Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

27. veebruar 2011 – Oscarite jagamise päev köitis enamiku Los Angelese elanike tähelepanu. Eestlane pani aga selga rahvariided, võttis sini-mustvalge lipu ja läks Eesti Vabariigi 93. sünni-päeva tähistama. Kalifornia ilmataat otsustas tüüpilisele veebruarikuu vihmale pausi teha ja eestlastele sooja päikesepaistelise ilma kinkida. Selleks pidupäevaks sai Los Angelese Eesti Maja ehitud ja oli uksed valla ootamas vanu ja uusi sõpru, et koos tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. Tasus juba varem, enne aktuse algust kohale minna, et saaks tere öelda ja muljeid vahetada kaugemalt kohale sõitnutega.  On ju neil alati kojuminekuga hirmus kiire ja nii ei pruugigi trehvata. Sai kodumaist mõdu mekitud ja eestipärast nalja visatud. Aktuse alguses tõid noored sisse lipud, neile saatjaiks ka paar päris pisikest, kel seljas Eesti rahvariided ja põsed põnevusest õhetamas. Lauldi Ameerika hümni. Külalisteks oli selle aasta aktusel kõnelema kutsutud nii kangeid Eesti mehi kui ilusaid Eesti naisi. Räägiti traditsioonidest, eestlase olemusest ja meie kõigi rollist nii kodumaal kui ka võõrsil, kuidas jääda eestlaseks ja kanda edasi meie kultuuri tulevastele põlvedele.  Los Angelese Eesti Seltsi esimees Mati Laan oli kahjuks haigestunud ja tema asemel astus ette Dr. Edgar Kaskla. Dr. Kaskla mainis kui oluline on võõrsil olles end Eesti eluga kursis hoida ja kui lihtne on seda teha nüüdsel ajal, võrreldes varasemaga, kui ei olnud ei internetti, ega online ”Aktuaalset kaamerat” ega “Reporterit”. Eesti uudised on meile kättesaadavad vaid kerge nupuvajutusega. Jah, mitte kõik kodumaalt tulevad uudised ei ole rõõmsad, 20. veebruaril Haapsalu väikelastekodus toimunud tulekahju on õnnetus, mis puudutab meie kõigi südameid. Sügav kaastunne õnnetuses hukkunute omastele, sõpradele ja tuttavatele Los Angelese eestlaste poolt. Peeti leinaseisak kõigi õnnetuses hukkunute mälestuseks. Naaberrahva sooja tervituse edastas Los Angelese Läti Seltsi president Ivars Miculs. Eesti ja Läti ajalood on väga sarnased, meie esivanemad on pidanud läbi elama samu õudusi ja mõlemal rahval on hea meel oma riigi edusammude üle. Miks me iseseisvuspäeva tähistades ikka ja jälle tuletame meelde meie rahva raskusi ja vintsutusi, miks on see nii oluline meie jaoks? Sellepärast, et see on meie ajalugu ja seda ei tohi me unustada. Meie ajalugu on osake meist kõigist, me ei tohiks unustada vabaduse hinda, vaid seda alal hoida, et omakorda järgmistele põlvedele edasi õpetada. Õpetada lastele meie keelt, kultuuri ja seda, mis rahvusesse me kuulume. Hr. Miculs soovis eestlastele tugevust ja sihikindlust. Ingliskeelse tervituse lõppu kõlas eestikeelne – Elagu Eesti! Aukülalisena kõneles Eesti aukonsul Kalifornias, Jaak Treimann, tuues meieni ka president  Ilvese parimad soovid ja tervitused kodumaalt. Hr. Treimann meenutas seika oma karjääri algusest, 25 aastat tagasi, kui ta osales esimest korda diplomaatilisel üritusel, kus olid väljas erinevate maade lipud. Minnes lähemalt uurima leidis ta, et Eesti lipp oli esindatud. See oli hea tunne. On äärmiselt meeldiv, et täna me ei pea enam lootma ega muretsema,  kas me lipp lehvib ja kas ta tohib olla nähtaval. Me võime uhkusega seda kõigile näidata. Iga eestlane, kes elab võõrsil, kannab endaga tähtsat rolli tutvustada Eestit teistele riikidele ja rahvastele. Me teeme seda läbi oma igapäevaste tegemiste, läbi Eesti Seltsi, Naisklubi, kiriku, laulukoori, näiteringi ja mitmete teiste organisatsioonide. Eesti on rahvaarvult väike riik ja eestlasi kogu maailmas on vähe, aga meil on olemas edasipüüdlemise tahe ja soov. Me ei pea enam hoidma silmi kinni ja alla suruma oma lootused, vaid võime avasilmi vaadata, mis ümberringi toimub, lasta oma ideedel lennata ja rakendada neid Eesti riigi hüvanguks. Iga eestlane on väärtuslik, ja igaühe panus on hindamatu. Me ei tohiks jääda paigale, vaid võtta hetk aega, et  mõtiskleda, mida rohkemat me saaksime Eesti heaks teha ja millisena me tahaksime oma tulevikku näha. Vaadates tulevikku, hoiame me alati alles oma mineviku. Eestlased on laulurahvas alati olnud ja selleks ka jääb. Luues uusi laule uutest aegadest ja kommetest, ei unusta me ära vanu. Kui kuuled ilusa selge kõlava häälega lauldud Uno Naissoo “Mälestusi kodust” ja Alo Mattiiseni “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, ei taju sa enam, kus sa oled, sel polegi tähtsust. Tähtis on vaid, et sa tunned end läbinisti eestlasena, ja mitte üks vägi ei kavaldaks sind teisiti tundma ega mõtlema. Maarja Meriste-Kivi, populaarse tüdrukutebändi Vanilla Ninja endine liige, oli tulnud meile esinema. Maarja esinemine oli armas ja tekitas tuttava koduse tunde põue. Olles tunnustatud popmuusika kategoorias nii kodumaal kui ka väljapool, viib Maarja edasi eestlaste kui laulurahva traditsioone. Kui hästi me tunneme oma ajalugu, oskame traditsioone hoida ja neid uutele põlvkondadele edasi anda, demonstreeris aktuse pea-kõneleja, Kanal 2 reporter, Carola Madis. Nagu Maarjagi, on Carola sündinud Eesti ärkamisaja algusaastatel ja oli veel liiga noor, et olla tunnistajaks kõige otsustavamatele hetkedele meie lähiajaloos. Sellest hoolimata hindab Carola nende vaprate inimeste julgust ja südikust minna 1988.  aasta 11. septembril Tallinna lauluväljakule ning nõuda Eesti iseseisvust. Carola rääkis oma vanaisast, kes oli üks küüditamise ohvritest ja viibis 10 aastat Siberis. Eestisse naasedes hoidis vanaisa alati sinimustvalget lippu riiulil ja ei kartnud, et keegi temale midagi veel halba võiks teha. See vanaisa trots ja jonnakus on ehe näide eestlase iseloomust, mis aitab meil raskustega toime tulla ja iseendiks jääda. Igal Eesti perel on oma lugu ja omad kangelased, kes olid kaasatud ajaloo pööristesse. Me armastame kuulata nende jutustusi ja seda on meil kerge omaks võtta. Tundes ajalugu, me oskame vanasõnu tõlgendada ja eestlaste olemusest paremini aru saada. Eestlane arvab et ta on aus, kohusetundlik, töökas ja tasakaalukas. Ja  sedasama väidavad ka meie vanasõnad: “Mis täna tehtud, see homme hooleta”, “Töö kiidab tegijat”, “Mida varem, seda parem” ja “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Kas mitte see viimane ei ole mitte kuldaväärt omadus, mis on mänginud suurt rolli Eesti iseseisvumisel. Ei füüsilist vägivalda, ei verevalamist, vaid tasakaalukas, läbimõeldud kõne meie poliitikute poolt ja oskus Eesti riik vabaks nõuda ilma rahutusteta. Rääkides veel eestlaste olemusest mainis Carola, et kaasasündinud põikpäisus ja visadus on jooned, mis aitavad eestlastel maailmas läbi lüüa ja Eestile tunnustust tuua. Eesti noored on kõrgelt haritud ja käivad end välismaal täiendamas. Jah, eestlased on töökad, kuid kipuvad ka liialt muretsema. Sageli me ei tunnista oma jonnakat käitumist, uhkus ei luba vabandada. Aga samas me oskame ka selle üle nalja heita. Rahvusromaan A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” räägib, et mitte miski siin ilmas ei tule lihtsalt, vaid ainult raske tööga. Saab ju seda eestlase veidi tusast tuju ja tööpusimist sellegagi seletada. Eestlaste põlised iseloomuomadused on väärtuslikud ja neid tuleb hinnata. Eestist eemal olles õpid veelgi rohkem hindama meie kultuuri ja seda, mis meie esivanemad meile õpetanud on. Lõpetuseks mainis Carola, et ainuke asi mis tal veel eestlaseks olemisest puudu on, on rahvariided, nii et need peaks endale “muretsema”. Eestlaste vintskust ja sõgedat meelt saime ka lausa oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulda. Jalgrattaga ümbermaailmareisil olev Raimo Laosma oli jõudnud just õigeks ajaks Los Angelesse, et oma seiklust meiega jagada. Raimo on maininud, et kunagi olevat keegi Eestis elanud vene mees taolise tükiga hakkama saanud ja siis mõtles ka tema, et miks siis mitte seda ise omal nahal kogeda. Eestlane ei saa ju naabrist kehvem olla! Kodust lahkus Raimo 2010. aasta septembris. 30 000 kilomeetri pikkune matk jalgrattal on plaanis lõpule viia ühe aasta jooksul, et septembris toimuvaks Tartu Rattamaratoniks tagasi jõuda. Reisi jooksul on Raimo pidanud taluma -12 kraadises pakases telgis veedetud öid Kanadas. Alustama hommikul sõitu külma tuule ja vihmaga. Oma teekonnal läbi nii mitme riigi on Raimo kohtunud paljude inimestega ja pidanud silmitsi seisma erinevate situatsioonidega. Iga vändatud kilomeetri peal on ta tutvustanud killukest Eestit, ja uskuge või mitte, nende ühtede ja samade kummidega! Nii et nael kummi Raimo! Aktuse lõppedes esines kolme lauluga Los Angelese Eesti Segakoor Kaie Pallo juhatusel. Lauludeks Miina Härma “Isamaa, õitse sa”, Tuudur Vettiku “Su Põhjamaa päikese kullast” ja Rene Eespere “Ärkamise aeg”. Lõpetuseks lauldi koos Eesti hümni. Suured Tänud Leila McLaughlinile ja Mall Arusalule maitsva eestipärase toidulaua eest. Ei suutnud Hollywoodi sära ega Oscari gala glamuur pimestada eestlaste pidupäeva. Pigem saab see olema vastupidi, kus andekate noorte eestlaste töö peagi Hollywoodi südamed vallutab. Noore filmitegija Tanel Toomi lühifilm “Pihtimus” oli valitud Oscari nominendiks. Kui võrrelda, kui palju toodetakse igal aastal filme ja nendest vaid 5 valitakse igasse auhinna kategooriasse, siis see on tunnustus suurele andele. Tanel, mis sest et sel korral ei saanud Sa koju viia kuldse nahaga Oscari-nimelist kujukest. Tea, et miljon inimest soovivad Sulle edu filmitöös ja oleme kindlad et meil on põhjust ka tulevikus pöidlad pihus hoida. Elagu Eesti! Karin Kuljus  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo