. Maarahvas ju istutab, külvab ja ehitab sellisel ilusal kevadisel ajal. Ometi jäeti oma töö maakodus või põllul ja tuldi Tartusse tagasi. 

 

Pean tunnistama, et minagi arvasin esmalt, et tulijaid on paarisaja ringis nagu alati. Eesti rahvas naljalt ei mässa, ei tule tänavale, hoiab oma mure endas.

 

Tulin Tartusse tagasi Võrumaalt suitsusaunast. Koos oma sõpradega. Ütlesin, et kell 10 laupäeva hommikul panen lihtsalt uksed lukku ja peame kell 12 olema Tartus. 

 

Selgus, et nii oli teinud vähemalt 15 000 eestlast. Sest tõepoolest, Tartu linna süda oli rahvast täis. Inimesi oli kokkuseatavas ketis, inimesi oli Emajõe äärsetes parkides. Puupüsti oli täis Atlantise vastaskallas ja tihedalt oli inimesi ka Raeplatsil. Olen taolist rahvakogunemist näinud, et inimeste arvu hinnata. 2004. aastal, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, siis loitsisid Atlantise ees laeval samamoodi Anne Maasik ja Mikk Sarv. Tookord hinnati rahvast olema 5000.

 

Nüüd oli rahvast Võidu sillast Kroonuaia sillani. Inimkett vonkles 2,3 kilomeetril, kohati kahekordsena, kohati sõpruskondadena. Inimesi täis olid kõik neli kesklinna silda.

 

Miks ma sellest räägin? Sest kellegi jonn jätta läbi käimata kogu inimketi ala ja anda adekvaatset infot meediale, on tekitanud väärarusaamu. Ei olnud 4500 inimest, nagu meedias väideti, oli kolm korda rohkem. Aga küllap see arv hirmutab. See oli 1987. aasta 1. mai fosforiidimarsist alates suurim väljaastumine Tartus. Ja mis mind selle juures kurvaks tegi, oli see, et välja tuli astuda oma riigi vastu. Kas tõesti riigi? Või ikkagi mõnede ahnete inimeste vastu, kes justkui meie riiki juhivad?

 

Aga hämmastas mind inimeste meelsus. Kuna kaameramehi ei tundunud eriti olema, siis tegin oma nutitelefoni videokaameraga jooksu pikki ketti, kuni kaamera mälu täis sai. See, mida nägin, ühtaegu hämmastas ja teistpidi rõõmustas mind. Ketis oli ülikooli prorektor, olid professorid, olid teadustöötajad. Olid päris vanad inimesed, kes tulnud välja kepi najal ja ootasid pikas ärjekorras, et saaks anda Tartu teisele apellile allkirja. Midagi sarnast, kui anti taasisesesvumise ajal allkirju Eesti Kodanike Komiteele. Oli peresid päris pisikeste lastega ja lapseootel emasid. Oli poliitikuid ja ärimehi. Ma pole korraga näinud peale ülikooli lõpetamist nii palju ülikoolikaaslasi kui Tartu ketis. Ja kõige südantsoojendavamad olid inimeste näod, need olid kirkad, täis otsustavust.

 

Jah, vahe 1987. aasta fosforiidimarsiga oli selles, et tookord pidin ma marssivaid ülikoolikaaslasi pildistama hõlma alt, sest üle tänava seisis bussitäis miilitsaid ja KGBlasi. Neid seitset slaidi, mis tookord tegin, on kasutatud mitmetel Eestit tutvustavatel trükistel ja Eesti juubelinäitustel.

 

Aga aeg pole muutunud. Iga kord, kui tselluloositehase kavandamisest räägitakse, siis meenub mulle mees, kes praegu nõustab nii tehasekavandajaid kui ka RMKd puiduleppe tegemisel, ühel toolil. See mees, kes praegu on millegipärast peitnud internetis kõik viited oma punaminevikule, rääkis Pärnumaa koolilõpetajatele 1983. aastal Pärnu rajooni Kommunistliku Partei liidrina peatselt saabuvast kommunismist. 

 

Kas me tõesti laseme oma metsad maha raiuda ja Hiina WC-paberiks vedada? Teate, mina ei usu seda! Tartlased astuvad vastu! Seda tehast ei tule!

 

Minu kodust jääks tselluloositehas paari kilomeetri kaugusele ja sügistuultega tuleks kogu peletav lagunemislehk mu õue. Aga minu õue taga on 300 meetri kaugusel meie riigi uhkus. Eesti Rahva Muuseum. Kas selleks me ehitasimegi lõpuks oma varandusekambri valmis, paiga, kuhu oma riigi külalisi kutsume, et see väljakannatamatusse lehka mähkida?

 

Ma ei usu! Tartu apell 2 sai kolme päevaga ligikaudu neli tuhat allkirja. Püüd seda ainult reformierakondliku linnapea valimispropagandaks ristida on saamatu. Eriplaneeringu vastu on astunud seitse Tartut ümbritsevat valda, vallajuhid hoopiski teistest parteidest. Ma hoian pöialt, et valitsus ei teeks mõnd saamatut sammu, mis rahva mässama paneks, sest rahva kannatus on viidud viimase piirini. 

 

Aga lahenduse selles olukorras peaks leidma.

 

Eesti vajaks sõltumatut keskkonnavolinikku, kellel oleks voli sekkuda, põhiseaduse täitmist nõuda, kui majandustegevus hakkab ohustama sinna kirjapandut: 

 

“§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“

 

Sest õiguskantslerist abi ei ole, ta väidab, et eriplaneeringuga pole põhiseadust ega muid seadusi riivatud. Need viimased ongi ju hästi kokku seatud.

 

Tartu Apelli üks eestvedajatest ajakirjanik Tiia Kõnnusaar ütleb: “See, mis praegu tselluloositehase ümber toimub, ei ole ainult Tartu asi. See on kogu Eesti asi. Inimesed ei ole enam valmis leppima ülalt alla otsustamisega, ja eriti nii suurtes küsimustes, millel on mõju nii inimeste elukeskkonnale kui ka meie metsadele ja veekogudele. Seda näitab ka väga suur toetus Tartu, Emajõe ja Peipsi kaitseks kirjutatud apellidele.” 

 

Emajõe kaitseks saab allkirja anda petitsioon.ee lehel ja Tartu apellist lugeda põhjalikumalt tartuapell.ee.

 

Kristel Vilbaste

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo